Waterloo lahingus hukkunud Napoleoni sõdurid elasid edasi... tavainimeste suus

 (12)
Waterloo lahingus hukkunud Napoleoni sõdurid elasid edasi... tavainimeste suus
Wikimedia Commons / https://wellcomeimages.org/indexplus/obf_images/ 46/f0/8c2e8ab7b31f9b30ecfea9c6f10e.jpg

19. sajandil, kui hambaravi oli alles lapsekingades ja suhkruga liialdamine põhjustas ohtralt hambakaariest, leiutasid hambaarstid loomingulise, ehkki mõnevõrra tülgastava viisi kasvava hambaproteesinõudluse rahuldamiseks. Nad kasutasid nn Waterloo hambaid.

Pärast Waterloo lahingut 1815. aastal hakkasid marodöörid, rüüstajad ja isegi ellujäänud sõdurid lahinguväljale jäänud surnud sõduritelt hambaid välja tõmbama.

Hambad sorditi komplektidesse ja müüdi maha hambaarstidele, kes keetsid need läbi, lõikasid juured maha ja vormisid neist hambaproteesid.

19. sajandi algupoolel olid inimhammastest valmistatud proteesid populaarsemad kui need, mida valmistati muudest materjalidest, nt portselanist või elevandiluust.

Inimhambaid peeti mugavamateks ja realistlikumateks ning nendega olevat olnud parem toitu mäluda. Seetõttu olidki need kõrges hinnas.

Küll aga pole selge, kas hambaravi-patsiendid ikka teadsid, et nende proteesid pärinevad surnud sõdurite suust.

Wikimedia Commons, kasutaja Adam Jones
Seotud lood:

Hambaravi ajalugu uurinud teadlase Rachel Bairsto väitel pole tal õnnestunud fraasi “Waterloo hambad” 19. sajandi tekstidest leida. See annab mõista, et patsiendid ei pruukinud teada, kust nende uued kikud tegelikult pärit on.

Bairsto kinnitusel saadi suur osa proteesides kasutatud hammastest hauaröövlitelt. Nähtavasti ei esitanud suurem osa toonastest hambaarstidest oma varustajatele hammaste päritolu kohta üleliia keerulisi küsimusi.

Lõppeks polnud hambaravi toona veel tõeliseks arstiteaduseks arenenud, arstimisega tegelesid peamiselt parukameistrid, vandlitreialid ja sepad ning hambaproteeside pingutamise teenust osutas kohalik juveliir.

Bairsto osutusel tegeles 19. sajandil peaaegu igaüks hobi korras natuke hambaraviga.