Laev on ülikallis, aga loodetavasti ka hinna vääriliselt supervõimekas, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm.
Ei hakka salgamagi, et kui esimest korda lugesin uuest valmivast superlaevast, rabas eelkõige selle hind: kuidas saab üks suhteliselt väike laev maksta peaaegu samapalju kui on Eesti riigi aastane eelarve?
Maksab see laev, võttes arvesse ka kõik eelnenud uurimis- ja arendustööd, kokku umbes 7 miljardit dollarit! Kuna tänapäevaselt sõjalaevalt ei maksa otsida kulda ja karda, siis mis on seal nii kallis?
Saamislugu
Selliseid kahtlejaid leidub ka Ühendriikide kõrgemas ladvikus.
Sajandivahetuse paiku lootsid USA mereväe kõrgemad pagunikandjad saada luba tellida kuni 32 uut tüüpi hävitajat (destroyer), sest need olid siis ka osa riiklikust nn 21. sajandi kaitseprogrammist.
Aga Kongress tõmbas kogu nimetatud kaitseprogrammi kõvasti koomale, umbes poole peale. Ja 32st sai algul 24, siis aga vaid 7. Ja ega need seitsegi kaua plaanis püsinud.
2005. aasta novembris anti tänu Kongressi kahtlejatele ja rahalugejatele luba tellida vaid kaks sellist hävitajat.
Lepiti kokku, et General Dynamicsi Bath Iron Worksi tehas vastutab laeva projekteerimise, ehitamise, katsetamise ja üleandmise eest ning Northrop Grummani Ingallsi laevaehitustehas valmistab tekiehitise, kopteriangaari ja ahtriosas paikneva laskesüsteemi.
Raytheoni peale jäid tarkvaralised lahendused ning BAE Systems pidi paika panema kõik relvasüsteemidesse puutuva.
Pärast pikki vaidlusi saadi aru, et ainult kahe laeva ehitamise puhul läheks eeltööde ja uute loodud süsteemide maksumus liiga suureks, jagades seda laevade arvuga. Nõnda jõuti 2009. aastal kokkuleppele ehitada veel kolmaski alus.
Ega see enam palju päästnud, sest suur osa eelnenud uurimus-, projekteerimis- ja arendustöödest oli juba tehtud ja need tuli kuludesse kanda.
Saame tuttavaks
Ühendriikide mereväes olid ja on praegu kõige võimekamateks hävitajateks Arleigh Burke'i klassi laevad (praegu teenistuses 62). Nende põhiülesandeks on kaitsta USA lennukikandjaid.