50 Cent: Blood on the Sand - räpipiin, higi ja vintpüss
Räppar 50 Cent võtab kuulsusest viimast - trügib filmi- ja videomänguareenile, lõi kaasa teoses Bulletproof, mis tekitas oma kvaliteedituses vimma nii mängurite kui kriitikute seas ning lajatab sel kevadel taas, pisut üllatuslikult, tugevama rusikaga, millel nimeks Blood on the Sand.
BotS osutub 3rd person shooteriks, mis laenab kõvasti skoorimärulilt The Club ja tegijatele au andes on häid ideid ka päris korralikult rakendatud. Nõuetekasti linnukesi joonistades - varjumissüsteem - olemas, kalibreeritud kaamera - olemas, kärbsepaberi element - olemas. Viimane tähendab skooride ületamist, peidetud plakatite ja märklaudade leidmist, vastaste alistamise katkematuks jadaks sidumist. Proovitud. Töötas varem, töötab selles mängus tänagi.
Kui välja jätta raske käega kirjutatud stsenaarium, munakoorena õõnsad tegelased, pidevad „ootamatud" sisupöörded ja arutult vanduv, paranoiline peategelane pluss märulimotivaator - kadunud iluese, mis viib sadade laipadeni - siis võib seda läbu üksi või suvalises ühismängus isegi nautida.
Odavateks lahendusteks peetavad sõidu- ja lennusektsioonid on siin kogu oma kulunud uhkuses olemas, kinnitades enese nõrkust klassikaliste elementidega: hüpe rambilt, teetõkkest läbimurdmine, vastutulevate laskemoonasõidukite vältimine ja arulage tuleturm helikopterile kinnitatud kuulipritsi piinates. Vaatemäng on samas nii kena kui Unreali mootor seda võimaldab, üksikud kaosest haaramata vaated lubavad sul kohati barrikadeeritud koridorid ja sisehoovid unustada, kaadrisagedus langeb harva, kaamera püsib julgelt õigetes rööbastes. Tervikust jääb mu meelest puudu vaid see viimane lihv ja tibake originaalsust. Samas, parem maitsekas taaskasutus kui kuivavõitu uus.
Boonusena, ja see peaks muljet avaldama vaid 50c loomingu austajale, saab kaasa hulga audio- ja videofaile, osaliselt avatud, osaliselt teatud tingimusi täites avanevaid, lisaks leidub siin 1000 punkti jagu saavutusi, millest keerulisemad eeldavad missioonide kullaga (skoor väljub kontrolli alt) pärjatud lõpetamist. Nimitegelase napi sõnumiga loomingut sunnitakse taustana pidevalt kuulama, mis mõjub kui tulutu ajupesu ja kui Piggy Bank kahekümnendat korda tuurid üles võtab tunneb tundlikum mängur ilmselt soovi münte ja tagatipuks hoiupõrsast välja oksendada.
Jääb üle veel võitlus ja seda toetav varjumissüsteem, mis pole lollikindel (eriti kõrgemal keerukusel, kus vastased armastavad kildgranaate täpselt üle su ainsaks pelgupaigaks oleva kivimüüri sokutada). Suurem osa lahingust madistatakse maha distantsilt, lähivõitlust peetakse lühikese nupu-minimänguga, mis ei eelda väga kiiret reageerimist ja mida pole üldse tarvis alates hetkest, mil mõni kurjemal kombel karjuv tuleraud ostetud saab. Tule alla tormamise vajadust tavaliselt pole, vastased liiguvad sinuni harva, kuigi vahetavad oma asukohta ja varjuvad enam või vähem edukalt. Just nii nagu peab. Ainsaks küsimärgiks jääb korraliku klassikalise mitmikmängu puudumine - arvestades seda kui palju co-op mänge liitumiseks üleval ripub, võiks arvata, et rahvas ei ütleks ära ka ühest vihasest surmamadinast.
Seda mängu ostes tuleb teada üht - siin ei toimu mingit žanrite lahutamist ega ideede innovatsiooni. See on ühest tulevahetusest teiseni kulgev töötav märul, mis võimaldab sul vahetevahel raskerelvastuse abil mõne kopterilinnu virtuaalsest taevast alla koputada. Blood on the Sand on märul, mis lööb läbi kiire tempo ning tuliste tulevahetuste tõttu, lubab sul tundmatus kohas süvenemata vette hüpata ja jätab maitsemeele lõplikult pooleks murdmata.
Mäng sai läbitud, mis edasi?
Kui 50 Cent ennast ammendanud, tasub kiigata ka originaalsema kraami poole. The Club on punktikogumismärul, mis särab lihtsa idee najal (siin ei püütagi sulle mingit lugu pähe määrida), esitades suuremaid väljakutseid, müües keskkonda, mis tõepoolest arvestab sellega, et mänguril skoorimisega kiire on.
Hinne 3,5/5
www.progames.ee
(999 kr - Xbox 360, PS3)
The Club - 599 kr (Xbox 360)
