Tegu on eellooga mängule Call of Juarez ning selle viieteistkümnest peatükist koosnev teekond viib meid kurssi kolme venna, Ray, Thomase ja Williami tegemistega, alustades sõjatandrilt, mütates läbi vesternile omaste keskkondade ja nendega seotud olukordade. Tegevuspaikadeks on metsased mäenõlvad, kõrbed, elust kubisevad ja hüljatud kolkalinnakesed, väsinud talud keset eikellegimaad.

See FPS toetub väga kindlalt avatud keskkonnale ja uhkeldab visuaalidega igal võimalusel, avades aeg-ajalt üksikuid trumpstseene, kus ekraanil toimub korraga väga-väga palju. Valgus on äärmiselt reaalne, otse päikesesse vaatamine pimestab peategelase hetkeks, seejärel ilmuvad aegamisi normaalsest vaateväljast kõrgemal asuvate objektide kontuurid. Tuul keerutab liiva ning prahti, lahinguvälja kohal lendleb parvede kaupa kiletiivalisi, plahvatuse vibratsioon kajastub uduse ekraanina, üksik kulliline tõuseb puuoksalt lendu - ääretu detailsus toob metsiku lääne teemad ja õhustiku väga lähedale, see oleks justkui väljakutse Rockstarile. Kas nad suudavad järgmisel aastal Red Dead Redemptioniga värskelt seatud lati maha lükata.

Võimalik et suudavad. Call of Juarez 2 toetub nimelt suuremal osal mänguajast üksikutele, kuigi meeletult suurtele, aladele, pakkudes midagi avatud maailma laadset vaid kahe peatüki jooksul (mõlemas täitmiseks kolm valikulist lisamissiooni), Red Dead on kuuldavasti GTA kloon, mis tähendab häid uudiseid nii mänguaja kui missioonide mitmekesisuse osas. Samas ei jää Juarez hetkekski koridorishooteri tsementkingadesse kinni. Nüansse on liiga palju, situatsioonid erinevad (pagemine üle viljapõllu teises peatükis, kanuumärul jõel, kanjoni kohal asuvas lagunevad laudteede rägastikus orienteerumine) ja siseruumides kondamist üritatakse tavaliselt üldse vältida. Tavapärase FPS-i jaoks on siin arengut küllaga. 

Mänguline osa on jagatud avastamise (nii jalgsi kui ratsa) ning tulevahetuste vahel, Thomase oskused võimaldavad tal ka lassoga akrobaatilisi trikke korda saata (loe puu otsa ronida), aga platvormeriks tegevus ei muutu. Pigem on see lihtsalt väike lisavõimalus tasemeid laiendada. Väga hea ka, sest esimese osa hüppa-kiigu-element oli üsna ebakindel ja pigem tüütu. Tulevahetuste omapäraks on kontsentratsioon, mis tähendab teenitud „punktide" vallapäästmist suuremal hulgal vastastel. Ray jaoks töötab kursori üle vastaste libistamine (tulistatakse automaatselt), Thomas leiab sihtmärgi samuti ise, aga mängur peab tulistamiseks kontrolleri parema päästiku ning juhtkangiga opereerima. Viimaseks suuremaks plussis ja samas ka miinuseks on üks ühele duellid, mis näevad lahedad välja, aga mille tehnika käppasaamine veidi aega võtab.

Pisikeste boonusteta ei saa, eks? Maailm varjab suurt hulka laokil varukraami, mille korjamine avab peamenüüs samm sammult lisamaterjalide galeriid, vastaste poolt pillatud dollarite eest saab üksikutest relvakauplustest uusi ja paremaid tuleraudasid, dünamiiti, vibusid ning laskemoona hankida, lisamissioonid üritavad kord õnnestunult, siis jälle mitte nii väga, oma sekundaarseid lugusid jutustada ning mõlema venna teekonnal kohtab sektsioone, mida saab läbida vaid üks kindel tegelane. Neli keerukusastet kinnitavad kutset veelkord läbima, aga minu jaoks jäid keeruline ja väga keeruline seekord (osaliselt ka ajapuuduse tõttu) püüdmata, sest varjumissüsteem on vaid mõnest tapvast lasust hoidumiseks liiga kohmakas, rääkimata sellest, et leidub alasid, kus varjuda ei saa või lihtsalt ei jõua.

Üldjoontes on Call of Juarez 2 just see, mida sa vesternilt ootaksid. Siin on olemas konflikt, femme fatale ja ridamisi tulevahetusi. Siin on kõiki reegleid järgiv tõmmis üheksakümnendate odavatelt vesternitelt, teostatud kaasaegsete vahenditega, toestatud tugeva loo ja meeldivate häältega ning see sisaldab vähemalt üht väga pingelist, loogilist ja traagilist stseeni, mis paneb esimese osa peategelase vundamendi paika.

Hinne 4,5/5

www.progames.ee (PC 499 kr; Xbox 360 ja PS3 999 kr)