Igatahes, Mega Mani sarjas on ilmunud hetkeks juba üle 120 mängu. Kui need kõik riiulile laduda, saaks kenakese raamatukogu, kirjutab ajaveeb M Kuubis.

Igatahes... Täna vaatame üle Mega Man 11 nime kandva mängu, mis peaks kuuluma „põhiseeriasse“, millele eelnev väljaanne (Mega Man 10) ilmus koguni kaheksa aastat tagasi.

Mega Man 11 paistab tuttavlik igaühele, kes mängu peategelast varasemast ajast teab. Ainult graafika on tunduvalt ilusam ja manab kahemõõtmelisele taustale kolmemõõtmelised objektid/tegelased.

Mängu idee on joostes, hüpates ja tulistades läbida tasemeid, mille lõpus ootab teid boss. Põhilisi tasemeid on kaheksa ja neid võib läbida ükskõik millises järjekorras.

Seejärel tuleb alistada ka neli bossilevelit, kus kuri doktor Wily Mega Mani pulbriks muuta üritab. Kokku võtab nende läbimine aega (ideaalis) umbes tund-poolteist ja ongi mängu lõpp nähtud.
ekraanitõmmis

Seekordse mängu „nipp“ on Double Gear System, mis lubab Mega Manil kas aega aeglasemalt käima panna või oma relva laskejõudu ajutiselt võimendada. Need omadused kasutavad sama mõõdikut, seega peab ressursiga majandama.

Vihje: 90% ajast on mõistlik seda aja aeglustamist kasutada, sest osad kohad tasemetes (sind jälitav „surmasein“, mida esineb kolmes tasemes) lihtsalt vajavad seda.

Laskejõu võimendamine oli mulle kasulik ainult paari bossi juures, et see viimane millimeeter elu maha võtta. Ilmselt kasutavad seda rohkem speedrunner'id ja tavamängijatele asi midagi eriti juurde ei anna.

Mega Man 11 võib tunduda kohutavalt lühike, aga kui mäng meeldib, on siin mängimist ja avastamist kuhjaga. Esiteks neli erinevat raskusastet, mida saab läbida erineval viisil sõltuvalt sellest, millises järjekorras te tasemed läbite ja millised robotbosside antavad relvad te hangite.

Kui sellest veel väheks jääb, on mängus meeletult suur Challenge-valik, kus teile antakse erinevaid ülesandeid, nagu tasemete aja peale läbimine, võimalikult väheste hüpete kasutamine, siniste õhupallide korjamine (samal ajal punaseid vältides), superrasked eritasemed jne.

Seega mängur, kellele Mega Man tegelase ja mänguna peale läheb, matab siia ilmselt kümneid tunde, oma hüppeid viimistledes ja tasemeid viimse detailini pähe õppides.
ekraanitõmmis

Siit jõuamegi kohani, mis mulle jubedalt meelehärmi tekitas. Mega Man 11 on ilmselgelt tehtud sarja fännidele, sest teiste jaoks on siin mängus kasutatavad valikud lihtsalt hämmastamapanevad.

Nagu eelnevalt mainisin, on mängus kaheksa põhitaset. Iga taseme lõpus on üks robotboss, kes on mingi teise bossi antava relva vastu nõrk. Tasemete kvaliteedivahe on aga meeletu. On suurepäraseid tasemeid, kus mängivad tõesti rolli sinu reaktsioonikiirus ja hüppamisosavus, aga on ka selliseid, kus liikumine on lihtsalt jura (eriti Bouncemani õhupallimaailm ja Fusemani elektrimaailm).

Olles mänginud Sonic Maniat, New Super Mario Brosi ja isegi Celeste’i (mis oli samuti kohutavalt raske, aga siiski enam-vähem ausate levelitega), ei saa ma kuidagi heaks kiita kohati ärritavalt ebaausat tasemedisaini, kus juhitamatuna tunduvad sektsioonid vahelduvad täiesti tühjade koridoridega.

Tegelase juhtimine on lihtne. Üks nupp tulistab, üks nupp hüppab ja libistab sind mööda maad, üks nupp kutsub välja Mega Mani truu kutsu Rushi, kes esmalt aitab väga harvade kõrgemate hüpete puhul vedruplatvormiga ja hiljem suudab muutuda ka lendavaks... surfilauaks.

Äge on see, et olemasolevate relvade vahel saab jooksvalt R2-L2ga laveerida ja nii muutub ka Mega Mani välimus. Aga... mina kaklesin lisaks ebaausale tasemedisainile veel ka puldiga, sest miskipärast keeras Mega Man tulistamisnuppu vajutades ennast aeg-ajalt (kontrollimatult, kusjuures) paremale, kuigi ma tahtsin, et ta vasakule tulistaks.

Tänu sellele sain korduvalt niimoodi haiget, et pahalane sõitis mulle lihtsalt sisse, samal ajal kui ma süütut seina kuulidega kostitasin.
ekraanitõmmis

Kui mängite mõne raskusastmega, mis ei ole Newcomer (kõige lihtsamate vastaste ja lõpmatute eludega), on teil tasemete läbimiseks piiratud arv elusid. Ei, tegelikult on isegi mängimiseks piiratud arv elusid, nii nagu vana kooli jookse-hüppa mängudes kombeks.

Taseme läbimisel elude esialgset hulka ei taastata ja te peate neid kas ostma või tasemete seest ise otsima. Sama asi on relvadega. Igal relval on piiratud hulk energiat, mida kasutada. Kui see otsas on, on relv kasutu ja peate mõne muu võtma ja relvade energia ei taastu samuti tasemete vahepeal.

Energia ja elupunktide taastamiseks peate kasutama spetsiaalseid kanistreid, mida saab samuti kas tasemetest (harva) leida või siis menüüs asuvast poest osta.

Poes toimivad valuutana kogutavad poldid ning nende eest saab lisaks kanistritele soetada erinevaid uuendusvidinaid, nagu paremad saapatallad, et jääl mitte libiseda või pärast mängu läbimist saadavale tulev lõpmatu energia Double Gear Systemi jaoks. Noh, et pärast mängu lõppu ennast võimsana tunda, kui oled eelnevalt tasemeid ausalt läbides juukseid piisavalt välja katkunud.

Seega on Mega Man 11 mõeldud tõepoolest pigem sarja fännidele. Minu jaoks ei olnud ta tulistamismänguna niisama lõbus kui Metal Slug ja platvormerina sama nauditav kui näiteks Sonic Mania.

Kui aga soovite oma oskused proovile panna, siis Mega Man 11 on üks keeruline retrohõnguline mäng, kus saate meelde tuletada vanu häid aegu, kus tuli tasemete edukaks läbimiseks need lihtsalt üksipulgi pähe tuupida.

Tänapäeval tundub see lähenemine aga lihtsalt veidra ja laisa lahendusena. Pärast kaheksat aastat pausi oleks oodanud ehk midagi enamat ja paremat.
ekraanitõmmis