Võrdlus: keskaegne rüütel ja tänapäevane tank on üllatavalt sarnased

 (42)
Võrdlus: keskaegne rüütel ja tänapäevane tank on üllatavalt sarnased
Foto: Wikimedia Commons / kasutaja Kalatravo

Rüütlite pärand elab edasi tänapäeva soomusväe südames: tankis. See sõjamasin omab samu eeliseid nagu kunagine rüütel: kaitsev soomus, suur mobiilsus ja tapvate löökide andmise võime.

Rüütlikultuur tõusis jalgadele jaluste abil. Idamaadest 7. sajandil Euroopasse levinud ja siinmail 8. sajandil laiemalt kasutusele võetud jalused tõid nii mõnegi uurija arvates sõja-asjanduses kaasa sama suure revolutsiooni nagu hiljem püssirohi, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Alles jaluste abil muutus võimalikuks korralik sõdimine hobuse seljas ratsutades. Jalustele toetuv ratsanik ei kukkunud hobuse seljast enam nii kergesti maha ning sai mõõgaga ülevalt alla raiuda.

Rüütlite teise lemmikrelva – piigi – teravale otsale oli jalustele toetudes võimalik üle kanda nii ratsu kui ka ratsaniku liikumisenergia. Piigikokkupõrke eel suurendas sügavas sadulas istuv rüütel stabiilsust, sirutades oma jalustesse torgatud jalad ettepoole.

Rüütlite traditsioonilistel treeningu- ja mõõduvõtmisüritustel turniiridel kasutati vigastuste vähendamiseks mitmeid ettevaatusabinõusid: piigi ots oli tömp ja piik ise kergesti purunevast materjalist.

Ehkki piiki hoiti parema kaenla all, sihiti turniiril sellega vasakult lähenevat vastast, et löök tabaks teda nurga all ega oleks surmav.

Kui rüütel koos hobusega kaalus kokku 500 kg ning tormas vastase suunas kiirusega 25 km/h, siis oli tema piigiotsa koonduva kineetilise energia suurus 12 041 džauli.

Seotud lood:

Võrdluseks: 9-millimeetrise püstolikuuli kineetiline energia relvasuust väljudes on 470 džauli, raskekuulipilduja M2 Browning 12,7-millimeetrise kuuli kineetiline energia relvasuust väljudes on 15037 džauli.

Ristisõdade ajastul peeti rüütleid ehk raskelt relvastatud ratsanikke ainsaiks täisväärtuslikeks sõjameesteks. Rüütlid moodustasid keskaegse sõjaväe tuumiku ning üht rüütlit hinnati oma lahinguväärtuselt vastavaks kümnele jalaväelasele.

1099. aastal esimese ristisõja lõpus aset leidnud Ascaloni lahingust võttis ristisõdijate poolelt osa näiteks 1200 rüütlit ning 9000 jalaväelast.

Kindlalt sadulas ning jalustes istuv rüütel hoidis kaenla alla piiki - umbes 4 meetri pikkust näiteks saarepuust teivast terasest otsaga – ja kannustas hobuse täishooga vaenlase peale tormama.

Piigi otsaga proovis ta vaenlast tabada ning kui see õnnestus, kandus nii ratsaniku kui ka hobuse liikumisenergia piigiotsa kaudu ohvrile üle, andes sellele surmahoobi.

Rüütlite pärand elab edasi tänapäeva soomusväe südames: tankis. See sõjamasin omab samu eeliseid nagu kunagine rüütel: kaitsev soomus, suur mobiilsus ja tapvate löökide andmise võime.

Sarnaselt rüütlivarustusega on tank äärmiselt kallis. Nagu rüütel vajas hakkamasaamiseks mitmeid relvakandjaid ja kannupoisse, ei saa tank läbi tehnilise hooldemeeskonna pideva toeta. Ning nagu rüütlid tegid lahingus koostööd jalaväelastega, on ka tank sõltuv jalaväe ja teiste väeliikide toetusest.

Kaitserüü peamine osa oli rõngasturvis, mis valmistati kokku needitud ja omavahel ühendatud rõngastest. See kaitses hästi lõigete eest, ent ei aidanud purustavate löökide vastu, sest see polnud jäik. Seevastu metall-lehtedest tehtud plaatturvis talus nii lõikavaid kui ka purustavaid lööke.

Üsna ühesugused on ka raudrüütli ja tanki nõrgad küljed. Mõlemad jäävad hätta pehmel maastikul ja mõlemale võivad saatuslikuks saada varitsused. Eestlased üllatasid muistse vabadusvõitluse ajal rüütleid ning neid saatnud latgaleid ja liivlasi Ümera jõe metsasel kaldal.

Tänapäeva konfliktides on tankidel väga riskantne siseneda vaenulikku linna, mille majade või varemete vahel võivad neid varitseda tankitõrjerelvadega varustatud sõdalased.

Rüütlitest loe lähemalt Michael Prestwichi mai lõpus ilmuvast teosest "Rüütel. Keskaegse sõdalase (mitteametlik) käsiraamat"