Veteväljade valitseja F4U Corsair: Sõjas jaapanlaste ülemvõimu kukutanud hävitaja
Lennukite piiratud lennuulatuse tõttu nuputati pingsalt, kuidas viia õhusõda teisel pool ookeaniavarusi end turvaliselt tundva vaenlase territooriumi kohale. Kui ei olnud piisavalt maismaad, kuhu ehitada lennuvälju, siis tuli idee ehitada need laevatekile. Nii sündisidki lennukikandjad, mis viisid ujuvaid lennuvälju sinna, kus neid kõige rohkem vajati. Kas või vihatud vaenlase koduukse alla.
Oli toimunud oluline pööre, sest võimsa tulejõuga ristlejatest tähtsamaks kujunesid lennukikandjad, mille pardalt võis tõusta taevasse parv „kihulasi”, mis kandsid enda all torpeedosid või suure lõhkejõuga pomme. Surmahirmu hakkasid tundma nii ristlejate soomuse taha varjunud mereväelased kui ka maismaal kaevikutes redutanud vaenupoole sõdurid.
Lennukikandjad vajasid tugeva konstruktsiooni ja hea kiirendusega lennukeid, mis suutnuks startida piiratud pikkusega laevatekilt ning tulnuks toime suhteliselt lühikese maandumisrajaga. Jaapani ja mõned Vene allikad loevad parimaks Teise maailmasõja lennukikandja lennukiks käesoleva jutu peategelase F4U Corsairi rivaali, jaapanlaste hävitajat Mitsubishi A6M Zero. Lääneriikides arvatakse aga vastupidi. Kellel on õigus?
Etteruttavalt võib öelda, et olenevalt sellest, mis ajaperioodi vaadata, peitub tõetera nii ühe kui ka teise väites. Sest 1941. aastal, kui Teise maailmasõja lahingud kandusid Vaiksele ookeanile, ei olnud liitlasvägedel tükk aega jaapanlaste Zerole midagi võrdväärset vastu panna. Kuid Corsairi tulekuga olukord muutus.
Maapakku aetud Mereröövel
Juunis 1938 sõlmisid USA merevägi ja Vought lepingu uue ja senistest võimekama ühemootorilise sõjalennuki loomiseks. Teine maailmasõda polnud veel alanud, kuid ameeriklased oli ettenägelikud ning leidsid, et lennukikandjale on vaja uut, võimsat ja suure tegevusraadiusega hävitajat. Veebruaris 1939 sai eksperimentaalne mudel XF4U-1 18silindrilise võimsa 1805 hj (1346 kW) mootori.
Valminud prototüüp oli tol ajal kõige suurema ja võimsama mootoriga, lisaks ka suurima propelleri ja väidetavalt ka suurima tiibade siruulatusega hävitaja. XF4U-1 esmalend toimus 29. mail 1940 ning sama aasta 1. oktoobril sooritatud proovilennu käigus läks XF4U-1 ajalukku kui esimene Ameerika ühemootoriline lennuk, mis suutis lennata kiiremini kui 400 mph (640 km/h). Vahemaa Stratfordist Hartforti läbiti kiirusega 405 mph (652 km/h).
Lennuk võeti kasutusele 1942. aastal ning võib öelda, et sündis hirmus Mereröövel – jaapanlaste õudusunenägu ja keiserlike õhujõudude purustaja. Lennuk oli sõja lõpuperioodil kiireim merelennuväe õhusõiduk ja üldse üks kiiremaid hävitajaid – horisontaallennul saavutati 718 km/h ja sööstlaskumisel võis kiirus küündida isegi kuni 900 km/h. Võrdluseks: Zero ei tohtinud pikeerides ületada 660 km/h piiri, sest siis oleks lennuk purunenud.
Analüüsides Euroopa sõjategevuse kohta käivat infot, leiti, et kahe ninagondlis paiknenud 7,62 mm ja kummaski tiivas asunud 12,7 mm kuulipildujate tulejõud oli vaenlaste lennukite purustamiseks ebapiisav. Seepärast sai hävitaja võimsama relvastuse (kuus 12,7 mm kuulipildujat ning hiljem isegi neli 20 mm kahurit), mis tegi lennukist vaenlaste leeris kardetud veteväljade valitseja.
Kuid Korsaaril ehk Mereröövlil olid alguses mõned suured puudused, millest võib välja tuua olulisemad: piloodi piiratud nähtavus maandumisel (võimsa ja suure mootori tõttu oli lennuki ninaosa pikk ja kabiin paiknes seepärast tavapärasest tagapool) ning suur varisemiskiirus tekile laskumisel.
Polnud harvad juhused, kui lennuk enne laevale jõudmist vette prantsatas või maandumisraja kõrval paiknevaid tehnorajatisi ja piirdeid rammis. Kui siia lisada veel hüplemine maandumisrajal, siis on selge, miks lennuk pagendati lennukikandjatelt maismaale – ookeanisaartel paiknevatele lennuväljadele toetama Ameerika merejalaväelaste operatsioone. Corsair näitas seal end parimast küljest – sageli läksid ainult mõned Mereröövlid julgelt võitlusesse tunduvalt ülekaalukamate vastaste jõududega ning väljusid lahingust võitjatena.
Corsairi ülemvõim jaapanlaste üle oli kindel, näiteks on teada juhtumid, kus üks F4U tulistas ühe õhulahingu jooksul alla kolm, neli ja isegi viis vaenlase hävitajat. Korsaar oli väga tugeva ja vastupidava konstruktsiooniga. Sageli mitme vastasega võidelnud ning sõna otseses mõttes sõelapõhjaks lastud lennuk suutis aga veel tagasi lennata ja laevatekile maanduda.
Ei tasu unustada, et rivaal Zero oli varustatud peale kuulipildujate ka kahe 20 mm kahuriga. Ajalukku on läinud mitmed juhtumid, kui tagasijõudnud hävitaja kere oli nii auklikuks puuritud, et sabakonksu taha haakunud pidurdustross tõmbas lennuki pooleks! Aga tugevalt vigastatud Corsair tõi oma piloodi elusalt ja tervelt koju!
Tänu inglastele laeval tagasi
Corsairi häid omadusi märkasid inglased ning soovisid vastupidavaid Korsaare oma lennukikandjatele. Ameeriklased andsid need lennukid südamerahuga ära ning ühe lendurist veterani mälestuste põhjal mõttega, et las nad mässavad selle maandumisel perutava õhusõidukiga, ega sellega lennukikandjale normaalselt ikka laskuda saa! Kuid suure üllatusena suutsid inglased isepäise Corsairi taltsutada.
Nimelt kõrvaldati tekile maandumist seganud halb ettepoole nähtavus lillegi liigutamata – ilma ühtegi ümberehitust tegemata. Kuidas see võimalik oli? Leitud lahendus oli lihtne ja geniaalne – inglased hakkasid maandumisrajale lähenema mitte otse, vaid küljelt ning pöördega.
Nähes brittide õnnestumist, võeti lennuk ka USA lennukikandjatele tagasi. See osutus ainuõigeks sammuks, sest Corsair pakkus head kaitset jaapani kamikazede eest, kes üritasid lõhkeainet täis lennukitega laevu rammida. Kuigi need enesetapjalikud operatsioonid pahatihti ka õnnestusid, siis kaotused oleksid kindlasti olnud suuremad, kui Corsair poleks koos teise väljapaistva lennukiga Hellcat oma laevastikku õhust kaitsnud. 1944–1945 oli F4U asendamatu, andmaks lööke nii Jaapani õhujõududele, mere- kui ka maavägedele.
Ja siis selgus, et see lennukitüüp pole mitte ainult väga hea hävitaja, vaid ka suurepärane ründe- ja pommituslennuk. Corsair pommitas enne ameeriklaste rünnakuid jaapanlaste positsioone ning selle lennukiga võeti kasutusele uus hirmus relv – napalm ehk sültjas bensiin, mis põletas kõik oma teele ette jääva.
Märkimisväärne on, et Korsaar maksis kätte ka ameeriklaste läbielatud valu eest, sest Corsairi ja selle sõsarlennukite piloodid tulistasid aja jooksul alla kõik Pearl Harbori hävitanud Jaapani lendurid, kes ründasid rahulikku igapäevaelu elanud ameeriklaste sadamat ja sõjaväebaasi salakavalalt ning ilma ametliku sõja kuulutamiseta. Ootamatu rünnaku tõttu hukkus 2402 ameeriklast ja haavata sai 1282 inimest, peamiselt sõjaväelased.
Ka sõjatehnika osas olid kaotused kohutavad – kõigile kaheksale USA lahinglaevale tekitati suuri vigastusi ning hävitati 188 lennukit. Seetõttu oli F4U lahingutandrile ilmumine ameeriklaste jaoks eriti magus kättemaks.
Zero või Corsair?
Tundub vist juba liigne küsida – kumba lennukit võib siis ikkagi lugeda paremaks lennukikandjatel kasutatud hävitajaks? Kas oli see jaapanlaste Zero või liitlaste Corsair? Kuid vaatame veel veidi ajalugu ja võrdleme lennukite tehnilisi andmeid.
1940. aastal kasutusele võetud Zero oli selleks ajaks, kui lastehaigusi põdev Corsair lahinguväljale ilmus (1942), juba töökindel ja oma headust tõestanud lahinglennuk. Lisaks olid Jaapani lendurid karastunud ja kogemusi omandanud sõdides Hiinaga, mille hävitajaid tulistati alla lausa mängleva kergusega.
Jaapanlaste domineerimine, võib öelda, et isegi peremehetsemine Vaiksel ookeanil kestis kuni silmapiirile ilmusid Hellcat ja Corsair. Nagu eespool oli juttu, aeti viimane alguses küll laevalt maale, kuid see oli väga hea lennuk ja teda arendati intensiivselt edasi. Selle hävitaja sõjaajal ehitatud viimane mudel F4U-4, mis võeti relvastusse 1944. aasta lõpus, ületas algset mudelit F4U-1A paljude parameetrite poolest. Lisaks tehti ka olulisi täiustusi.
Näiteks võeti varasema kolme labaga propelleri asemel kasutusele nelja labaga vint. Maksimaalne kiirus oli muljetavaldav – 718 km/h, varasema F4U-1A 671 km/h vastu. Tõusukiirus suurenes varasemalt 884 meetrilt 1180 meetrile minutis. Lennulagi kasvas 11 200-lt 12 600-le meetrile.
Samas oli ka Zero väga hea lennuk, kuid jaapanlased ei suutnud liitlastega sammu pidada nii lennukikandjate ehitamises kui ka neil baseeruvate hävitajate täiustamises. Näiteks Zero ühe parima variandi, mudeli 52 (mis tehti vastuseks Corsairile ja Hellcatile) maksimaalne kiirus oli vaid 565 km/h. Nõrgema mootori tõttu kannatas loomulikult ka efektiivne ja kiire manööverdusvõime. Kuigi Zero tiib oli väga tugev, sest see valmistati ühe tükina (Corsairi tiivad olid kokkuvolditavad), oli ameeriklaste Mereröövli konstruktsioon kokkuvõttes kergemast ning hapramast Zerost tunduvalt vastupidavam.
Lõpetuseks
Corsair ja Zero olid erinevast kaalukategooriast. Kui Corsair F4U-1A tühimass ja täismass olid vastavalt 4073 ja 6300 kg, siis Zero A6M2 mudeli 21 vastavad numbrid olid tükk maad kahvatumad – 1680 ja 2410 kg. Jaapanlaste hävitaja jäi ameeriklaste Mereröövlile paljudes parameetrites alla, samas oli see idamaa lennuk väikestel ja keskmistel kiirustel väga hea juhitavusega ning õppinud piloodi käes ohtlik kõikidele vastaspoole õhusõidukitele.
Mõne jaapani piloodi arvates oli Corsair Teise maailmasõja kõige hirmuäratavam Ameerika hävitaja ning USA õhujõud on märkinud Corsairi õhuvõite jaapanlaste üle lausa uskumatu suhtarvuga 11:1.
Seetõttu võib öelda, et Zero oli küll Teise maailmasõja parim hävitaja lennukikandjatel, kuid seda ainult kuni 1943. aasta keskpaigani, mil ohjad võtsid üle Corsair ja Hellcat, mis murdsid tõusva päikse maa ülemvõimu Vaikse ookeani õhuavarustel.
Aga ega sellega Mereröövel veel pensionipõlve pidama pääsenud. Korsaarid osalesid pärast Teist maailmasõda veel Korea sõjas ning hiljem ka mitmetes muudes regionaalsetes konfliktides maailma eri paigus. Kuid see on juba omaette jutt.
USA Corsair ja Jaapani Zero:
| Tehnilised andmed | Corsair (F4U-1A) | Corsair (F4U-4) | Zero (A6M2 Type 0 Model 21) | Zero (A6M5 Type 0 Model 52) |
| Meeskond | 1 | 1 | 1 | 1 |
| Pikkus, m | 10,1 | 10,2 | 9,06 | 9,1 |
| Tiibade siruulatus, m | 12,5 | 12,5 | 12 | 11 |
| Tühimass, kg | 4073 | 4174 | 1680 | 1894 |
| Täismass, kg | 6300 | 6653 | 2410 | 2743 |
| Mootori võimsus, kW | 1491 | 1565 | 709 | 843 |
| Max kiirus, km/h | 671 | 718 | 533 | 565 |
| Lennulagi, m | 11 247 | 12 649 | 10 000 | 11 740 |
| Tõusukiirus, m/s | 15,2 | 19,7 | 15,7 | 18,3 |
| Lennukaugus, km | 1633 | 1115 | 3105 | 1920 |
| Kuulipildujad, mm | 6 x 12,7 | 6 x 12,7 või | 2 x 7,7 | 2 x 7,7 |
| Kahurid, mm | puuduvad | 4 x 20 | 2 x 20 | 2 x 20 |
.
