Kohe alustuseks võib öelda, et stuudio Wargaming on ära kasutanud varasemaid kogemusi – sõjalaevadega manööverdamine on üllatavalt sujuv, sujuvamgi kui World of Tanks, samas pole mindud sellist arkaadmängu teed nagu World of Warplanes. Ehk siis on leitud meeldiv tasakaal.

Muidugi, võimaluste lisandudes võib see kellade ja vilede alla kaduma minna, kuid beetana mängides tundub tasakaal realistlikkuse ja ja mängitavuse vahel hea.

Lahingulaevad muudavad kurssi majesteetliku aeglusega, nende kahuritornid keeravad end just lahinguolukorras ärritavalt madala tempoga ning laevakellade kõlin, merelainete müha, mootori rütmiline põrin ja vette plartsatavate laengute helid loovad igati veenva ettekujutuse sellest, milline võis olla üks sajanditagune merelahing.

Esialgu saab valida kahe riigi laevade – Jaapani ja Ameerika Ühendriikide - vahel. Lisaks on võimalik osta reaalse raha eest paari Vene laeva (teiste seas on võimalik soetada endale legendaarne „Aurora“) ning näiteks eelmisel nädalal reklaamiti ka „Bismarcki“ sõsarlaeva „Tirpitz“.

Kui need erandid kõrvale jätta, toimub edenemine mööda juba Tanki- ja Lennukimaailmast tuttavat tehnikapuud.

Nagu tankide ja lennukite puhul, nii on siingi võimalus valida eritüübiliste tapariistade vahel. Valikus on ristlejad, hävitajad, lahingulaevad ja lennukiemalaevad.

Eri tüüpi laevade juhtimine ja lahingukogemus on äärmiselt erinevad. Kes on harjunud kihutama kiire hävitajaga, sõeluma vastase lahingulaevade tules ning puistama paremale ja vasakule torpeedosid, ei pruugi alguses arugi saada, mis rõõmu saab teona manööverdavast ning esmapilgul kergesti torpeedolöögi ohvriks langeda võivast lahingulaevast.

Rääkimata lennukiemalaevast, mille mängukogemus on sootuks erinev kõigi teiste laevade omast. Lennukiemalaeva rolli võib vahest võrrelda World of Tanksist tuttava iseliikuva kahuri omaga – rõhk on vastase kaugelt hävitamisel ja iseenda varjamisel otsetule eest.

(ekraanitõmmis)

Erinevalt mängukolmiku kahest varasemast teosest pakub World of Warships ka omalaadset karjääriredeli süsteemi – teatud arv kogemuspunkte annab uue auastme, mis avab uusi võimalusi laevade täiendamise, boonuseid pakkuvate signaallippude võitmise ning viimaks ka kamuflaažvärvi osas.

Juba on olemas ka missioonid, mille täitmine annab märkimisväärseid lisapunkte, kuid on ka võrdlemisi keerukas, nõudes korraga nii suurt mängumeisterlikkust kui ka head ja igati väljaarendatud laeva.

Igal laeval on ka kapten, kes lisaks mängijale teeb oma karjääri – karjääripunktide eest omandab ta lisaoskuseid. See süsteem on väga sarnane tanki- ja lennukimeeskondade omadustega World of Tanksis ja World of Warplanesis.

Võiks arvata, et merelahing ei paku erilisi variatsioone, kuid see pole siiski nii.

Mitmekülgse elamuse tagab esiteks laevade mängijasõbralik juhtimine – piisab vaid hiirest, selle mõlemast nupust pluss mõne klaviatuuriklahvi vajutamisest laeva eri funktsioonide tarvitamiseks.

Teiseks annab palju laevade juba kirjeldatud väga erinev käitumine.

Kolmandaks on oma roll täita kaartidel, mida juba praegu on terve hulk ning mille geograafia loob eeldused väga erineva taktika kasutamiseks.

Ja, nagu öeldud, see on alles beeta. Jääb üle vaid korrata, et ilmselgelt on Wargamingu asjatundjad saanud targemaks, vältinud varasemaid vigu, täiustanud hästi toimivaid lahendusi ning loonud sujuva, põneva ja ka graafiliselt elegantse sõjamängu, kus saab võtta mõõtu nii inimvastaste kui arvuti genereeritud vaenlastega.

Kui praegu on võimalus kasutada vaid USA, Jaapani ja paari üksikut Tsaari-Venemaa laeva, siis tulevikuks lubatakse Saksa Kriegsmarine, Royal Navy ning ka Prantsuse ja Itaalia merede valitsejaid. On, mida oodata!