Wabariigi vaderid ja vaenlased: Kes oli kes iseseisva Eesti sünni ajal?

 (28)
Wabariigi vaderid ja vaenlased: Kes oli kes iseseisva Eesti sünni ajal?
1917. a eestlaste meeleavaldus Petrogradis (Peterburis).Wikimedia commons

Enamik hilisematest Eesti poliitikutest oli saanud tuleristsed juba 1905. aastal, 1917. a veebruarirevolutsioon tõi aga poliitikasse massiliselt uut verd. Eestile võideldi välja autonoomia, demokraatlikud valimised ja õigus rahvusväeosi luua, kuid Eesti iseseisvusse suhtumisel läks siinne rahvas samal aasta lõpuks lõhki. Enamlased olid saanud ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel 1917. aasta novembris Eestist 38,8 protsenti häältest ja olid kuni lõpuni omariikluse vastu.

Enamik valijaid toetas juba siis neid jõude, kes asusid Eesti Vabariiki looma. Enamik nõudis demokraatlikku vabariiki, samas kui esseerid soosisid nn töövabariiki ja enamlased avalikult oma diktatuuri.

Maanõukogu (hilisem Eesti Maapäev) kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis 15. (28.) novembril 1917, vastukaaluks enamlaste riigipöördele. Eesti Vabariik kuulutati välja maanõukogu vanematekogu ja selle loodud Päästekomitee otsusel 23. ja 24. veebruaril 1918, kuid alanud Saksa okupatsiooni tõttu õnnestus riigiaparaati tegelikult käima panna alles sama aasta novembris. Siin valik nende sündmuste peamistest osalistest Eestis.

Seotud lood:

Demokraatlik blokk
Toetas juba 1917 Eesti iseseisvumist, koondas Eesti Demokraatlikku Erakonda ja Eesti Maarahva Liitu. 1917. aasta valimistel said 22,8 protsenti häältest. 1918. aasta alguses liitusid ka radikaaldemokraadid ja Talurahva Liit, keda 1917. aastal oli toetanud 7,3 protsenti valijatest.

Jaan Tõnisson
Demokraatliku erakonna ja sügisel 1917 Demokraatliku bloki liider, novembris 1917 takistas enamlaste võimuhaaramist Tartus, mille eest need saatsid ta jõuga Eesti aladelt välja, ja Tõnisson sai Eesti riigi sünnile kaasa aidata välisdelegatsiooni rajamisel Soomes ja 1918 Rootsis. Oli valitud Venemaa Asutava Kogu liikmeks. 1919. aasta sügisel sai Eesti peaministriks. 1917. a elukoht: Tartus, Tööstuse 3.

Konstantin Päts
1917. aasta juulist Eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimees ja sügisel maavalitsuse esimees. Enamlased panid ta kuuks ajaks vangi, mille järel Päts tegutses Tallinnas põranda all. Valiti Venemaa Asutava Kogu liikmeks, kuid loobus kohast. 19. veebruaril 1918 sai Päästekomitee liikmeks ja 24. veebruaril Ajutise Valitsuse juhiks, sakslased panid ta juunis vangi ja alles 20. novembril pääses Päts tegelikult valitsust juhtima. 1917. a elukoht Tallinnas Väike-Pärnu mnt 19a.

Jaan Poska
1917. aastal Eestimaa kubermangukomissar, kelle enamlased 27. oktoobril ametist maha võtsid. Venemaa Asutava Kogu saadik (Pätsi asemel), kuni Lenin selle laiali ajas. Saksa okupatsiooni ajal oli Poska pideva järelvalve all, kuid 1918. aasta novembris oli nädal aega Eesti valitsuse sisuline juht, seejärel välisminister. 1917. a elukoht Tallinnas Liiva 8.

Jaan Raamot
1912-1917 Venemaa riigiduuma saadik, 1917. aasta juulist oktoobrini Eesti maavalitsuse esimees, ta tervis kannatas tugevalt Saksa okupatsiooni ajal, põllutöö- ja toitlusministrina 1918-19 pidi tulema toime ränga toitluskriisiga Eestis. 1917. a elukoht Suur-Roosikrantsi 10.

Ado Birk
1917. aastal radikaaldemokraatliku erakonna ja Talurahva Liidu asutajaid, septembris kais Kiievis Venemaa vähemusrahvuste kongressil, Saksa okupatsiooni ajal arendas sidemeid Soomega, 1918. aasta novembris valiti maapäeva esimeheks. 1917. a elukoht Tallinnas Suur-Karja 15-4.

Tööerakond
Radikaalsotsialistide ja Eesti Vabariiklaste Liidu liitumisel 1917. a suvel rajatud partei. Nõudis Eesti iseseisvumist. 1917 sai 21,3 protsenti häältest.

Jüri Vilms
Tööerakonna rajaja 1917 ja Päevalehe toimetaja, maanõukogu abiesimees, Venemaa Asutava Kogu saadik, 1918. aasta jaanuaris Petrogradis uurimas võimalusi Eesti Vabariigile rahvusvahelise tunnustuse saamiseks, 1918. a veebruaris Päästekomitee liige ja ajutise valitsuse justiitsminister, siirdus Soome, kus mõrvati aprillis 1918 arvatavasti Saksa vägede poolt. 1917. a elukoht Tallinnas Jaani 6.

Julius Seljamaa
1917 Eesti Vabariiklaste Liidu liider Petrogradis, Pealinna Teataja toimetaja, 1918 Venemaa Asutava Kogu saadik, sisuliselt Eesti valitsuse esindaja Petrogradis, naasis Eestisse koos Johan Laidoneriga detsembris 1918, seejärel maapäeva aseesimees. 1917. a elukoht Tallinnas Jaani 6.

Otto Strandman
Vandadvokaat Tallinnas, 1917 tööerakondlane, ja oktoobrist kuni enamlaste võimuhaaramiseni manaõukogu esimees. Käis 1917. a septembris Kiievis Venemaa vähemusrahvuste kongressi. 1918 ajutise valitsuse liikmeks (Jüri Vilmsi asendajana), saksa okupatsiooni ajal vangis, 1919 Eesti Vabariigi peaminister. 1917. a elukoht Tallinnas Jaani 6.

Juhan Kukk
1917. a Ühistegevuse büroo juhataja ja (Tallinna) Eesti Liidu juhte, tarvitajate ühisuste liidu (hilisem ETK) rajaja, maavalitsuse liige. 1918. a veebruaris kirjutas iseseisvusmanifesti teksti. 1918-1920 rahaminister, 1922-1923 riigivanem. 1917. a elukoht Tallinnas Väike-Tartu mnt 13.

Konstantin Konik
Arst, tööerakondlane, 1917. a maavalitsuse liige, 1918. aasta veebruaris Päästekomitee liige, saksa võimu ajal vangis, 1918-1920 Tervishoiu Peavalitsuse juhataja. 1917. a elukoht Tallinnas Jaani 6.

Arnold Jürgens
Spordiseltsi Kalev esimees, 1917. a Eesti sõjaväelaste büroo esimees, hukkus Jüri Vilmsi saatjana 1918. aprillis Helsingis. 1917. a elukoht Tallinnas Wismari 7.

Sõjaväelased
1917. aasta suurim võit oli Eestist pärit sõjaväelaste koju toomine ja rahvusväeosade loomine, mida koordineeris Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, ja kuigi parteipoliitikast jäädi kõrvale, rajanes oma armee sünd just nende tööle.

Hugo Maasik
Väljaande Eesti Sõjamees toimetaja, seati novembris 1917 eesti sõjaväelaste ülemkomitee esimeheks, aga selle tegevus osutus võimatuks. 1917. a elukoht ajalehe Eesti Sõjamees toimetuses.

Konrad Rotschild
Lipnik, 1917. a Eesti sõjaväelaste keskbüroo juhataja, hiljem Eesti sõjaväelaste ülemkomitee mobilisatsiooniosakonna juhataja. 1918. a 23. veebruaril määrati Tallinna komandandiks. Saksa okupatsiooni ajal Petrogradis Johan Laidoneri käsutuses. 1917. a elukoht Kaupmehe 15-5.

Johan Laidoner
1916 kindralstaabi alampolkovnik, Kaukaasia korpusega sõjas Galiitsia rindel. 1917. kutsuti 1. Eesti diviisi ülemaks, 1918 oli sisuliselt EV esindajaks Petrogradis. Detsembris 1918 naasis Eestisse kindralstaabi ülemaks, kindralmajorina. 1917. a elukoht 1. Eesti jalaväediviis

Aleksander Tõnisson
Polkovnik, 1917 organiseeris 1. Eesti jalaväepolgu (Haapsalus), millega sõdis Riia rindel, detsembris Eesti diviisi brigaadiülem. Enamlased vangistasid ta, saatsid Krestõi vanglasse ja mõistsid surma, kuid Bresti rahu aitas ta elusalt koju tagasi. 1918. a Soomes, novembrist aga 1. Eesti diviisi ja Viru rinde ülem. 1917. a elukoht 1. eesti jalaväepolk

Ernst Põdder
1917. a polkovnik, oktoobris 1917. formeeris 3. Eesti jalaväepolgu, seejärel 1. jalaväepolgu ülem Haapsalus. 1918. a Tallinna omakaitse operatiivjuht. 1918. a august kuni september sakslaste käes vangis, 1918-1919 EV sisekaitseülem. 1917. a elukoht 3. eesti jalaväepolk.

Johan Unt
Polkovnik, 1914-1917 osales maailmasõjas, detsembris 1917 2. Eesti jalaväepolgu ülem Viljandis. 1918 aitas luua põrandaalust kaitseliitu, novembris 2. jalaväepolguga Narva rindele, 1919 1. diviisi ülema abi, sügisel Kaitseliidu ülem. 1917. a elukoht 2. Eesti jalaväepolk.

Peeter Raudsepp
Polkovnik, maailmasõja rindeil, 1917. a lõpus Eestise, jaanuaris 1918 3. Eesti jalaväepolgu ülem (Peeter Suure merekindluses). Aprillist 1918 teenis Venemaal Koltšaki väes.

Hendrik Vahtramäe
Staabikapten, sõjas Poola ja Riia rindeil, 1917 tagasi Eestisse, 1918. a jaanuaris 4. eesti jalaväepolgu ülem Rakveres, hilisem kohtunik. 1917. aasta elukoht 1. Eesti jalaväepolk.

Andres Larka
Alampolkovnik, 1917. a Taga-Amuuri piirivalvediviisi staabiülem, 1918 asus Haapsalus looma 1. Eesti kahuriväe brigaadi. Hiljem Ajutise Valitsuse sõjaministrina põrandaalust kaitseliitu, 1918. a novembris sai peastaabi ülemaks, kindralmajoriks, detsembris taandati aga sõjaministri abiks. 1917. aastal oli Rumeenia rindel.

Johan Pitka
Kaugesõidukapten, 1917 Eesti sõjaväelaste ülemkomitee liige, kaitseliidu ja hiljem ka Eesti mereväe rajajaid, soomusrongide organiseerija Vabadussõjas. 1917. a elas Tallinnas Suur-Patarei 20.

Eesti vähemlased
Ei toetanud terrorismi, seetõttu jäid nõukogude liikumises vähemusse, 1917. aastal kogusid 2,3 protsenti häältest. Asusid toetama Eesti Vabariigi loomist.

Mihkel Martna
Sotsiaaldemokraat, maapaos Šveitsis, pääses 1917. a koos Lenini ja teiste pagulastega tagasi Venemaale, Eesti maanõukogu liige, Tallinna linnavalitsuse liige, 1918. a liitus EV välisdelegatsiooniga ja aitas 1919. a Eesti sõjavangide naasmist Saksamaalt. 1917. a elukoht Tallinnas Suure-Roosikrantsi 8-1.

Karl Ast
Sotsiaaldemokraatide-vähemlaste liider 1917. aastal, ajalehe Sotsiaaldemokraat toimetajaid. Maapäeva sekretär 1918. a lõpus, 1919 töö- ja hoolekandeministri kt. 1917. a elukoht Tallinnas Instituudi 38-1.

August Rei
Alamleitnant, 1917. a Eesti sõjaväelaste ülemkomitee liige, ajalehe Sotsiaaldemokraat peatoimetaja, sügisel 1918 ajutise valitsuse liige. 1917. a elukoht: sõjaväelaste ülemkomitee.

Alma Ostra-Anvelt (hilisem Oinas)
Jaan Anvelti endine abikaasa, vähemlane, ainus naine 1917. aasta Vene asutava kogu valimistel. 1917. a elukoht Tallinnas Suur Balesna 4-4.

Eesti esseerid (sotsialistid-revolutsionäärid)
Üritasid balansseerida enamlaste ja demokraatlike jõudude vahel, käisid välja nn töövabariigi idee, osad esseeridest olid ka veel 1918. aastal enamlaste liitlased. 1917. aastal kogusid 7,0 protsenti häältest, 1918. aasta jaanuaris juba lõhenenud,

Hans Kruus
Sõjaväelaste ülemkomitee liige, Eesti esseeride liider, maanõukogu saadik, 1917. aasta lõpus tutvustas Stalinile Eesti töölisvabariigi ideed, kuid ei saanud sellele toetust. 1918. aasta sügisel määrati uurima Saksa okupatsioonivõimude tegevust, hiljem keskenduski ajalooteadusele. 1917. a elukoht Tallinnas Jaani uul 6.

Gustav Suits
Luuletaja, nooreestlane, 1917. a esseer, Eesti töölisvabariigi idee autor, 1918. aastal liitus Eesti Vabariigi välisdelegatsiooniga. 1917. a elukoht Helsingis Elisabetin katu 27.

Hugo Raudsepp
Sakala toimetaja, 1917 maanaõukogu sekretär, 1918. aasta jaanuaris juhtis parteist lahku löönud Lõuna-Eesti esseere, hilisem näitekirjanik. 1917. a elukoht Tallinnas Paldiski knt 42.

Erast (või Ernst) Meister
Esseer, sõja-revolutsioonikomitee liikmena aitas enamlastel 1917. a kubermanguvalitsust ja maavalitsust laiali saata, 1918 veebruaris põgenes Venemaale, kuid ei leidnud seal rakendust ja taotles 1920 õigust naasta Eestisse, edasisest pole teada. 1917. a elukoht Tallinnas Salongi 16.

Enamlased (VSDT(b)P)
Toetasid Lenini diktatuuri ja keeldusid Eesti iseseisvumist tunnistamast, ning kehtestasid novembris 1917 ka Eesti aladel totalitaarse riigikorra. 1917. aastal said Eestis 38,8 protsenti häältest

Ivan Rabtšinski
Enamlane, 1917. a sõja-revolutsioonikomitee esimees, tegelik nõukogude võimu juhtija Eestis, novembris valiti Vene asutava kogu saadikuks. 1918 veebruaris põgenes Soome kaudu Petrogradi. 1917. a elukoht Tallinnas Uus 24-8.

Viktor Kingissepp
Enamlane, 1917. a sõja-revolutsioonikomitee liige, võttis üle kubermanguvalitsuse, novembris valiti Vene asutava kogu saadikuks. 1918 veebruaris põgenes Soome kaudu Petrogradi, töötas tšekistina, 1918. a lõpus saabus illegaalselt Eestisse. 1917. a elukoht Tallinnas Suur-Karja 18.

Jaan Anvelt
Enamlane, 1917. a sõja-revolutsioonikomitee liige, novembris valiti Vene asutava kogu saadikuks. 1918 veebruaris põgenes Soome kaudu Petrogradi. Novembris 1918 okupeeritud aladel loodud Eesti Töörahva Kommuuni juht. 1917. a elukoht Tallinnas Harju tn 45-7.

Rudolf Vakmann
1917. a enamlane, novembris valiti Vene asutava kogu saadikuks. 1918. a punakaardi organiseerijaid. 1917. a elukoht Tallinnas Dvigateli tehases.

Artur Vallner
Maanõukogu esimees juulist oktoobrini 1917, libises enamlaste ridadesse ja lahkus veebruaris 1918 Eestist, novembris 1918 pandi Eesti Töörahva Kommuuni kultuuri- ja hariduse rahvakomissariks. 1917. a elukoht Tallinnas Raua 24-1.

Johannes Käspert
1917. a enamlane, sõja-revolutsioonikomitee liige, novembris määrati punase tsensuuri juhiks ja revolutsioonilise tribunali liikmeks, juhtides ajalehtede sulgemist ja ka punast terrorit Eestis. 1917. a elukoht Tallinnas Laulupidu 20-7.

Baltisakslased
Rüütelkonnad vastandusid 1917. aastal selgelt nii demokraatlikele jõududele kui ka vasakpoolsetele ja 1918. aastal asusid aktiivselt toetama Saksa okupatsioonivõime, paljud aadlikud lahkusid hiljem vihastena Eestist, kuna nende mõisad neilt ära võeti. 

Eduard von Dellingshausen
Eestimaa rüütelkonna peamees, novembris 1917 kuulutas end Eestimaa seaduslikuks esindajaks ja Venemaast lahku löönuks, kutsus Saksa vägesid appi. Enamlased vangistasid ta jaanuaris 1918, kuid Bresti rahu järel lasid vabaks ja aprillis üritas Dellingshausen luua Balti hertsogiriiki. Eesti riigi loomise järel kolis Hannoveri. Temale kuulusid Aaspere ja Sauste mõisad.