Venemaa Balti laevastik – Potjomkini küla või vägevaim sõjaline jõud Läänemere piirkonnas?

 (100)
Venemaa Balti laevastik – Potjomkini küla või vägevaim sõjaline jõud Läänemere piirkonnas?
Vene sõjalaevad Baltiiski sadamasReuters / Scanpix

Selle artikli avaldamine on paljuski ajendatud juuni lõpus ilmunud teadetest Balti laevastiku juhtkonna in corpore vallandamisest. Laevastik polnud mitte kunagi varem taolist pea maha raiumist kogenud, isegi mitte Tsushima lahingus. Mistahes põhjusel massitagandamine tegelikult aset leidis, on pigem huvitavam analüüsida Balti laevastiku rolli Venemaa regionaalses sõjalises seisundis, sealhulgas selle reaalset lahinguvõimet ja -valmidust.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Admiral Viktor Tširkov1 teatas eelmisel aastal, et „Venemaa mereväel on kõige uuem varustus, sealhulgas kaugmaa täppisrelvad, suur tuumavõimekus ning võime tegutseda pikaajaliselt ja suures lahinguvalmiduses maailmaookeani olulistes piirkondades“. Venemaa president Vladimir Putin ülistas takka Balti laevastikku ja sõjalaevade ehitajaid 26. juulil 2015. a Kaliningradis, Venemaa mereväe aastapäeval.

Venemaal on küll ainult kaks üsna piiratud siniveevõimekusega2 ookeanilaevastikku3 ja üks ainus lennukikandja,4 võrreldes USA kuue ookeanilaevastiku ja üheteistkümne lennukikandjaga, kuid siinjuures vaadeldavas, pigem suurt ja küllalt madalat järve meenutava Läänemere kontekstis ei ole lennukikandjad ja siniveevõimekus niivõrd olulised. Balti riikide loodusliku tagala ehk Läänemere geograafilised iseärasused pakkuvad paratamatult teatud kriitilisi eeliseid just Venemaale.

Seotud lood:


[Videoklippide sisu eest Sõdur ega Forte ei vastuta]

Esiteks, ülemilitariseeritud eelpostis – Kaliningradi oblastis – asub Balti laevastiku peamine löögirusikas ning terve hulk moodsaid ning sadades kilomeetrites mõõdetava laskeulatusega A2/AD5 relvasüsteeme, mis n-ö katavad suurema osa Balti riikidest, Poolast ja Läänemere idaosast.

Teisalt, Venemaa relvajõud võivad tõsiselt ohustada liitlaste merejõudude sisenemist Läänemerele Taani väinade kaudu ning ühtlasi takistada Rootsi ja Soome, nagu ka liitlaste sõjalist tegevust merel (eelkõige sihtides strateegiliselt tähtsat Gotlandi saart ning Ahvenamaa saarestikku).

Kolmandaks, Venemaa Balti laevastikku võib pidada Läänemerel jätkuvalt suurimaks merejõuks, kuivõrd piirkonna teiste riikide mereväed on väikesed ja – heal juhul – vaevu piisavad enda rannikualade kaitseks ning suurliitlaste (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kuid ka SNMG16) merejõudude kohalolek ei ole veel alaline ja küllalt suur tasakaalustamaks Balti laevastiku sõjalist mõju, eriti Balti riikide suhtes.

Kuid kõigepealt heitkem korraks pilgu peale Balti laevastiku ajaloole – kuigi laevastikul ei ole Venemaa jaoks strateegilist tähtsust globaalsel tasemel (puuduvad strateegilised tuumaallveelaevad jms), on see siiski Venemaa läänerinde tähtis komponent ning ühtlasi oluline sümbol (sümbolid on Venemaal vägagi olulised!), mida on rõhutatud kaudselt ka 2012. a otsusega kolida Venemaa mereväe peastaap tagasi Peterburi Admiraliteedihoonesse.

Vene Balti laevastiku mõned ajaloolised verstapostid

Loe veel

Venemaa vanimale ning 1950. aastateni merejõududes juhtrolli mänginud laevastikule pani aluse tsaar Peeter Suur. Balti laevastiku esimene ülemjuhataja oli viitseadmiral Cornelius Cruys, Norra päritoluga kogenud Hollandi meremees, ning selle ametlikuks sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703. a, mil 30 Vene sõjalaeva saavutasid nähtavasti kerge võidu kahe Rootsi sõjalaeva üle Neeva jõe suudmes. Balti laevastik mängis Põhjasõjas väga suurt rolli Rootsi üle võidu saavutamises ning praeguste Eesti ja Läti alade, sealhulgas saarte, hõivamises. Laevastiku põhibaasideks kujunesid Kroonlinn, Tallinn, Paldiski ja Liepāja, mis jäid püsima enam kui kahe ja poole sajandi vältel7.

Ajaloolased on kajastanud 1853–1856 toimunud Krimmi sõda pigem Musta mere tandril toimunud lahingute taustal, kuid Balti laevastik osutus efektiivseks hoopis Soome lahes, kaitstes Venemaa tollast pealinna Suurbritannia ja Prantsuse merejõudude vastu. Balti laevastikku tabas suurim katastroof alles Vene–Jaapani sõjas (mais 1905. a), kui Euraasia teises otsas toimunud Tsushima lahingus kaotati loetud tundidega pea kaks kolmandikku ülipikka ja kurnavat teed läbinud 2. flotillist8. Sümboolseks kujunes 1917. a enamlaste riigipöördele kaasa aidanud mereväelaste mäss Kroonlinnas ning revolutsiooni avapauk Aurora-nimeliselt ristlejalt.9

Natsi-Saksamaa ei suutnud Kroonlinna mereväebaasi – nii nagu Leningradi linna – Teises maailmasõjas vallutada. Nõukogude Liidu sõjatrofeeks osutunud endise Ida-Preisimaa sadamalinna Pillausse rajati Balti laevastiku kõige võimsam mereväebaas, mis koos linnaga hakkasid kandma Baltiiski nime. Baltiisk ning kogu Kaliningradi oblast olid külma sõja ajastul täiesti suletud territoorium, nähtavasti Nõukogude Liidu sõjaväestatuim piirkond10. Tol ajal oli Balti laevastiku põhiülesanne kindlustada Nõukogude Liidu täieliku sõjalise ülekaalu Läänemerel, sealhulgas vajadusel blokeerides laevaliiklust Taani väinades. Sel ajal ulatus Moskva poolt otseselt kontrollitud Läänemere idarannik Viiburist Baltiiskini, kuid Kremli alluvuses olid ka kommunistliku Poola ja Saksa demokraatliku vabariigi mereväed ja nende baasid, kusjuures finlandiseerunud Soome kindlasti ei kuulunud võimalike nõukogude vastaste leeri11.

Nõukogude Liidu lagunemise järel jäid Balti laevastiku käsutusse üksnes Baltiiski ja Kroonlinna baasid, mille vahel pole maismaaühendust ning mis asuvad teineteisest umbes tuhande kilomeetri kaugusel mööda rahvusvahelisi mereteid. Nüüdseks on Läänemere ruumi geopoliitika kardinaalselt muutunud, sest NATO liitlased ja nende lähedased koostööpartnerid Soome ja Rootsi kontrollivad umbes 88% Läänemere kogu rannajoone pikkusest (sealhulgas saared)12. Venemaa rannajoon on Läänemere-äärsete riikide seas üks kõige lühemaid (pikem ainult Leedu ja Läti omast) ning talle kuuluvad vaid mõned väiksemad saared Soome lahe kotis, millest sõjalise tähendusega on ainult Kotlini saar, kus asub Kroonlinna mereväebaas, ning Suursaar, kuhu on rajatud radarijaam13.

Balti laevastiku tähtsus Venemaa viie sõjalaevastiku seas on praegu võrreldav Musta mere laevastiku omaga. Kumbki laevastik on Venemaa peamine sõjalised jõud peaaegu suletud merelises keskkonnas (millel on siiski ühendus ookeaniga Taani väinade ning teiselt poolt Türgi ja Gibraltari väinade kaudu, erinevalt Kaspia merest). Teisalt, Balti laevastik on Venemaa jaoks esimene kaitseliin läänesuunal, kus meie idanaaber piirneb otseselt NATO riikide Eesti, Läti, Leedu ja Poolaga ning kus tal on Kaliningradi oblasti näol strateegiline sõjaline eelpost.

Balti laevastiku ülesehitus

Venemaa merevägi – sealhulgas Balti laevastik – kannatas 1990. aastatel kunagise Nõukogude Liidu mereväeülema admiral Sergei Gorškovi14 pärandi tõttu, mis seisnes nõukogude admirali „lapsukeste“ ehitamises ja alles hoidmises võimalikult suures mahus, selleks et USA-le ja NATO-le tervikuna muljet avaldada. Iseseisva Venemaa juhtkond oli sunnitud üle 75% nõukogudeaegsetest peal- ja allveelaevadest teenistusest välja arvama, sealhulgas neidki, mille arvestatud kasulik eluiga ei olnudki veel möödas, kuid mille ülalpidamine osutus liiga kulukaks ning otstarve ja efektiivsus küsitavaks. Seega, tänapäevase Venemaa mereväe suurus (lahingu- ja toetusalused) on vähem kui veerand Nõukogude Liidu omast (selle suurimat aluste arvu arvestades), mis kehtib umbes samas proportsioonis ka Balti laevastiku osas.

1990. aastatel pandi Venemaal alus tänapäevaste peal- ja allveelaevade disainile. Aastatel 1995–2005 arvati teenistusest välja suur osa ebavajalikest ja -majanduslikest alustest ning mindi üle nõukogudeaegselt massilaevastikult modernsele kvaliteetlaevastikule. Kuigi suurem osa Balti laevastiku alustest on ikka veel nõukogude aja pärand, on viimastel aastatel teenistusse võetud mitu uuema põlvkonna laeva, sealhulgas üks Neustrašimõi-klassi fregatt ning neli Stereguštši-klassi korvetti. Venemaa riiklik relvastusprogramm näeb ette kuni 55 pealveelaeva ehitamist ja teenistusse võtmist kuni 2020. a (viies laevastikus kokku).

Praegu paistab, et Musta mere laevastiku moderniseerimisele suunatakse hoopis suuremaid ressursse (moderniseeritud KILO-klassi allveelaevad, mis kannavad Kalibri tiibrakette, Admiral Grigorovitši klassi fregatid jne) ning Balti laevastik on jäetud justkui vaeslapse rolli. Samas, see on nähtavasti tingitud Venemaa praegustest geopoliitilistest prioriteetidest Ukraina (ja Musta mere tandri) ning Süüria (ja Vahemere idaosa, Türgi ning laiemalt kogu Lähis-Ida) suunal. Teisalt, Balti laevastiku olulisust Venemaa läänesuunal ei ole võimalik alahinnata. Laevastikku kindlasti tugevdatakse ja moderniseeritakse järgnevatel aastatel, seda enam, et käimas on põhjalikud ümberkorraldused, mille tulemusel laevastiku juhatus tegelikult juhib ka Kaliningradi oblastis formeeritavat 11. armeekorpust.

Balti laevastik koosneb, nagu teisedki Venemaa laevastikud, seitsmest põhielemendist15:

  • • Juhtimisstruktuurid: Balti laevastiku peastaap Kaliningradis, mis allub Peterburis asuvale Venemaa mereväe peastaabile.
  • • Allveelaevastik: kaks KILO-klassi diiselallveelaeva (Võborg ja Dmitrov, mis on teenistusse võetud vastavalt 1983. ja 1987. a).
  • • Lahingupealveelaevastik: kaks Sovremennõi-klassi hävitajat (Bespakoinõi ja Nastoitšivõi; 1992 ja 1993), kaks Neutrašimõi-klassi fregatti (Neustrašimõi ja Jaroslav Mudrõi; 1991 ja 2010), üks Krivak-klassi fregatt (Põlki; 1978) ja neli Stereguštši-klassi fregatti (Stereguštši, Soobrazitelnõi, Boiki ja Stoiki; 2008, 2012, 2014 ja 2015).
  • • Väiksemad lahingulaevad ning toetuslaevastik: neli Roputša-klassi ja kaks õhkpadjal Zubr-klassi dessantlaeva, neli Partšim-klassi korvetti, neli Sonja-klassi miinitõrjelaeva, mitu raketikaatrit, tankurlaevad jne.
  • • Merejalavägi ning rannakaitse raketi- ja suurtükiväed (kõik üksused asuvad Kaliningradi oblastis – sulgudes asukoht ja arvatav isikkoosseisu suurus), mis hakkavad moodustama 11. armeekorpust: 7. iseseisev motolaskurpolk (Kaliningrad, 2000), 336. merejalaväebrigaad (Baltiisk, 2500), 79. iseseisev motolaskurbrigaad (Gussev, 4500), 152. raketibrigaad (Tšernjahhovsk, 500), 244. suurtükibrigaad (Kaliningrad, 1000), 25. rannakaitse raketibrigaad, 22. iseseisev õhukaitsepolk, 73. iseseisev pioneeripataljon, 254. iseseisev raadiopataljon jm üksused. Loodava korpuse üksuste relvastuses on üle 40 lahingutanki, umbes 450 soomukit ja 175 suurtükisüsteemi, 100 tankitõrjesüsteemi jms.
  • • Mereõhuvägi: Tškalovski 72. mereõhuväebaasis ning Tšernjahhovski ründelennukite eskadrillis on kokku kuni 50 lahingulennukit ning umbes 20 lahingukopterit.
  • • Kaldataristu, lahingutoetus jms (side, luure, hooldus ja remont, väljaõpe jne).

Eelnev loetelu osutab asjaolule, et Balti laevastikule alluvad lisaks mereüksustele ja alustele ka märkimisväärsed territoriaal- ja kaldakaitse ning õhu- ja õhukaitsejõud. Ära märkida tuleb 152. kaardiväe raketibrigaad Tšernjahhovskis (kus Totška-U taktikalisi raketisüsteeme, mida on praegu 12, saab hõlpsasti asendada Iskander-M süsteemidega) ning eriti Pionerskis asuv Voronež-DM eelhoiatus radarijaam tegevusraadiusega üle 6000 km, mis muutus operatsiooniliseks 2014. a ning nähtavasti kaitstakse S-300 või S-400 Triumf õhukaitse raketisüsteemidega (arvestades selle strateegilist olulisust, kuid ka haavatavust).

Balti laevastiku roll ja ülesanded

Mõned eksperdid16 usuvad, et Balti laevastik mängis külma sõja ajal pigem harjutuslaevastiku rolli (sealhulgas kunagine hiiglaslik tuumaallveelaevade meeskondade õppekeskus Paldiskis) ning laevastik ei ole vaatamata suurtele ponnistustele suutnud seni ajani muutuda tõeliseks lahingulaevastikuks. Samas, laevastiku juhatusele on allutatud – lisaks Kroonlinna mereväebaasile – kõik Kaliningradi oblastis asuvad väeüksused ning laevastiku tegevuse eesmärk tundub olevat mitte ainult eri väeliikide ühendoperatsioonide juhtimise ja efektiivsuse tagamine oma vastutuspiirkonnas, vaid ka koostöö kohalike tsiviilstruktuuridega totaalkaitse raames.

Venemaa alustas juba enne Ukraina-vastast agressiooni ulatuslike plaanide elluviimist tugeva löögirusika loomiseks läänesuunal, mis selgelt ületab Venemaa kaitsevajadusi (sealhulgas Kaliningradi oblastis) ning on täiesti ebaproportsionaalne võrreldes kõikide naaberriikide sõjajõududega (sealhulgas liitlasväed, mis asuvad Balti riikide ja Poola territooriumile alates 2017. a). Soome, Eesti ja Läti suunal on ümber formeeritud 6. armeed ning Ukraina ja Valgevene suunal 20. armeed, mida toetab tagalas olev 1. tankiarmee. Lisaks, Kaliningradi oblastis formeeritakse 11. armeekorpust, mis võib perspektiivselt koosneda kahest diviisist, mille isikkoosseis ning peamised relvasüsteemid (sealhulgas Iskander M lühimaa ballistilised raketid) sisuliselt kahekordistavad Venemaa praegust sõjajõudu selles piirkonnas.

Venemaa ametliku määratluse kohaselt on Balti laevastiku peamised ülesanded Venemaa territooriumi ja Läänemere majandustsooni kaitse, laevateede turvalisuse tagamine ning „Venemaa välispoliitika elluviimine majanduslikult olulistes merepiirkondades“, sealhulgas õppuste, rahuvalveoperatsioonide jms kaudu. Läänemeri on Venemaa jaoks kahtlemata ülioluline keskkond, sest üle 60% selle riigi merekaubandusest (eeskätt toorainete eksport) käib Läänemere sadamate (peamiselt Primorski ja Ust-Luga) kaudu. Lisaks, mere põhjas lebavad Nord Streami gaasitorud, millele püütakse tuua täiendust. Sõjalises mõttes on aga Balti laevastiku ühemõtteline missioon olla Venemaa esimene kaitseliin läänesuunal (koos Venemaa liitlase Valgevenega) ning ühtlasi mängida kriitilist rolli Balti riikide ja Poola (ning seal asuvate liitlasvägede), kuid ka Soome ja Rootsi neutraliseerimises võimalikus konfliktiolukorras.

Balti laevastik viib igal aastal läbi kümneid igat liiki õppuseid (meredessandi, rannakaitse jne harjutamine, lahinglaskmised jms), kuid osaleb ka suurtes plaanilistes ning lahingukontrolli ehk välkõppustes. Just viimased (Zapad 2009 ja 2013 ning välkõppused 2014.-2015. aastatel) on mastaabilt ning tegelikult harjutatud stsenaariumite poolest muret tekitavad. Venemaa liigutas järsult ehk ette hoiatamata kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kümneid Balti laevastiku aluseid ning tuhandeid ühikuid sõjatehnikat, sealhulgas sadu ründelennukeid ja -koptereid. Õppustel harjutatud „kaitsetegevus“ matkis ilmselgelt Balti riikide äralõikamist ülejäänud NATO territooriumist ja nende blokeerimist ja isoleerimist Balti laevastiku poolt, ennetavate löökide andmist liitlaste pihta ning strateegiliselt oluliste saarte (Ahvenamaa saarestiku, Gotlandi ja Bornholmi) hõivamist.

Viimastel aastate teadete ning Venemaa juhtide avalike hinnangute põhjal tundus, et Balti laevastiku juhtimisega, moderniseerimisega ja lahinguvõime tagamisega on üldjoontes kõik korras. Paraku leidsid hiljaaegu aset suuremastaabilised kaadrimuudatused Balti laevastikus ...

Balti laevastiku juhatuse skandaalne vallandamine

Nagu välk selgest taevast vallandas kaitseminister Sergei Šoigu 29. juunil 2016. a Balti laevastiku ülema viitseadmiral Viktor Kravtšuki ning staabiülema viitseadmiral Sergei Popovi, kusjuures Venemaa eri meediakanalite teatel vabastati ametist või viidi üle teisele ametikohale koguni 50 laevastiku kõrgemat ja vanemohvitseri.17 Tegu oli Venemaa Föderatsiooni mereväe ajaloos pretsedenditu suurpuhastusega, mille ametlikeks põhjusteks toodi välja tõsised puudujäägid väljaõppe ning igapäevaste toimingute korraldamises, mitte kõikide vajalike meetmete tarvitusele võtmine isikkoosseisu (ja nende perekondade) elutingimuste parandamiseks, hoolimatus alluvate suhtes ning tegelikku olukorda kirjeldavate raportite moonutamine.

Venemaal on jätkuvalt tavaks, vanas sovetlikus stiilis, vallandada relvajõudude mistahes ülemaid „kõrge ea tõttu“ või „tervislikel põhjustel“. Vene meediakanalite andmetel toimus suurvallandamise eel põhjalik kontroll Balti laevastikus, mille tulemusena väidetavalt tuvastati, et paljud mereväeohvitseride perekonnad elavad varisemisohtlikes hoonetes, kus puuduvad isegi soe vesi ja vesikäimlad, laevastiku alustel „puhkesid perioodiliselt tulekahjud“ mida vaikiti maha, nii nagu ka tegelikult täielikult ebaõnnestunud miinitõrjeõppuse tulemused (2015. a, mida raporteeriti Moskvasse „rahuldavalt õnnestunuks“).

Võib muidugi arvata, et Balti laevastikus valitses teatud määral „bardakk“18, olgugi et viitseadmiral Kravtšuki ilmselt usaldati: ta oli laevastiku juhtimise juures viimased seitse aastat19 ehk kogu perioodi vältel pärast Georgia-vastast agressiooni, mil Venemaa on hüppeliselt suurendanud oma kaitse-eelarvet, käivitanud üliambitsioonika relvastusprogrammi (sealhulgas mereväele moodsate aluste ehitamiseks), teinud põhjalikke reforme relvajõududes tervikuna ning läbi viinud üha suuremaid plaanilisi ning lahingukontrolli õppuseid Läänemere piirkonnas.

Otsus vallandada kogu Balti laevastiku juhatus sündis pärast kuu aega (10. juunini) väldanud suureulatusliku inspektsiooni lõppu. Inspektsiooni läbiviimise maha salatud põhjus on Venemaa uudistekanalites pakutud intsidenti Läänemerel, kui allveelaev Krasnodar olevat väidetavalt õppuste käigus kokku põrganud Poola sõjalaevaga (patrull-laevaga), mida Poola on ametlikult ja kategooriliselt eitanud, kuid Venemaa võimud siiski mitte. Väidetavalt oleks see kokkupõrge võinud halvimal juhul tekitada Venemaale uue „Kurski katastroofi20“, kusjuures laevastiku juhatus olevat püüdnud intsidenti igati varjata. Selline versioon tundub siiski väga ebatõenäoline, pigem tasub uskuda Venemaa kaitseministri (ja ilmselt ka president Putini) pettumust ja ärritust Balti laevastiku ebarahuldava lahinguks valmisoleku suhtes, mille korda tegemiseks olevat antud aega ja armu käesoleva aasta lõpuni.

Vallandatud viitseadmiral Kravtšuki kunagine semu ja otsene ülem Balti laevastikus oli ei keegi muu kui admiral Viktor Tširkov, 2015. a novembris „tervislikel põhjustel“ erru saadetud Venemaa mereväeülem. Seega, Kravtšukil oli tänavuseks kadunud soliidne seljatagune mõjuvõimsa protežee Tširkovi näol ning tegeliku asjade seisu ilmsiks tulek oli ainult aja küsimus. Pikantsust lisab antud asjaoludele seegi avalikustatud fakt, et Kravtšukil olid lähedased suhted Kaliningradi kohaliku maffiabossi Viktor Bogdaniga, kes väidetavalt vahendas illegaalset merevaigukaubandust ning isegi varastas massiliselt laevastiku diislikütust.

Balti laevastiku uueks ülemaks on nimetatud Musta mere laevastiku endine ülemjuhataja viitseadmiral Aleksandr Nosatov ning tema staabiülemaks on kinnitatud viitseadmiral Igor Muhhametšin, kes oli Vaikse ookeani tuumaallveelaevastiku ülem. Need kaks viitseadmirali ei saa kaua hoogu võtta, sest neilt nõutakse püstitatud eesmärkide täitmist nähtavasti hiljemalt tuleva aasta Venemaa mereväepäevaks.

Lõppsõna

Venemaa Balti laevastik on läbimas põhjalikku kaadrivahetust ning teisalt, selle lahinguvõime vajab kindlasti efektiivsemaks muutmist, muidugi Kremli võimude seisukohalt vaadatuna. Lisaks, Balti laevastiku – kui Venemaa läänepoolseima eesliini – vastutus tõuseb olulisel määral seoses 11. armeekorpuse moodustamisega ning laevastiku ülemale allutamisega. Need muutused, sealhulgas nõukogude-aegsete laevade järkjärguline väljavahetamine moodsate sõjaaluste vastu, võtavad kindlasti aega, kuid Balti laevastiku võimeid ei tasu praegugi alahinnata – eriti A2/AD relvasüsteemide osas, mis on NATO liitlaste jaoks kõige suurem peavalu, eelkõige Kaliningradi kontekstis. Seepärast ei ole alliansi liikmetel muud valikut, kui suurendada oma sõjalist kohalolekut Läänemerel tasakaalustamaks Balti laevastiku senist üleolekut ning paigutada Balti riikidesse ja Poola tõhusaid A2/AD-vastaseid relvasüsteeme.

Viited:
1 Venemaa mereväe endine ülem. Läks erru tervislikel põhjustel märtsis 2016. a. Uueks mereväeülemaks määrati admiral Vladimir Koroljov.
2 Ekspeditsioonivõimekus ehk võime opereerida laevastikugruppidega ookeanidel pikaajaliselt ja iseseisvalt ehk kodusadamatest kaugel (ingl k blue-water capability).
3 Põhjalaevastik ning Vaikse ookeani laevastik.
4 1990. a Põhjalaevastiku teenistusse võetud Venemaa mereväe lipulaev Admiral Kuznetsov.
5 Ingl k anti-access/area denial ehk juurdepääsu ja tegevuse takistamine.
6 Standing NATO Maritime Group One
7 Eesti ja Läti sõjasadamad ei olnud Venemaa / Nõukogude Liidu käsutuses aastatel 1918–1939 ning 1941–1944.
8 Jaapanlased uputasid 21 ning võtsid üle või relvitustasid 14 alust 38-st lahingus osalenud Vene sõjalaevast. Hukkus 4380, vangi langes pea 6000 (sealhulgas flotilli juhtinud admiralid Rožestvenski ja Nebogatov) ning interneeriti umbes 1800 Vene mereväelast.
9 Aurora ristleja elas üle Tsushima lahingu ning pöördus tagasi Balti laevastikku pärast ajutist interneerimist Filipiinidel, USA järelevalve all.
10 Kaliningradi oblasti kohta räägiti „vanal ajal“ ilmselt mitte väga liialdatud anekdooti, et seal võis leida rohkem tanke ja soomukeid kui sõiduautosid.
11 Nõukogude Liit kasutas Soomes mereväebaase Hankos (1940–1941) ning Porkkalas (1944–1956).
12 Läänemere rannajoone (sealhulgas saarte) kogupikkus on ligi 70 000 km, millest Venemaale kuulub 839 km. Allikas www.coastalguide.org/icm/baltic.
13 Suursaare radarijaam (Podsolnuh ehk „päevalill“), mis on osa Venemaa õhukaitsesüsteemist, võimaldab jälgida õhuruumi (arvatavasti kuni 400 km ulatuses) ning ka mereliiklust Soome lahes. Allikas www.postimees.ee/v2/1711889/etv-suursaarele-plaanitav-radarijaam-voimaldab-eesti-ohuruumi-kontrollida.
14 Oli ametis koguni 30 aastat, kuni 1986. a.
15 Allikas: www.oni.navy.mil/Portals/12/Intel%20agencies/russia/Russia%202015screen.pdf?ver=2015-12-14-082028-313
16 Näiteks Dmitri Gorenburg, Venemaa mereväe ekspert Virginia osariigis asuvas CNA mõttekojas.
17 Näiteks www.fontanka.ru/2016/06/29/192.
18 Vene sõjaväelikus slängis tähendab see korralagedust.
19 Ta oli Balti laevastiku peastaabi ülem 2009–2012, mille järel teda ülendati laevastiku ülemjuhatajaks.
20 2000. a augustis uppus Barentsi meres tuumaallveelaev Kursk ning selle meeskond hukkus.