USA sõjavägi tahab lahingusimulaatoreile lisada "hirmufaktori"
Nende jaoks oli see lihtsalt järjekordne harjutus sõjamängu-simulatsioonis — virtuaalses maailmas, mis võimaldab neil liikuda kaugetes konfliktitsoonides, õppida tundma lahingutaktikat ja maastiku iseärasusi, ning õhtusöögi ajaks koju naasta, vahendab PhysOrg.
Hiljuti esitleti jalaväelaste koolitussüsteemi Dismounted Soldier Training System ja muid tipptehnoloogilisi treeningsimulaatoreid USA-s Florida osariigis Orlandos toimunud messil, kus nn immersiivseid sõjaväelise väljaõppe süsteeme arendavate kaitsetöösturite kõrge lahutusvõimega animatsioonid ja ruumiline graafika pakkusid lummavaid vaatepilte.
Mõned sõjanduseksperdid on aga rõhutanud, et näilisest realismist ja keerulisest tehnoloogiast hoolimata puudub treeningsimulaatoritel üks võtmetähtis element: hirmutegur.
„Kõige juures, millega simulaatorid hästi hakkama saavad, ei suuda need ometi matkida ehedat hirmu,” ütleb USA õhujõudude kapten Matt Tarnowski. „Olgu simulaatorimärul kui tahes põnevaks programmeeritud, tean ma lõppude lõpuks ikkagi, et viibin virtuaalkeskkonnas ja võin pärast mängu lõppu elusalt ja tervelt lahkuda.”
Tööstusega seotud ametnikud möönsid, et sõjaväelendur Tarnowski puudutas treeningsimulaatorite arendamise valdkonda pikka aega kummitanud probleemi: kuidas väljaõpet andvas „mängus” panna võitlejad tundma tõelist hirmu nagu päris lahingolukorras?
Florida keskpiirkonnas, Ühendriikide treeningsimulaatoritööstuse närvikeskuses, on insenerid juba aastaid vaaginud võimalusi lisada simulatsioonidele hirmuteguri võimendamiseks mitmesuguseid ohtusid: virtuaalsete tankide kontrollitud plahvatusi, elektrilööke relva-väljaõppe süsteemidele ning kokkupõrkeid sõidukisimulaatoritele.
Kui aga üksikud eksperimendid kõrvale jätta, pole peaaegu ükski taolistest lahendustest jõudnud treeningsimulaatorite peavoolu või leidnud rakendamist sõjaväes, osutavad kohalikud asjatundjad.
„Naljatamisi pakkusime kunagi välja, et „hirmu” puudumist simulaatoris saaks kompenseerida, paigutades sellesse lõhkelaengu, mis sõidukiavarii korral plahvataks,” ütleb teenekas tööstusjuht ja Orlandos tegutseva mereväe simulatsioonõppe agentuuri endine äriarendusjuht Henry Okraski.
„Aga me mõistsime, et hirmu olemasolu pole sõduri individuaalsete ja rühmaprotseduuride õppimiseks või otsustusvõime arendamiseks tingimata vajalik,” nendib Okraski. „Ning tihtilugu võib näha, kuidas väljaõppe saajad süvenevad simulaatoriharjutusse sedavõrd, et nende aju aktiivsus kasvab, vereringesse jõuab adrenaliin ja pulss kiireneb, nii et simulaatorist väljuvad nad üle keha higistena.”
