USA-s avaldati 1950. aastate tuumasihtmärkide nimekirjad, hävitada tuli elanikkond

 (61)
USA-s avaldati 1950. aastate tuumasihtmärkide nimekirjad, hävitada tuli elanikkond
Foto: HO, AFP

USA rahvusliku julgeoleku arhiiv avaldas esimest korda 1956. aastal koostatud põhjaliku ja detailse nimekirja tuumasihtmärkidest ja sihtmärgisüsteemidest. Väidetavalt ei ole sellega võrreldavat dokumenti külma sõja perioodi kohta seni kunagi avaldatud.

USA strateegilise õhuväejuhatuse (SAC) sihtmärkide valimise prioriteedid ja tuumapommitamise taktikad oleksid jätnud lähedal paiknevad tsiviilisikud ning „sõbralikud jõud ja inimesed“ suure hulga või surmava radioaktiivse saaste kätte. Autorid töötasid välja plaani Nõukogude bloki linna- ja tööstussihtmärkide „süstemaatiliseks hävitamiseks“, mis eriti ja selgesõnaliselt oli suunatud kõigi linnade „elanikkonna“ vastu.

SAC dokumendis on nimekiri enam kui 1100 lennuväljast Nõukogude blokis, millest igaühele on lisatud prioriteedinumber. Et Nõukogude pommituslennuvägi oli tuumasihtmärkide määramisel kõrgeim prioriteet (dokument pärineb ajast enne mandritevaheliste ballistiliste rakettide kasutuselevõttu Nõukogude Liidus), määras SAC prioriteedid üks ja kaks Bõhhovi ja Orša lennuväljadele (mõlemad Valgevenes). Mõlemas baasis olid Nõukogude keskmise lennuulatusega pommitajad Tu-16, mis oleksid ohustanud USA NATO liitlasi ja USA vägesid Lääne-Euroopas.

Seotud lood:

Teine nimekiri on koostatud linna- ja tööstuspiirkondadest, mis kuulusid „süstemaatilisele hävitamisele“. SAC kandis nimekirja üle 1200 linna Nõukogude blokis, Ida-Saksamaalt kuni Hiinani, millel olid samuti prioriteedinumbrid. Moskvas oli 179 sihtmärki ja Leningradis 145, sealhulgas elanikkonnasihtmärgid.

USA prioriteediks olnud Nõukogude õhujõudude võimekuse hävitamine nägi ette suure võimsusega termotuumarelvade kasutamist maapinnal esmase prioriteediga sihtmärkide hävitamiseks. See taktika oleks tekitanud suurel hulgal radioaktiivset saastet võrreldes pommide plahvatamisega õhus. SAC sõnul oli vajadus võita õhulahing üle kõigist teistest kaalutlustest.

SAC määras kindlaks iga sihtmärgi hävitamiseks vajalike tuumarelvade arvu ja tüübi. Seda avaldatud dokumentides aga kirjas ei ole.

Nõukogude õhujõudude võimekuse hävitamiseks mõeldud sihtmärkide keskmes olid pommitajate baasid, raketibaasid ja õhutõrjeobjektid.

Nagu öeldud, olid kaks prioriteetseimat Nõukogude lennuvälja Bõhhov ja Orša Valgevenes. Esimese 20 hulgas oli veel neli Valgevene lennuvälja: Baranovitši, Bobruisk, Minsk/Matšulištše ja Gomel/Prõbõtki. Ukrainast olid esimese 20 hulgas Priluki, Poltava, Žitomir/Skomorohhi, Strõi, Melitopol ja Horol. Kuus asus Venemaal: Potšinok (Šatalovo), Seštša, Ostrov (Gorohhov), Soltsõ, Spassk Dalni ja Vozdenženka.

USA tuumasihtmärkide hulgas prioriteedilt 13. kohal oli Tartu Raadi lennuväli.

Kui pärast võitlust õhujõudude vastu oleks lahingutegevus jätkunud, oleks sõja teine faas olnud Nõukogude bloki sõjalise potentsiaali „süstemaatiline hävitamine“. „Lõplikud löögid“ oleks antud tööstusele ja majandustegevusele, mis sõjapidamisvõimekusele kõige rohkem kaasa aitavad.

Loe veel

Kõigis nimekirjas olevates linnades on olemas „elanikkonna“ sihtmärgid, mis teiste sõnadega tähendab seda, et hävitamisele kuulusid inimesed, mitte majandustegevus. Millised need sihtmärgid olid, ei ole võimalik praegu kindlaks teha. Nende jaoks on olemas „Pommitamisentsüklopeedia“ numbrid, kuid viimane ise on endiselt salastatud.

SAC oleks kasutanud pomme ja rakette. Pommituslennukid B-47 baseerusid Suurbritannias, Marokos ja Hispaanias ning just hakati kasutusele võtma ka mandritevahelisi pommitajaid B-52, mis baseerusid USA-s.

USA-l oli olemas ka nelja tüüpi tuumalõhkepeadega rakette: Snark, Rascal, Cross Bow ja IRBM (Intermediate Range Ballistic Missile).

Pommidest oleks kasutatud aatompomme Mark 6 (B ja C) ning termotuumarelvadest Mark 15, 27 ja 36. Viimaste võimsus oli vastavalt: MK 15: 1,6-3,9 megatonni, MK 27: kaks megatonni ja MK 36: 9-10 megatonni.

SAC tahtis ka 60-megatonnist pommi. SAC sõnul oli see vajalik mitte ainult heidutusena, vaid ka selleks, et saada märkismisväärseid tulemusi isegi siis, kui USA jõud on suuresti nõrgenenud Nõukogude üllatusrünnakuga.