Vaatame ajas tagasi: Granaadiheitjatel on värvikas ajalugu

 (6)

Esimesed granaadid võeti Euroopas kasutusele juba 15. sajandil, kui tavalise süütenööriga pandi plahvatama püssirohuga täidetud õõnsad malmist kuulid. Kuna sellised algelised granaadid olid väheefektiivsed ja kippusid ebasobival ajal lõhkedes viskajat ennast vigastama, loobuti nendest 18. sajandil.

Avaldati ajakirjas Sõdur 1/2015

Keemiliste sütikute leiutamisega algas käsigranaatide arengus uus etapp ja I maailmasõjas kasutati uut tüüpi sütikutega granaate juba massiliselt. Et füüsiliselt polnud sõdur suuteline granaati väga kaugele viskama, jõuti loogilise sammuna selleni, et kasutada granaatide heitmiseks vintpüssidele paigaldatavat spetsiaalset seadeldist.

Nii paigaldatigi juba 1915. aastal Inglise päritolu Lee Enfieldi SMLE salvvintpüssile täägi abil granaadiheiteseadeldis. Pärast granaadi pesasse asetamist laeti püss tugevdatud laenguga paukpadruniga, eemaldati granaadilt splint, toetati püss kabaga vastu maad ja vajutati päästikule. Tavalistest käsigranaatidest erinesid püssiga lastavad granaadid vaid põhja küljes asuva lühikese tihvti poolest, mis pisteti rauasuudmest sisse. Vintpüssi abil suurenes granaadi heitekaugus seniselt mõnekümnelt meetrilt 150 meetrini.

Seotud lood:

II maailmasõja eelõhtul jõuti granaadiheitjate arendamisel selleni, et vintpüssi rauasuudme külge kinnitati klambriga spetsiaalne laskeseade, millega oli võimalik kuni saja meetri kaugusele tulistada tankitõrjegranaati. Ka selline granaat heideti laskeseadmest välja tugevdatud laenguga paukpadruni abil. Analoogsed granaadiheitjad kuulusid nii Suurbritannia kui ka Saksamaa armee relvastusse.

Ameeriklased mõistsid automaadi alla kinnitatava, või siis ka eraldi relvana kasutatava granaadiheitja kasulikkust Vietnami džungilahingutes. Relv osutus tõhusaks abiliseks ootamatute rünnakute puhul, kui oli kiiresti vaja saavutada lähidistantsil paiknevate ründajate vastu tuleülekaal. 1960. aastal relvastusse võetud USA granaadiheitja M79 Blooper meenutas olemuselt klassikalist jahipüssi: relva laadimiseks tuli avada raualukusti, murda raud alla, laadida padrun ja lükata raud uuesti üles. Täpsuse ja suure tulejõu poolest hinnatud relv teenis sõdurite hulgas ära hellitusnime „jaoülema välisuurtükk“.

1970ndate lõpust töötasid vene konstruktorid Nõukogude armees kasutusel olevate Kalašnikovi automaatide AKM, AKMS, AK-74, AK-74S jaoks välja granaadiheitja GP-25, mis tulistab 150 meetri kaugusele 40 mm kaliibriga granaate, mille heitelaeng on integreeritud granaadi korpuse põhja. Erinevalt NATO-s kasutatavatest tagantlaetavatest 40 mm granaadiheitjatest on venelaste analoog eestlaetav – granaadi korpusel on spetsiaalne vindisoonte sammuga ühtiv juhtvöö, ning see lükati vintrauda raua suudmest.

Et käsitulirelvadega integreeritavate granaadiheitjate puudus on nüüdisaegse sõjapidamise jaoks väike laskekaugus, on välja arendatud tunduvalt suurema laskeulatusega ja tulejõuga relvad – automaatgranaadiheitjad, mis kasutavad 40 × 53 mm laskemoona, mille laskekaugus ulatub kuni paari kilomeetrini.

1970. aastate alguses võeti endises Nõukogude armees kasutusele 30 mm automaatgranaadiheitja AGS-17 Plamja, mille maksimaalne efektiivne laskeulatus on kuni 1700 m, ning suudab automaatrežiimil tulistada kuni 350–400 lasku minutis. Lisaks lafetil paiknevale jalaväe variandile saab seda paigutada ka erinevale lahingutehnikale – autodele ja soomukitele. Teised tuntumad automaatgranaadiheitjad on firma H&K GMG (Grenade Machine Gun) ja USA AGL (automatic grenade launcher) Mk 47.

Omaette relvatüübi moodustavad spetsiaalsed kuuelasulised trummelgranaadiheitjad nagu näiteks LAV-is toodetud Milkor MGL MK1 või ameeriklaste M32 MGL. Need üldjuhul eriüksuste kasutuses olevad relvad suudavad pakkuda kiiret tuletoetust, sest vilunud laskur tulistab relva trumli tühjaks kolme sekundiga, muutes hetkega ohutuks näiteks autotäie relvastatud terroriste.

Kasutatud kirjandus:

  • Relvad. Relvade ja turviste ajalugu piltides. Varrak, 2008. Inglise keelest tõlkinud Jaak Mäll
  • Maavägede staabi relvajuhendid, 2013