Xanadu ehk Shangdu draakonipead - ajast, mil mongolid hiinlastest üle käisid

 (6)
Xanadu ehk Shangdu draakonipead - ajast, mil mongolid hiinlastest üle käisid
Chinese Cultural Relics

Hiiglasuurest paleest Tšingis-khaani järeltulijate rajatud linnas Shangdus, mida suurem osa läänemaailmast tunneb nime Xanadu all, leiti kolme värvitud savist draakonipea jäänused.

Palee ise laiub rohkem kui 9000 ruutmeetril. Arheoloogid on tegelenud palee väljakaevamisega, uurides selle projekteerimise ja dekoreerimise üksikasju.

Peenest punasest põletatud savist lohepead arvatakse olevat olnud kinnitatud talade otstesse; eeldatavasti kasutati neid kaunistustena. Hiljuti ajakirjas Chinese Cultural Relics ilmunud aruandes kirjeldavad uurijad lohepäid elutruude ja dünaamilistena ning kaetuna kollase, sinise, valge ja musta glasuurvärviga.

Shangdu linna ehitamine algas 1256. aastal, s.t perioodil, mil mongolite riik oli Tšingis-khaani pojapoja Möngke-khaani juhtimisel ametis Hiina vallutamisega. Pärast Möngke-khaani surma 1259. aastal viis Hiina vallutamise lõpule tema troonipärija, samuti Tšingis-khaani pojapoeg Kublai-khaan. Kublai-khaan võttis osa Shangdu projekteerimisest ning kuulutas linna enda valitsemisajal Hiina suvepealinnaks.

Ehkki Shangdu oli asustatud vaid lühikese aja jooksul — see tehti maatasa juba 1368. aastal —, tekkisid selle ümber mitmed legendid ning seda hakati kirjanduses kujutama maailma võimsaima valitseja õukonna imetabase ja eksootilise asupaigana. Lohepeade ja muude säilmete väljakaevamine Shangdust annab aimu sellest, milline too muinasjutuline asula kunagi tegelikult välja võis näha.

Seotud lood:

Ehkki lohepeade näol on tegu kõige pilkupüüdvamatega palee territooriumilt leitud muinasesemetest, avastasid arheoloogid ka iselaadse kaldtee, nn mandao, mis hiina keeles tähendab „hobuserada“. See võimaldas hobuste ja hobusõidukitega paleesse siseneda. Arheoloogid kirjutasid, et taolised kaldteed on tugevaks tunnistuseks mongolite karjakasvataja-eluviisist.

Chinese Cultural Relics

2009. aastal viis Shangdus väljakaevamisi läbi Sise-Mongoolis tavaülikooli, Sise-Mongoolia muinsusinstituudi ning Sise-Mongoolia muinsuskaitse- ja arheoloogiainstituudi teadlastest koosnev töörühm. Töörühma aruanne avaldati esmalt hiina keeles ajakirjas Wenwu. Töö tõlgiti seejärel inglise keelde ja ilmus ajakirja Chinese Cultural Relics viimatises numbris.