V2: natside rakett, mis tegelikult käivitas kosmoseajastu

 (127)

Möödunud nädalal möödus 70 aastat sellest, kui Londonit esimest korda V2-rakettidega pommitati. Iga liikuvalt raketiheitjalt välja lastud V2-rakett oli 14 meetri pikkune ja sisaldas 900 kilo lõhkeainet. Erinevalt sõjalennukitest ja V2 eelkäijast lendpomm V1-st oli tegu uut tüüpi relvaga, mida oli võimalik ette hoiatamata lennutada linnadesse nagu London, Norwich, Pariis, Lille ja Antwerpen ning neis ränki purustusi tekitada.

Aega kulus raketi stardist maandumiseni vaid viis minutit. V-täht raketi nimes tähistas saksakeelset sõna vergeltungswaffen („kättemaksurelvad“). Tegu oli sakslaste viimase meeleheitliku katsega sõja käiku enda kasuks pöörata.

Inglismaa pihta tulistati üle 1300 V2-raketi ning sedamööda, kuidas liitlasväed lähemale tungisid, võeti veel sadade rakettide sihikule Belgia ja Prantsusmaa. Ehkki täpseid arve pole teada, tapsid V2-raketid hinnanguliselt mitu tuhat inimest, ainuüksi Suurbritannias 2724. Märksa süngem number on aga 20 000 — vähemalt nii palju inimesi suri V2-rakettide ehitamise käigus.

Hoolimata sellest, et V2-raketi konstrueerija Wernher von Braun (elas 1912-1977) oli osaliselt süüdi ebainimlikes tingimustes, mis valitsesid Buchenwaldi lähistel tegutsenud ja sealsete vangide töökäsi kasutanud Mittelwerki allmaatehases, sai talle hiljem osaks kosmoseajastu sangari aupaiste. 

Seotud lood:

Liitlased mõistsid, et V2 kujutas endast masinat, millesarnast nad ise polnud veel arendama hakanudki. V2 südameks oli võimas mootor, mis suutis lennutada raketi rohkem kui 80 kilomeetri kõrgusele Maa pinnast umbes 190 kilomeetri pikkusele trajektoorile. Kütusena vedelat etanooli ja hapnikku kasutanud rakett oli oluliselt keerulisem kõigist varem looduist, kujutades endast sisuliselt maailma esimest kosmoselennumasinat.

Üks olulisemaid V2-rakettide tarbeks välja töötatud uutest tehnikatest oli automaatne juhtimissüsteem, mis toimis sõltumatult maapinnal tegutsenud lennujuhtijatest. Kuna sihtmärk oli analoog-pardakompuutrisse „programmeeritud“, seirasid lansseeritud raketi güroskoobid kogu lennu vältel raketi asukohta kolmes mõõtmes. Kui seade hakkas kursist kõrvale kalduma, korrigeerisid raketi külgmistele tiibadele paigaldatud tüürid vea automaatselt, nii et seade sai jätkata lendu otse sihtmärgi suunas.

Pole üllatav, et pärast sõja lõppu üritasid nii ameeriklased, venelased kui ka britid V2-tehnikat endale kahmata. Von Braun, kes ei soovinud Stalini teenistusse astuda, langetas kavala otsuse ja andis end ameeriklaste kätte vangi, samal ajal kui N. Liidu kätte langesid V2-rakette valmistanud tehas ja nende testimiseks kasutatud katsepolügoon.

Nii ameeriklased kui ka venelased demonteerisid konfiskeeritud V2-raketid osadeks, üritades nende tööpõhimõtet lahti muukida. N. Liidu insenerid valmistasid V2 täieliku koopia, ameeriklased aga toimetasid rakette USA-sse, et lasta neid seal lendu ja viia läbi eksperimente atmosfääri ülakihtides.

USA esindajad teadsid siiski, et riistvarast olulisem on mees, kes selle välja mõtles. Ja von Braun oli nende käes! Ehkki sõjaväe esmaseks prioriteediks oli mandritevaheliste ballistiliste rakettide väljatöötamine, oli Saksa inseneril ometi viimaks võimalus hakata ellu viima oma eluunistust — praktilist kosmoselennundust.

„Pärast põgusat pausi alustas ta Ameerika sõjaväe tellimusel tööd raketi Redstone kallal, mis oli V2 vahetu edasiarendus,“ rääkis kosmonautika-ajaloolane ja Londoni teadusmuuseumi kosmosetehnika ekspositsiooni kuraator Doug Millard. „Ameerika esimene astronaut Alan Shepard läkitati 1961. aastal laotusse just Redstone’i raketi ühe versiooni pardal.“

Kas inimkond oleks ilma Hitleri sõjatehnikata Kuule jõudnud? Tõenäoliselt, aga võib-olla mitte nii kiiresti. Isegi nüüdisajal näeb raketitehnika välja põhimõtteliselt samasugune kui 70 aastat tagasi. Rakettmootorid on sarnased, jätkuvalt rakendatakse güroskoopilisi juhtimissüsteeme ja suurem osa rakettidest töötab endiselt vedelkütusega. Kõik need lahendused olid osa V2 revolutsioonilisest konstruktsioonist.