1920. aastate Briti õhujõududes (Kuninglikud õhujõud ehk RAF) usuti tõsimeeli nende olemasollu. Mütoloogilisi tegelasi süüdistati lennukiriketes juba 1920. aastatel Maltal ja Briti-Indias asunud RAF lennuväeüksustes, meedias kajastus termin gremlin esmakordselt aga 1929. aastal Maltal välja antud ajakirjas Aeroplane.

1938. aastal ilmus üks raamat, kus Šotimaad nimetati gremlinite maaks, väites, et need märkamatud tegelased käivat kääridega biplaanide trosse ja juhtmeid katki lõikumas. Uus gremlinilegendide laine tuli peale Teise maailmasõjaga, kui mõnigi lennuüksus gremlini oma maskotiks võttis.

Aga nüüd levisid gremlinilegendid juba tõhusalt ka Roald Dahli ulmelugude poolt võimendatuna. Dahl oli ka ise lennuväes teeninud, oli omal nahal kogenud ka lennuki allakukkumist Liibüa kõrbes. Oma 1942. aasta lastenovellis "Gremlinid" väitis Dahl sellenimelisi tegelasi elavat RAF hävitajate sees, koos naiste fifinellade ja laste widgetitega.

Paraku siin sai ka vist otsa gremlinite uljas karjäär lennuväes ja algas nende omaette eksistents peamiselt lastele (või ka õudusfilmihuvilistele) suunatud meedias, 1942. aastal raadiokuuldemängust jõuti 1943. aastal Merrie Melodiesi multifilmini, kus pöörane jänes Bugs Bunny nendega kimpus oli, järgmisel aastal teise multifilmini, kus vene gremlinid Hitleri lennukit lammutasid, 1963. aastal õudusfilmiepisoodini "Õudus 20 000 jala kõrgusel," jne.

Steven Spielbergi 1984. aasta õuduskomöödial Gremlinid ja selle 1990. aasta järjel pole küll algse mütoloogiaga palju ühist, peale tegelaste nime. Ja gremlineid näeme ridamisi, ennekõike multifilmides, tänase päevani.

Igatahes on gremlinite näol tegemist tehnikaajastu mütoloogiaga, sest enne lennukite leiutamist ei saanud nende tegevusel ka otstarvet olla. Inglise keskaegses folklooris esinesid küll imp-id, ehk paharetid, keda võib ka gremlinite eelkäijaiks pidada. Aga kui filmimaailm võtab mütoloogia üle, kipuvad selle juured juba ununema.