Uppunud laevade puit näitab, miks Kariibi mere piraatluse kuldajastu üldse võimalik oli

 (9)
Uppunud laevade puit näitab, miks Kariibi mere piraatluse kuldajastu üldse võimalik oli
Orjalaeva vrakk Turksi ja Caicosi vetes.AP Photo / Scanpix

Uus uurimus annab mõista, et vanade Hispaania laevade rusud — täpsemalt neilt kogutud puude aastarõnga-andmed — viitavad „piraatluse kuldajastu“ kokkulangemisele haruldaselt orkaanidevaese perioodiga.

Uurijad avastasid, et 18. ja 19. sajandi orkaaninappuse võis osaliselt põhjustada päikeselaikude aktiivsuse langus, mis vähendas Maale jõudva päikesekiirguse hulka.

„Oleme esimesed, kes minevikus aset leidnud orkaanide uurimiseks laevavrakke kasutavad,“ märkis uurimuse juhtiv autor, Arizona ülikooli puu-aastarõngaste uurimise laboratooriumi dendrokronoloog Valerie Trouet pressiteates. „Põhjaläinud laevade kohta kogutud andmeid puude aastarõngastega kombineerides õnnestus meil täiendada Kariibi mere mineviku-orkaanigraafikut, mis annab meile parema ülevaate orkaanide aktiivsuse kõikumisest.“

Uued andmed võivad aidata mõista ka seda, kuidas orkaanide aktiivsuse mustrid kliima soojenedes muutuvad, rõhutasid teadlased.

Trouet’ osutusel tuli ta koos kolleegidega vastavale mõttele puude aastaringide uurijate konverentsil. Tol kohtumisel märkis Trouet, et USA riiklik orkaanikeskus NHC hakkas Kariibi mere orkaanide üle arvet pidama alles 1850. aastal, mis raskendab kliimamuutuse ja orkaanihooaegade vaheliste seoste analüüsimist. Üks tema kolleegidest, Hattiesburgis tegutseva Mississippi lõunapiirkonna ülikooli dendrokronoloog Grant Harley märkis aga, et Florida Keys’is on puude aastarõngaste andmeid kogutud ja säilitatud juba alates 1707. aastast. Ja kuna orkaanid võivad puude kasvamist pärssida, on nende põhjal võimalik välja selgitada kunagiste orkaanide tugevust.

Seotud lood:

Seejärel märkis teine kolleeg, Marta Domínguez-Delmás Hispaanias Lugos tegutsevast Santiago de Compostella ülikoolist, et on oma töö käigus uppunud laevu dateerinud nende ehitamiseks kasutatud puidus leiduvate aastarõngaste põhjal. Töörühm otsustas uurida, kas Kariibi mere põhja vajunud laevadelt aastarõnga-andmete kogumine võimaldab tungida sügavamale sealse piirkonna orkaanide ajalukku.

Kariibi merel aset leidnud laevaõnnetuste kohta koguti üksikasjalisi andmeid klassikalistest raamatutest nagu „Laevahukud Ameerikas: täielik kogumik kõikidest läänepoolkeral aset leidnud laevaõnnetustest“ („Shipwrecks in the Americas: A Complete Guide to Every Major Shipwreck in the Western Hemisphere“; Dover, 2011) ja „Florida laevahukud: täielik loend“ („Shipwrecks of Florida: A Comprehensive Listing“; Pineapple Press, 2015).

Järgmiseks tuvastasid uurijad laevade logiraamatuid uurides need Hispaania laevad, mis vajusid orkaanide tõttu põhja ajavahemikul aastast 1495 aastani 1825.

Orkaaniandmestiku kõrvutamisel ajalooliste aruannete ja tegelikelt Kariibi mere laevavrakkidelt kogutud aastarõnga-andmetega ilmnes samasugune tendents: ajavahemikul 1707. aastast 1825. aastani langes orkaanide sagedus 75 protsenti. Tol perioodil, nn Maunderi miinimumi vältel oli päikeselaikude esinemissagedus väiksem. Laikude puudumisel jõudis Maale vähem päikesekiirgust ja põhjapoolkera jahenes, sedastasid uurijad 7. märtsil žurnaalis Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud uurimuses.

Minevikus aset leidnud temperatuurimuutuste ja orkaanihooaegade tormilisuse vaheliste seoste parem mõistmine võib uurijate osutusel aidata tõhustada nüüdisaegseid piirkondlikke orkaaniprognoosimis-mudeleid.