Ukraina õhuvägi

Ukraina õhuväe suurus ja koosseis oli vähemalt paberil küllaltki muljetavaldav. 2013. aasta seisuga oli Ukraina õhuväes 212 lahinglennukit, 29 transpordiõhusõidukit ja 177 kopterit. Siinkohal tuleb kindlasti mainida, et suur osa nendest ilusatest numbritest, eriti hävitajate ja ründekopteite osas, olid fiktiivsed, s.t et suurem osa loetletud õhusõidukeist olid tegelikult kasutamiskõlbmatud ning vajasid remondi. Näiteks ründekopteritest olid töökorras ainult paarkümmend. Konflikti algfaasis kasutusel olnud koptertitest olid mõned võetud ÜRO missioone teenindavatest üksustest ja neid polnud isegi jõutud üle värvida – need olid valget värvi.

Õhusõidukite relvastus oli peamiselt vananenud juhitamatud pommid ja raketid. Oli puudus ka tänapäevastest vaatlus- ja sihtimisvahenditest (nt infrapunakaamerad jne). Kõik see seadis tuntavad piirangud õhuväe efektiivsele kasutamisele. See tähendab, et väikeste mobiilsete maasihtmärkide ründamiseks lahinguväljal pidi piloot ise neid palja silmaga avastama, identifitseerima ja ründama sellistest kaugustest ja kõrgustest, kus mittejuhitavate relvade hajuvus veel lubab sihtmärki tabada. Näiteks mittejuhitavate rakettide puhul on efektiivne laskekaugus kuni 1500–2000 m, tavapommide puhul on see suurem, kuid mitte oluliselt. See aga tähendab, et sellise ründamistaktika puhul peab õhuründevahend üldjuhul laskuma nii madalale, et seda on võimalik tabada nii väga lühikese maa õhutõrjeraketi, õhutõrjekahuri või isegi raskekuulipilduja tulega.

Ukraina õhuväe täppisrelvade kasutamisvõimalused ja varud olid samuti piiratud, sest õhk-maa juhitavate relvade tööstus ja tehased jäid Venemaale ja uusi relvasüsteeme viimaste aastate jooksul ei soetatud. Need, mis võiksid maha jääda NL ajast, ei olnud tõenäoliselt enam kasutamiskõlblikud.

Samuti olid üsna kehvad lood ka pilootide väljaõppega. 2010. aastal oli keskmine lennutundide arv lenduri kohta ainult 17 tundi. 2012. aastal olukord küll oluliselt paranes ja oli juba 42 tundi lenduri kohta, kuid võrdluseks: Vene föderatsiooni õhuväes oli see samal aastal 80–100 tundi ja NATO riikides 120–180 tundi. Isegi nende numbrite puhul tuleb arvestada, et transpordilennuväe lendurid lendavad üldjuhul rohkem kui taktikalise lennuväe lendurid, seega võis tegelik lahingulendurite lennutundide arv olla isegi keskmisest väikesem.

Ukraina lendurite võitlustahet võib lugeda suureks. Seda tõendab juba kas või tõsiasi, et nad üldse lendasid lahinguülesandele oludes, kus iga väljalend oli äärmiselt ohtlik ja kaotuste osakaal võrreldes väljalendude arvuga oli suur. Samas tuleb mainida, et konflikti arenedes kaotused siiski mõjutasid Ukraina õhuväe tegevust – väljalendude arv vähenes, lennukõrgus suurenes ja rünnakute täpsus vähenes. Separatistide avaldatud kinnitamata andmetel viskasid Ukraina piloodid pomme suvalistesse kohtadesse, peaasi, et ohtlikusse piirkonda mitte lennata.

Maavägede lähiõhutoetus ei olnud alati efektiivne, sest koostööd ei tehtud. Paljudel maaväeüksustel (nt maakaitsepataljonidel) polnud vajalikku sidevarustuski, et lenduritega ühendust saada. Lendurid ei saanud maaväeüksuste käest piisavalt informatsiooni maa peal toimuva kohta ja nii juhtuski, et nad kas ründasid valesid sihtmärke või viibisid liiga kaua sihtmägi alal. Üldjuhul rünnati vastase objekte varem saadud luureinfo põhjal või relvastatud luure põhimõttel, kus piloot sihtmärke vahetult enne rünnakut ise avastas ja tuvastas.

Ukraina õhuväe tegevuse intensiivsus oli küllaltki tagasihoidlik, võrreldes näiteks venelaste tegevusega Lõuna-Osseetias 2008. aastal. Lahingulennukeid kasutati peamiselt paaride ja lülide koosseisus. Õhutõrje vastu kasutati valguspomme (initsieerimisega kõrgusel 1,5–2 km ja väga lühikese viiteajaga), millega prooviti eksitada soojusjuhtpeaga õhutõrjerakette. Vastase õhutõrje tõhusa tegevuse tõttu augustikuus hakati maasihtmärkide vastu kasutama ka hävituslennukid MiG-29, mis on kiiremad ja seetõttu suurema šansiga väga lühikese maa õhutõrjerakettide vastu kui ründelennukid Su-25.

Tehti ka õhurünnakud vastase sügavuses ehk siis isoleeriti lahinguvälja. Tegutseti peamiselt vastase kolonnide ja koondumisalade vastu. Algselt tehti seda ka piiriäärsetel aladel, kuid hiljem, vastase õhutõrjevõimekuse suurenedes, sellisest tegevusest loobuti. Samas jääb näiteks arusaamatuks, miks õhuvägi ei suutnud hävitada 5. juulil Slavjanskist ja Kramatorskist eemalduvaid vastase kolonne nende teel Donetskisse, kuigi ilm ja aeg olid soodsad – rännak kestis mitu tundi ja vastasel olid tol hetkel ainult väga lühikese maa õlaltlastavad raketid ja õhutõrjekahurid.

Luuret tehti nii spetsiaalsete luurelennukitega (An-30, Su-24MR) kui ka tavaliste lahingulennukite ja kopteritega. Algselt olid lennukõrgused üsna madalad, kuid separatistide õhutõrje võimekuse kasvades neid järjest suurendati. Siin tuleb mainida, et näiteks luurelennuki Su-24MR puhul on optimaalne luurelennukõrgus on kuni 3-4 km ja sellisel kõrgusel jääb ta isegi väga lühikese maa õlaltlastavate rakettide laskeulatusse. Lennukõrguse liigse suurendamisega väheneb saadud luureinfo kvaliteet.

Transportlennuväge kasutati laialdaselt nii ümberpiiratud üksuste varustamiseks (Donetski ja Luganski lennuväljadel ja piiriäärsetel aladel) kui ka isikkoosseisu kohaletoomiseks. Mässuliste õhutõrje tõhustumise tõttu ümberpiiratud üksuste varustamine lennukitega praktiliselt lõppes, sest nii maandumine lennuväljadele kui ka varustuse allaviskamine kõrgustel kuni kolm kilomeetrit (kõrgemalt heidetuna hajub varustus juba väga laiali) muutus liiga ohtlikuks.

Separatistide õhutõrje

Konflikti eskaleerumist on võimalik jälgida ka selle põhjal, kuidas separatistid võtsid kasutusele järjest uuemaid ja võimsamaid õhutõrje relvasüsteeme ja tõusis nende kasutamise tihedus. Kui aprilli alguses esimestes kokkupõrgetes Slavjanskis hakkasid ukrainlased kasutama helikoptereid ja lendasid praktilised linna kohal, siit tulistasid mässulised neid kuulipildujatest ja käsitulerelvadest. Ründekopterite kasutamisele vastasid separatistid väga lühikese maa õhutõrjerakettidega, ründe- ja pommituslennuväe vastu läksid käiku juba keskmaa õhutõrjesüsteemid, kaasaarvatud kõige moodsamad. Ehk oli selgelt näha, kuidas õhutõrje kohandub uute väljakutsetega ja kuidas sellise kohandamise tagajärjel tõhustub õhutõrje võimekus.

Kaasatud relvasüsteemide järgi võib õhutõrje tegevust jagada kolme etappi:
- konflikti algus (käsitulerelvad ja raskekuulipildujad) kuni 2. mai (esimene väga lühikese maa õhutõrjeraketi kasutamine);
- 2. mai – 14. juuli (enam kui 4 km kõrgusel lendava õhuvahendi hävitamine – õhutõrje keskmaasüsteemide rakendamine);
- 14.juuli – praeguse ajani.

Kuni mai alguseni oli separatistide õhutõrjevõimekus marginaalne. Tegu oli tüüpilise sissisõja võitlejate arsenaliga – käsitulerelvad, kuulipildujad ja tankitõrje granaadiheitjad. Kõik see muutus ühe päevaga, kui 2. mail hävitati väga lühikese maa õhutõrjerakettidega Slavjanskis kaks Ukraina ründekopterit Mi-24. Märkimisväärne on see, et algselt väitsid separatistid, et hävitasid kopterid juhitavate tankitõrjerakettidega. Relvade päritolu on raske kindlaks teha, kuid Ukraina võimuesindajate andmetel olid need toodud Venemaalt.

Kui ukrainlased juuli alguses Slavjanski taashõivasid, väitsid nad, et leidsid endise separatistide staabi keldrit 30 Igla-tüüpi õhutõrjeraketi, mis olid kahekaupa kastidesse pakitud. Laskeseadmeid nende juures küll ei olnud, kuid selline fakt iseenesest, et 30 mitte just odavat raketti jäeti lihtsalt maha võib viidata asjaolule, et nendest erilist puudust ei tuntud.

Esimesteks õhutõrjerelvadeks, mis olid separatistide kasutada, olid 14,5 mm kuulipildujad ZPU-2 ja mõned õhutõrjekahurid ZU-23-2, mis olid paigutatud veokitele. Õhutõrjekuulipildujatega tulistati alla vähemalt üks Mi-24. Mai-juuni jooksul kaotasid ukrainlased Slavjanski piirkonnas kokku kuus kopterit, ja kaks said pihta. Neist viis kopterit olid hävitatud või pihta saanud väga lühikese maa õhutõrjerakettidega.

Separatistide õhutõrje kõige suurem ohver oli transpordiõhusõiduk IL-76, mille nad hävitasid väga lühikese maa õhutõrjeraketiga Luganski lennuvälja lähistel 13. juuni ööl vastu 14. juunit. Lennukis hukkusid 49 Ukraina sõjaväelast. Et lennuk maandus pimedas ilma navigeerimistuledeta, siis selleks, et seda tabada, pidi mässulistel tõenäoliselt olemas olema kas umbkaudsed andmed eeldatava maandumiskursi ja kõrguse kohta või öövaatlusseadmed õhutõrjerelvadel.

Üheks ebasoodsaks faktoriks ukrainlaste jaoks oli ka see, et piloodid pidid suhtlema maapealsete dispetšeritega ja üksustega lahtise tekstiga krüpteerimata režiimis. Separatistid kasutasid seda ära ja kuulasid neid raadiokõnelusi pealt. Seda Ukraina õhuväeside mahajäämust kasutasid nad ära näiteks luurelennuki An-30 allatulistamisel Slavjanski kohal 6. juunil, kui raadioeetrit jälgides saadi teada lennuki planeeritav lennukõrgus ja marsruut.

Väga lühikese maa õhutõrjerakettide laialdasem ilmumine separatistide kätte põhjustas muutusi ka Ukraina õhuväe tegevuses. Ründekopterite kasutamine konfliktipiirkonnas muutus järjest ohtlikumaks ja seetõttu pandi põhirõhk lahinguülesannete täitmisel ründelennukite ja taktikaliste pommitajate kasutamisele. Hakati lendama ja ründama kõrgemalt, kus väga lühikese maa rakettide oht oli väiksem. Separatistid hakkasid seevastu koondama õhutõrjerelvi tõenäoliste õhurünnaku objektide lähedusse ja proovisid hävitada lennusõidukeid ka vahetult pärast rünnakut, kuni need veel Iglade laskeulatuses olid. Et nende käsutuses olevate väga lühikese maa õhutõrjerakettide hulk oli piisavalt suur, kasutati neid kohati ka väikeste jalaväeüksuste kooseisus. Samuti oli loodud mobiilsed õhutõrjegrupid, mis olid valmis reageerima õhuohule. Vähemalt üht ründelennukit Su-25 sai Iglast pihta ja tegi hädamaandumise. Vaatamata suurenenud ohule jätkas Ukraina õhuvägi võitlust ja ründas separatistide tugipunkte ja kolonne kogu operatsiooniala ulatuses.

Järjekordne murdepunkt saabus 14. juulil, kui ümberpiiratud piirivalveüksuste õhust varustamisel Venemaa föderatsiooni piiri läheduses hävitati transpordiõhuk An-26. Et ukrainlaste andmetel oli lennuk tabamise hetkel kõrgemal viiest kilomeetrist, oli selle hävitamine nii väga lühikese maa õhutõrjeraketiga, aga ka alates juuli algusest separatistide kasutuses oleva lühimaa õhutõrjesüsteemiga Strela-10 praktiliselt võimatu. Tõenäoliselt kasutati selle lennuki tabamiseks ülimoodsat õhutõrjesüsteemi Pantsir-S1 või vanemat, kuid siiski tõhusat õhutõrjesüsteemi Buk M1.

17. juulil Donetski oblasti kohal allatulistatud Malaisia reisilennuk Boeing-777 viibis tabamise hetkel umbes 10 km kõrgusel. Tõenäoliselt kasutati selle lennuki hävitamiseks õhutõrjesüsteemi Buk M1.

23. juulil sattus pärast mässuliste positsioonide ründamist Vene föderatsiooni piiri läheduses tagasiteel oma baasi õhutõrjerakettide tule alla ründelennukite lüli (neli õhukit). Vaatamata aktiivsetele õhutõrjevastastele manöövritele tulistati kaks Su-25-t alla. Tõenäoliselt hävitati nad samuti Pantsiriga.

Pantsiri kasutamisele Ukrainas viitab ka selline fakt, et separatistide sotsiaalmeedias oli avaldatud pilte, millel on näha väidetavalt ukrainlaste mitmelasuliste raketiheitjate rakettide osad. Pildid olid tehtud Luganski oblastis. Tegelikult oli piltidel näha ka Pantsiri raketi stardimootori korpus. Siin tuleb mainida, et Pantsir-S1 laskekaugus on kuni 20 km, mistõttu võis raketi väljatulistanud laskeseade vabalt paikneda ka Vene föderatsiooni territooriumil.

Maasihtmärkide ründamiseks ja õhuluureks proovisid ukrainlased kasutada ka hävitajaid MiG-29, kuid pärast keskmaa õhutõrjesüsteemide lahingusse astumist separatistide pool hakkasid ka need kandma kaotusi. Augustikuus kaotasid ukrainlased kaks hävitajat MiG-29, ühe pommitaja Su-24M ja ühe ründelennuki Su-25. Pärast seda vähendas Ukraina õhuvägi oluliselt oma tegevuse intensiivsust ja võib väita, et teatud aladel nad enam lihtsalt ei julgenud lennata.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Ukraina õhuvägi kohtus lahinguväljal arvukate ja tänapäevaste õhutõrjesüsteemidega (nagu Pantsir) ja oma vananenud relvastuse ja taktika tõttu kandis suuri kaotusi. Ukrainlased kaotasid alates aprillist kuni septembri alguseni kokku kaks hävitajat, ühe pommitaja, neli ründelennukit, kaks transpordiõhusõidukit, ühe luurelennuki, neli ründe- ja neli transpordikopterit.

UAV-de kasutamine

Ukraina konfliktis tuleb rääkida veel ühest uudsest aspektist – mehitamata lennuvahendite kasutamisest. Esimene UAV tulistati Donetski lähistel alla küll juba mai lõpus, kuid enamik andmed UAV-de kohta pärinevad piiriäärsetelt aladest alates juulikuust. Näiteks on andmeid, et Ukraina väed tulistasid juuli jooksul alla neli Orlan-10 tüüpi UAV-d (13. juulil, 18. juulil, 23. juulil ja 1. augustil). Viimase sündmuse kohta on teada, et UAV luuras kõrgusel 2000 m ja oli ukrainlased tulistasid selle alla õhutõrjesüsteemiga Strela-10. UAV pardal polnud salvestusseadmeid ja seetõttu võib arvata, et ta edastas luureinfot raadio teel reaalajas otse maapealse keskusesse. On raske kinnitada, kas kõik eelmainitud UAV-d (eriti neli esimest) hävitati õhus või nad kukkusid ise alla. Paljudel allatulistatud UAV-de piltidel ei ole näha kuuliauke ega muid jälgi, mis viidaksid nende tabamisele.

Väga paljudel kaudtulerünnakutel kasutati tulejuhtimisel UAV-sid. Ukraina sõjaväelased kirjeldasid, et UAV-d lendasid sellisel kõrgusel, et neid oli võimalik kuulda, kuid mõnikord oli raske palja silmaga avastada. Võiks järeldada, et nende lendamiskõrgused jäid 500–1000 m vahemikku. Lennati ka öösel. Pärast UAV alale saabumist oli mõne minuti jooksul oodata kaudtulerünnakut. Kusjuures kaudtulerünnakud UAV-de korrigeerimisel toimusid ka öösel ning Vene meedias avaldatud videolõikudel on näha, et Vene UAV-del on ka soojuskaamerad. Mõnikord viibisid UAV-d luurealal kolm kuni neli tundi järjest. Võib arvata, et UAV-sid kasutatakse peamiselt suurtükiväe luureks ja kaudtule korrigeerimiseks.

Mehitamata luurelennuk Orlan-10 on võimeline edastama luureinfot reaalajas kuni 120 km kaugusele, lennata kõrgustel kuni viis kilomeetrit ja püsida õhus kuni 16 tundi.

Järeldused ja õppetunnid

Üldjoontes on ilmne, et Ukraina õhuvägi ei olnud kõige paremini ette valmistatud sellisteks sõjaks ning kohati puudusid selleks vajalikud oskused, tehnika ja relvastus. Kuid samas, vaatamata sellele, et mässulised pidevalt süüdistasid õhuväge ainult tsiviilelanike tapmises, viitab mässuliste õhutõrjevõime pidev kasvatamine sellele, et Ukraina õhuväe tegevus avaldas neile siiski mõju ja sundis neil oma taktikat ja relvastust muutma ja täiendama.

Võib öelda, et klassikalises õhuväe ja õhutõrje vastasseisu Ukrainas võitis separatistide õhutõrje. Ukrainlaste sõjaline ja poliitiline võimetus neutraliseerida vastase õhutõrjet, eriti keskmaa süsteeme, piiras väga oluliselt õhuväe kasutamise võimalusi ja viis kohati õhuväe tegevuse praktiliselt nullini.

Järeldused meie jaoks

Väga lühikese maa õhutõrje efektiivsus põhineb selliste süsteemide arvukusel. Jalaväe õhutõrje (meie mõistes seda saab nii nimetada, sest separatistidel oli väga lühikese maa õhutõrje võime isegi rühmasuurustes jalaväeüksustes) massiline kasutamise korral sai selgeks, et õhuvägi, mis kasutab vana, kohati Korea ja Vietnami sõdade aegset taktikat, ei saa täita oma ülesandeid ilma suurte kaotusteta. Siinkohal pole tähtis isegi niivõrd lennumasinate tehnilised näitajad, kuivõrd relvastuse ja elektrooniliste vahendite võime avastada ja rünnata vastast väljaspool selle jalaväe õhutõrje laskeulatust. Meie jaoks on see küllaltki hea märk, sest meie õhutõrjevahendite tehnilised võimed suudavad samuti tagada sellist tulemust, küsimus on pigem nende õhutõrjevahendite arvukuses.

Kinnitust sai keskmaa õhutõrje olemasolu olulisus. Väga lühikese maa õhutõrje tõrjub õhuvastase keskmistele kõrgustele, kus nende efektiivsus mingil määral väheneb, kuid nad saavad siiski mõjutada maismaaüksusi. Keskmaa õhutõrje aga takistab neid tegutsemast isegi kõrgustel, mis ületavad 3-4 km, nii et õhuvastasel ei jäägi võimalust tegutseda vaenulikus õhuruumis. Selle tõestust nägime Ukrainas.

UAV-de kasutamise tähtsus on tõusuteel. Tänapäevases sõjapidamises peame arvestama, et vastane võib märkamatult jälgida meid kogu aeg, nii päeval kui ka öösel. Vastase luure- ja tulejuhtimise võime on kordades kasvanud ja arvestades vastase suure suurtükiväe ülekaaluga sunnib selline olukord meid tegema ka omapoolseid järeldusi enda lahingutegevuse planeerimisel ja läbiviimisel.

Ukraina sündmuste kirjeldamisel kasutatud õhutõrjesüsteemide andmed

 LaskekaugusLaskekõrgusLõhkepea kaal
Igla (SA-18) /Grom5 km / 5,5 km3,5 km1,3 kg
Strela-10M (SA-13)5km3,5 km3 kg
Pantsir-S1 (SA-22)20 km15 km20 kg
Buk-M1 (SA-11)35 km22 km70 kg

Allikas: Информационно - новостная система „Ракетная техника” http://rbase.new-factoria.ru