Tuumapommid võib jagada Loide sõnul kaheks. Ühed töötavad raskete tuumade nagu uraan-236, plutoonium-239 ja uraan 233 lõhustuma panemisel, kus piisava ainekoguse juures tekib plahvatuslik ahelreaktsioon.

Ainukeseks lihtsaks tuumapommiks võib pidada esimest uraanipommi. ''Selleks oli vaja veidi üle kriitilise massi lõhustuvat uraani ehk umbes 50 kilogrammi. Pommi pannakse see kahe eraldi asetseva alakriitilise tükina, mis siis plahvatuse tekitamiseks kiiresti kokku viiakse. Reaalses pommis käis see nii, et üks uraanitükk tulistati teise sisse läbi kahuritoru, kasutades tavalisest lõhkeainest paiskelaengut,'' selgitas emeriitprofessor.

Kõige raskemaks probleemiks oli seejuures pommiuraani saamine. ''Looduslikus uraanis on kaks peamist isotoopi: uraan-238 ja uraan-235.
Loe pikemalt siit