Vene armee identiteedist enne ja pärast Esimest maailmasõda
Mis hoiab tänapäevase Venemaa föderatsiooni sõjaväelasi koos? Kas impeeriumi taastamise idee ja lojaalsus riigijuhile? Vene armee traditsionaalsus oma moraalsete väärtuste kultiveerimisel isikkoosseisu motiveerimisel on üldteada ja sellel on sügavad juured. Huvitaval kombel laenasid tänapäeva Venemaa föderatsiooni relvajõud oma maine ja identiteedi kujundamisel moraalseid väärtusi ja sõjaväetraditsioone nii Vene tsaariarmeest kui ka Punaarmeest. Selles ilmneb omapärane unikaalne sõjaväeväärtuste sümbioos, millest on võimalik aru saada üksnes minevikus toimunud Vene sõjaväeteenistuse arenguid analüüsides.
Arutledes sõjaväe identiteedi üle, kirjutas USA politoloog Samuel P. Huntington, et ohvitserkonna kui unikaalse erialaste tunnustega grupi identiteedi köitev element ongi nende erialane professionaalsus, mille vormi väljaselgitamiseks tuleb eristada ohvitseri professiooni sellised tunnusjooned nagu ekspertlus, vastutus ja korporatiivsus. Ekspertlusest rääkides eristab ohvitseri teistest tsiviilvaldkonna elukutsetest ülesannete püstitamine, millest olulisemad on sõjategevuse juhtimine, planeerimine ja organiseerimine ehk teisisõnu „vägivalla juhtimine“.1
Üldiselt on ohvitserikorpusesse pääsemise määrav tingimus professionaalsus ja selle abil vormitud väärtused, kombed ja traditsioonid, mis loovad ohvitserkonnas korporatiivset vaimu. Seda on ka vaja kui moraalset põhjendust vägivalla juhtimisele ja see eristab nad teistest elukutsetest ja ka palgasõduritest. Väärtused kompenseerivad ohvitseride üsna väikest sissetulekut võrreldes teiste elukutsetega.2
Max Weberi mõjul võib nimetada sõjaväge tinglikult jaotatud kompetentsidega hierarhiliseks bürokraatiaorganismiks. Sellest lähtudes eeldab ohvitseri militaareetika grupi ülimuslikkust indiviidi ees ning käsu, hierarhia ja ülesannete jaotuse olulisust. Samuti tunnistab militaareetika rahvusriiki kui poliitilise organisatsiooni kõrgeimat vormi ning sisaldab muu hulgas kollektivistlikku, natsionalistlikku, militaristlikku ja instrumentalistlikku vormi.3
Vene armee sõjaväe identiteedist ja lojaalsusest kuni 1917. a
Vene ohvitserikorpust peeti Venemaa sotsiaalseks kihiks, mis seisis kindlalt traditsioonilise Vene riikluse positsioonidel.4 Mõistetavalt oli Vene ohvitserikorpuse identiteedi nurgakivi enne Esimest maailmasõda sõjaväelise kohustuse täitmine isamaa ees (voinskij dolg pered Otečestvom). Seda täiendas kolmainsuslik põhimõtteline vormel „usu, tsaari ja isamaa eest“ (Za Veru, Carja i Otečestvo).5 Vene ohvitseriseisus pidi olema ideaalis „suursuguseim maailmas“, sest selle liikmed ei võinud taotleda rikkust ja kasumit, vaid pidid jääma truuks nende üllale eesmärgile – laitmatult teenida oma ülemaid ja isamaad. Ohvitseri au aluseks peeti sõjaväelist vannet, mille rikkumine oli teotav ja teiste poolt taunitav. Just truudus sellele sõjalisele vandele tekitas ohvitserides sisemisi vastuolusid seoses 1917. aasta veebruarirevolutsiooniga ja sellele järgnenud sündmustega.6
Ühtlasi kultiveeriti ohvitserkonna elitaarsust. Ohvitser pidi oma autoriteediga selgelt eristuma kogu rahva- või sõdurimassist. Sellepärast kehtis ohvitseride ja sõdurite vahel Vene armees ületamatu barjäär, mida suudeti küll Esimese maailmasõja käigus rindel vaid osaliselt ületada. Üldiselt eelistati Vene sõjaväeteenistusse kutsuda kirjaoskamatud alamväelased, mis lihtsustas nende drillimist ja allutamist rangele distsipliinile, sellest sündis kohati sõdurite ebainimlik väärkohtlemine ohvitseride poolt.7
Esimene maailmasõda tõi terve hulga muudatusi, mida võib põhjendada suurte inimkaotustega rindel. Suur väljalangevusprotsent kaadriohvitseride seas tõi ohvitserikorpusesse reservohvitsere ja sõjaaja ohvitseri lühikursuseid läbinuid, kes pärinesid erinevatest sotsiaalsetest ja rahvuslikest kihtidest ega jaganud rahuaegse Vene ohvitserikorpuse väärtusi ja mõttelaadi. Säärane olukord viis selleni, et osa sõjaaja ohvitseridest toetas 1917. a veebruarirevolutsiooni või eelistas peagi alanud kodusõjas aktiivsele sekkumisele passiivsust.
Punaarmee sõjaväe identiteedi kujunemisest kodusõjas (1918–1922)
Sügisel 1917. a riigipöörde tulemusel võimule tulnud vene bolševikud Vladimir Leniniga eesotsas kultiveerisid maailmarevolutsiooni ideed ja vajasid edukaks võitluseks kodumaise kontrrevolutsiooni vastu uut regulaararmeed. Seoses sellega otsustati kevadtalvel 1918 hakata moodustama regulaarset Punaarmeed, mis pidi asendama miilitsapõhimõttel seni tegutsenud Punakaarti. Uuest armeest pidi saama bolševikkude jõuinstrument poliitika läbiviimisel nii sise- kui ka välismaal.8
Uue armee loomises kasutati vana armee kaadrit – nii ohvitsere kui ka sõjaväespetsialiste. Punaarmees teenis aastatel 1918–1920 üsna arvestatav arv endiseid ohvitsere – kokku 70 000 – 75 000 sõjaväespetsialisti, mis oli 30% kogu 1917. aasta Vene ohvitserikorpusest (250 000). Sõjaväespetsialistide hulgas teenis üle 14 000 ohvitseri, kes tulid üle vene valgete poolelt või olid punaste kätte vangi langenud. Enamik nendest sõjaväespetsialistidest olid siiski sõjaaja ohvitserikursuste lõpetanud. Et nende lojaalsuses kaheldi, siis loodi nende kontrollimiseks komissaride institutsioon. Iga taseme komandöri juures viibinud poliitiline töötaja kontrollis käske ja komandöri vale otsuse eest võis ta välikohtu alla anda. Poliitiliste juhtide rakendamine kodusõjas andis positiivse tulemuse ja seda süsteemi juurutati Punaarmees põhjalikult eesmärgiga mitte ainult säilitada kontrolli sõjaväe lojaalsuse üle, vaid ka teha poliitilist kasvatustööd sõdurite seas.9
Rääkides poliitilisest kontrollist sõjaväejuhtide üle käskis Lenin 1918. a sügisel ehk Nõukogude vabariigi ühel kriitilisemal hetkel „raudkäega sundida Punaarmee kõrgeim ja madalaim koosseis täitma lahingukäsud ükskõik mis hinnaga“. Ei tohtinud peatuda mingisuguste ohvrite eest sõjaedu saavutamisel kodusõja rinnetel.10 Ühtlasi toonitas Lenin, et Punaarmee vajas sõjaväespetsialiste ainult „praktilises töös“, kus nende tegevust pididki kontrollima komissarid ja kommunistid. Seda ta nimetas „mitmekülgseks töölisklassi kontrolliks armee juhtivkoosseisu üle“.11
Poliittööd Punaarmees pidi hõlbustama nõukogude propagandistlikke ajalehtede massiline trükkimine ja levitamine punaarmeelaste, sõjavangide ja lahingupiirkonna elanike seas. 1919. a teisel poolel levitati Punaarmees iga päev üle 500 000 eksemplari nõukogude ülevenemaalist ajalehte. Neile lisandusid armees väljaantud ajalehed, mille tiraaž oli iga päev 250 000 eksemplari.12
Enamik punaarmeelasi oli sunnitud siiski võitlema hirmust repressioonide ja terrori eest, mida rakendas nõukogude võim Punaarmees. Distsipliini toetati karmide meetmetega, sõjalise operatsiooni läbikukkumises süüdistatud komandöre lasti maha. Lisaks kasutati esimest korda Vene sõjaajaloos trahvi- ja tõkkeüksuseid.13 Vaatamata sellele säilis Punaarmees väejooksikute suur protsent – 1919. aastal oli üle 1 mln desertööri.14
Punaarmee identiteedist aastatel 1922–1937
Pärast kodusõja lõppu ja Punaarmee reorganiseerimisel mitte ainult ei säilitanud kompartei oma mõju sõjaväes, vaid ka tugevdas seda. Venemaa kompartei keskkomitee ringkirjas allorganisatsioonidele jaanuaris 1921 deklareeriti, et pärast Punaarmee osalist demobiliseerimist ja rinnete likvideerimist suudab sõjaväge tugeva ja võitlusvõimelisena hoida üksnes kompartei.15
Punaarmeelaste kasvatamisega tegelesid 1920. aastate keskel ligi 15 000 poliittöötajat, kelle funktsioonid said 1925.–1927. aastatel määratud „ainujuhtimise põhimõttega“, mille järgi politrukkidele jäi väeüksuse parteipoliitiline juhtimine, sõjakooli haridusega (mis sisaldas samuti poliitilis-ideoloogilist haridust) komandörile aga sõjaline juhtimine. Alates 1925. aastast hakkas Punaarmees kehtima nõue mitmeastmelisest poliitilis-ideoloogilisest haridusest.16
1925. aastal kehtestati üldine sõjaväekohustus meestele vanuses 19–40 eluaastat. Sõjaväeteenistusse kutsuti noormehed, kelle vanus jooksva aasta 1. jaanuariks oli 21. Arvatakse, et Punaarmee kutsealune jäi 1920. aastatel füüsiliste omaduste poolest paljuski alla tsaariaegsele kutsealusele. Nimetatud ajal tunnistati keskeltläbi 30% kutsealustest sõjateenistusse kõlbmatuks. Teenistuse pikkus määrati sõltuvalt väeliigist kahest kuni nelja aastani ning kutsealuste arv oli 800 000 – 1 200 000 meest aastas.17
Kuigi igapäevase väljaõppe 10 tunni arvelt pühendati poliitõppele 1920. aastate lõpus keskeltläbi tervet 4,5 tundi, jäid politrukkide oskused üsna kehvale tasemele. Vähene oli ka punaarmeelaste huvi poliittundide vastu. Paljudele sõduritele tundusid poliittunnid igavad ja raskesti mõistetavad. Paljud näiteks ei saanud aru kommunistlikust poliitilisest leksikast, mis kohati küündis absurdini. Sõna „sotsialism“ tõlgendati kui „ühiskonda, milles on kõike küllaga ja kõik tasuta“. Küsimusele, miks bolševikud ei hoidnud ära 1914. aasta sõda, vastas politruk: „Sellepärast, et Leninil suri ema“ jne.19
Punaarmee komandörid elasid sõdadevahelisel ajal oma korporatiivset elu, juhindudes määrustikest, eeskirjadest ja instruktsioonidest ning täites peaülesannet – sõjalise ja poliitilise ettevalmistuse suurendamist. Punaarmeelased ja komandörid olid samal ajal väga tihedalt seotud kohalike nõukogudega, majanduslike, partei ja komsomoli organisatsioonidega ning NKVD ja suure riigi rahvamassidega. 1937. aastal alanud terrori atmosfäär, mis väljendus kuuldustes kahtlustamisest, pealekaebamisest, massilistest arreteerimistest ja kõikehõlmava hirmu tundest, avaldasid kiiresti mõju kogu Punaarmeele ja laevastikule. Lisaks sellele tegutsesid Punaarmees alates selle loomisest kodusõjas „ööde ja päevade viisi“ eriosakonnad ja NKVD koosseisulised ja koosseisuvälised töötajad, kelle ülesanne oli leida üles „klassivaenlased“ ja koostöös poliitosakondadega nad armeest kõrvaldada.20
Stalinlik terror Punaarmees
Pingeline sotsiaalpoliitiline olukord Nõukogude Liidus 1920. aastate lõpus, 1930. aastate alguses põhjustas Punaarmees rahulolematust. Teated kollektiviseerimisest, tervete maarahva kihtide (niinimetatud kulakute ja keskmikute) represseerimisest ja sellele järgnenud nälg mitmes NSV Liidu regioonis mõjus negatiivselt kogu Punaarmee isikkoosseisu meeleolule, sest see koosnes kuni 80% põllumeestest. Lisaks sellele hakati Punaarmees rõhuma spioonimaaniat ja levitama kulujutte peatselt algavast sõjast.21
Vaatamata sellele, et Vene historiograafias ei ole üksmeelt Punaarmees läbiviidud puhastuste põhjustest ja tulemustest, võib siiski arvata, et üks tõenäolisem põhjus oli Stalini soov likvideerida võimalikku ebalojaalsust punakomandöride seas juba eos. Repressioonidega suudeti luua diktaatorile kuulekas sõjaväeorganisatsioon, mis võis vastuvaidlematult asuda täitma ükskõik millist poliitbüroo käsku. Puhastuste tagajärjel ei võinud Punaarmees tekkida mistahes opositsioonilist meeleolu stalinlikule režiimile.
Vene/nõukogude ohvitseri arengulugu ja tänapäev
Vene sõjaväe kollektiivne identiteet ja väärtused kujunesid pika protsessi tulemusel ja viisid Esimese maailmasõja eelõhtul kohati arhailise, kuid sügavalt traditsioonilise Vene ohvitserikorpuse loomiseni, mille peamised väärtused olid Vene rahvuslik kolmainsus, truudus tsaarile ja Vene õigeusule. Esimeses maailmasõjas kantud kaotuste tõttu suundus armeesse hulganisti sõjaajaettevalmistusega reservohvitsere, kelle väärtushoiakud erinesid oluliselt kaadriohvitseridest.
Suured muutused toimusid seoses 1917. aasta revolutsiooniga, eriti aga bolševikkude loodud regulaarses Punaarmees, kes loobusid rahvusliku armee ülesehituse kontseptsioonist ning allutasid sõjaväge poliitilisele juhtimisele. Vana armeest sõjaväespetsialistidena teenistusse võetud ohvitsere kontrolliti komissare ja politrukke kasutades. Poliitiline kontroll armees hoogustus eriti pärast kodusõja lõppu. Punaarmee poliittöötajad tegelesid üksustes isikkoosseisu kasvatamise ja ideoloogilise töötlemisega.
Alates Jossif Stalini diktatuuri kehtestamisest viidi armees läbi repressioonid eesmärgiga allutada Punaarmee komandörikoosseis täielikult partei keskliinile ja diktaatorile isiklikult, sellega küll kaasnes (lahingu-)initsiatiivi kaotus ja kogu sõjaväes külvati hirmu.
Tänapäeva Venemaa föderatsiooni armees ilmnevad tsaari- ja Punaarmee väärtuste ja traditsioonide sümbioos juba sümboolikas, olgu selleks relvajõudude lipp, väeosade embleemid ja lipud, kuid ka auastmete hierarhia ja eraldusmärgid. Kahepäine kotkas, Vene trikoloor ja Püha Andrease lipp põimuvad viisnurkadega ja endise Nõukogude armee väeliikide sümbolite ja värvidega.
Teenistuslikes suhetes jäi kehtima pöördumine „seltsimees“; ideoloogilise kasvatustööga allüksustes tegelevad aga komandöri asetäitjad kasvatustöö alal, kes on komissaride ja politrukkide järglased. Kasvatustöö ohvitseride kõrvalt soodustatakse Vene õigeuskliku kiriku propagandat allüksuste isikkoosseisule, selle eest vastutavad sisse viidud sõjaväe kirikuõpetajad (kaplanid).
Kunagi tsaariarmee põhimõtteline kolmainsus usu, tsaari ja isamaa eest kehtib veidi mugandatud kujul, kus tsaar asendati presidendiga. Lojaalsus riigijuhile ja kuulekus režiimile on kinnitatud sõjaväelaste traditsioonidega, mis pärinevad järjekordselt nii tsaari- kui ka Punaarmeest. Vene imperialism on vastuvõetav armeeohvitseridele, sest impeeriumi hiiglaslikkusega oli alati olnud seotud tema sõjavägi. Keiser Aleksander III ütlus, et „Venemaal on vaid kaks liitlast – tema enda sõjavägi ja laevastik“ peab paika ka nüüdses Vene ekspansioonipoliitikas, mille instrument on Venemaa föderatsiooni relvajõud.
Täismahus artikkel ilmub KVÜÕA Toimetistes.
Viited:
1 Samuel P. Huntington. Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika (Riigikaitse raamatukogu: Tallinn, 2013), 18–22.
2 Ibid., 26-27, 43.
3 Max Weber, Võimu ja religiooni sotsioloogiast (Vagabund, 2002), 97-98.
4 Valerij N. Surjajev, Oficery Russkoj Imperatorskoj Armii 1900–1917 (Moskva: Russkaja Panorama, 2012), 110, 81.
5 Anton V. Denikin. Ocherki russkoi smuty. Tom 1. (Moskva: Airis-Press, 2013), 104–118.
6 Sergei V. Volkov, Russkij oficerskij korpus (Moskva: Voenizdat, 1993), 286-287.
7 Surjajev, Oficery, 37, 58-59, 166–175.
8 Manfred Zeidler, „Eine moderne Armee ist eine offensive Armee. Die Sowjestreitkräfte im Zeichen des Stalinismus“, Stalinismus. Neue Forschungen und Konzepte. Hrsg. Stefan Plaggenborg. (Berlin: Berlin Verlag, 1998), 419, 423. Iz programmy Rossijskoj Kommunisticheskoj partii (bolshevikov). V oblasti vojennoj. KPSS o Vooruzhennyh Silah Soveckogo Sojuza (Moskva: Vojennoje izdatelstvo, 1981), 45. P. F. Issakov ja teised. Partijno-politicheskaja rabota v Vooruzhennyh silah SSSR (Moskva: Voenizdat, 1974), 34. Fedot Gaivoronski (toim.), Evolucija vojennogo iskusstva: etapy, tendencii, principy (Moskva: vojennoje izdatelstvo, 1987), 141.
9 Ibid., 38-39.
10 Cirkuljarnoe pismo Centralnogo Komiteta ko vsem chlenam partii – komissaram, komandiram i krasnoarmejcam. V. I. Lenin. Sügis 1918, KPSS o Vooruzhennyh Silah, 40.
11 Vse na borbu s Denikinym! Pismo CK RKP(b) k organizacijam partii. Otnoshenije k voenspecam. V. I. Lenin. 09.07.1919, KPSS o Vooruzhennyh Silah, 95.
12 Ganin, Andrei, „Pomnjat psy-atamany, pomnjat polskie pany…“ Pochemu pobezhdala Krasnaja Armija? Rodina, nr. 2 (2011), 23.
13 Dmitri Volkogonov. Trocki (Moskva: Novosti, 1994), 230, 285–290, 292–293.
14 Mark von Hagen, Soldiers in the Proletarian Dictatorship. The Red Army and the Soviet Socialist State, 1917–1930 (Ithaca and London: Cornell University Press, 1990), 69.
15 O Krasnoi Armii. Ko vsem organizacijam RKP (b). 12.01.1921, KPSS o Vooruzhennyh Silah, 153.
16 Issakov ja teised. Partijno-politicheskaja rabota,, 119. Zeidler, Sowjetstreitkräfte, 426. Hagen, Soldiers, 212.
17 Aleksandr Rožkov. Pod diktovku politruka. Mir i mirok krasnoarmeica 20-h godov. Rodina. Nr 4, 2001. 60.
18 Ibid., 61-62.
19 Ibid., 63. Hagen. Soldiers, 168–175.
20 Oleg F. Suvenirov, Tragedia RKKA v 1937-1938 (Moskva: Terra, 1998), 45-46.
21 Žanna S. Son. Problemõ nacionalnõh menshinstv v Krasnoj Armii 1930-h godov (na primere korejcev v osoboj Krasnoznamjonnoj dalnevostocnoj armii) (Rossijskaja isttorija, Rossijskaja akedemija nauk, 2/2009), 107.
22 Suvenirov, Tragedia RKKA, 77-78, 80.
Bibliograafia:
Denikin, Anton V.. Ocherki russkoi smuty. Tom 1. (Moskva: Airis-Press, 2013), 104–118.
Gaivoronski, Fedot (toim.), Evolucija vojennogo iskusstva: etapy, tendencii, principy (Moskva: vojennoje izdatelstvo, 1987).
Ganin, Andrei, „Pomnjat psy-atamany, pomnjat polskie pany…“ Pochemu pobezhdala Krasnaja Armija? Rodina, nr. 2 (2011).
Hagen, Mark von. Soldiers in the Proletarian Dictatorship. The Red Army and the Soviet Socialist State, 1917-1930 (Ithaca and London: Cornell University Press, 1990).
Huntington, Samuel P.. Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika (Riigikaitse raamatukogu: Tallinn, 2013).
Issakov, P. F. I ja teised. Partijno-politicheskaja rabota v Vooruzhennyh silah SSSR (Moskva: Voenizdat, 1974).
KPSS o Vooruzhennyh Silah Soveckogo Sojuza (Moskva: Vojennoje izdatelstvo, 1981).
Rožkov, Aleksandr. Pod diktovku politruka. Mir i mirok krasnoarmeica 20-h godov. Rodina. Nr 4, 2001.
Son, Žanna S.. Problemõ nacionalnõh menshinstv v Krasnoj Armii 1930-h godov (na primere korejcev v osoboj Krasnoznamjonnoj dalnevostocnoj armii) (Rossijskaja isttorija, Rossijskaja akedemija nauk, 2/2009).
Surjajev, Valerij N. Oficery Russkoj Imperatorskoj Armii 1900–1917 (Moskva: Russkaja Panorama, 2012).
Suvenirov, Oleg F. Tragedia RKKA v 1937-1938 (Moskva: Terra, 1998), 45-46.
Zeidler, Manfred „Eine moderne Armee ist eine offensive Armee. Die Sowjestreitkräfte im Zeichen des Stalinismus“, Stalinismus. Neue Forschungen und Konzepte. Hrsg. Stefan Plaggenborg. (Berlin: Berlin Verlag, 1998).
Weber, Max Võimu ja religiooni sotsioloogiast (Vagabund, 2002).
Volkogonov, Dmitri. Trocki (Moskva: Novosti, 1994).
Volkov, Sergei V. Russkij oficerskij korpus (Moskva: Voenizdat, 1993), 286-287.
