Üks vana kivi, millele tugineb šotlaste rahvuslik uhkus
1914. aastal üritasid oletatavalt naisõiguslased seda trooni õhku lasta, kuid kivi jäi terveks. 1950. aastal üritas rühm aktiviste aga kivi Šotimaale tagasi viia, röövides ta Westminsterist, paraku läks kivi pooleks ja kirik, kuhu nad ta peitsid, laskis selle tagatipuks veel Londonisse tagasi toimetada.
Jutt on kuulsast Scone kivist, mille peal istudes oli sajandeid kroonitud Šotimaa kuningaid, alates 14. sajandist aga Inglismaa kuningaid. Kui 1603. aastal James VI Stuart ka Inglismaa troonile asus, oli see justkui kolmesajaaastase ülekohtu heastamine, jälle istus üks Šotimaa kuningas Scone kivi peal, aga kivi jäi Londonisse. 1707. aastal ühendati ka kaks kuningriiki üheks, Suurbritannia kuningriigiks. Ja nii istus Elizabeth II jälle sellel kivil, kui teda 1953. aastal krooniti.
Aga sellega see ahel ka lõppes. 1996. aastal leppis ka London sellega, et Scone kivi koht on Šotimaal. Šotimaale anti tagasi tema autonoomia ja kui ka prints Charles või tema poeg William kunagi troonile peaks tõusma, peab leidma juba uue rituaali, kuidas Šotimaa kuningate ritta astuda. Praegu on kivi hoiul Edinburghi kindluses, mis küll ei välista, et järgmise kroonimise ajal teda jälle Londonisse ei saaks toimetada. Juhul muidugi, kui Šotimaa enne Suurbritanniast üldse lahku ei löö.
William Shakespeare mainib Sconet kroonimispaigana ka Macbethis, kuna see kuningas pidi 11. sajandil olema isiklikult Scone kiviga tuttav, aga Shakespeare’i ajal oli see kauge minevik. Ajastuga, milla kivi Sconest Londonisse rööviti, võib igaüks tutvuda ka filmi Braveheart vahendusel. Kogu Šotimaa hiilgeaeg oli seotud kivi püsimisega Scone katedraalis, pärast kivi röövimist algas aga ka riigi allakäik.
Kivi algupära on tundmata, teda ümbritsevad legendid ja vähe fakte. Kuni 13. sajandi lõpuni hoiti teda Scone katedraalis, millest tänaseks jäänud vaid varemed. Mõõtmetelt 660 mm x 425 mm x 270 mm punasest liivakivist klots, kahes servas rauast sangad, et 152 kilogrammi kaaluvat kivi oleks võimalik tõsta.
Üks legend üritab ka väita, et tegelikult jõudis 1296 Londonisse vaid koopia kivist, kuna keegi olevat näinud 1819. aastal ka õiget kivi, peidetuna Macbethi lossi varemetesse, paraku legendi kontrollida pole võimalik.
Teine legend väidab, et kivi olevat olnud Jaakobi padjaks, ja seejärel olevat Pühalt Maalt veidraid tedi pidi Šotimaale jõudnud. Küll on tõenäoline, et kivi on Šotimaale toodud Iirimalt, kui sealne Dal Riata klann Šotimaale kolis ja seal uue kuningriigi lõi. Dal Riata kuningriigi hiilgeajaks Lääne-Šotimaal ja Ulsteris oli 5.-9. sajand, kuni ta ühendati piktide riigiga ja sündis Alba, ehk tänane Šotimaa.
Eeskujuks oli ilmselt Lia Fáil, kivi Iirimaal Tara mäel, mille juures oli kroonitud kõik Iirimaa ülemkuningad 6. sajandini välja. Ka see kivi on näinud igasuguseid keerdkäike, kuna mullu juunis otsustas keegi kurjategija võtta kätte haamri ja iirlaste kuulsaimast ajaloomälestisest 11 tükki välja lüüa.
Muide iirlaste kroonimiskivi oli legendide kohaselt jälle sisse toodud tänaselt Šotimaalt.
