Mõistmaks, kuidas tank tänapäevases sõjategevuses asendamatuks kujunes, peame pöörduma ajas tagasi 1918. aasta maikuusse, mil Prantsusmaa esimene tank Renault FT lahingusse veeres, vahendab Wired.

FT-d on nimetatud maailma esimeseks nüüdistankiks. Suure osa FT-st konstrueeris tänapäevani edukalt tegutseva Prantsuse autotööstusettevõtte rajaja Louis Renault.

Tehnilised näitajad
Meeskond: 2

Pikkus: 5,00 m

Laius: 1,71 m

Kõrgus: 2,13 m

Mass: 6,6 t

Maksimaalne tegevuskaugus: 35 km

Mootor 4-silindriline Renault, 35 hj (26 kW), bensiin

Maksimaalne kiirus: 7,7 km/h

Suurtükk 37 mm Puteaux, 237 mürsku

või 8 mm kuulipilduja Hotchkiss, 5400 padrunit

Soomus 6–16 mm

Kindral Jean Baptiste Eugène Estienne, keda kutsuti ka „Prantsuse tankide isaks“, palus Renault’l ehitada tanki, mis oleks kergem ja väledam kui juba kasutuses olevad suured, rasked ja aeglased mudelid. Ehkki Renault’l puudusid kogemused roomikliikuritega, võttis ta väljakutse vastu, aidates seega käima lükata nüüdseks juba sajandi püsinud soomussõidukite arendamise ja tootmise valdkonda.

Võrreldes nüüdis-sõjatandritel ringi kihutavate soomustatud sõidukitega näeb see välja tilluke, kuid saja aasta eest oli FT ometi suur asi. Nelja silindriga 4,5 liitrise Renault’ mootori võimsus — kuni 39 hobujõudu — tundub 2014. aastal naeruväärne, kuid toona tähendas see märkimisväärset edasiminekut võrreldes päris hobuse pakutava üheainsa hobujõuga.

Mootorit käivitati kas tanki sisemusse või selle korpuse välisküljele paigaldatud käsivändaga ning tank suutis ühe 113-liitrise paagitäiega läbida umbes 50 kilomeetrit. Konarlikul maastikul liikumiseks oli tankil kaks roomikutega veoratast. Pöörlevast tankitornist sai välja lasta 37 mm kaliibriga mürske või tulistada 7,92 mm kaliibriga kuulipildujat.

Esimest korda vuras seitsmetonnine, mürske ja kuulipildujat vaheldumisi kasutanud FT vaenlasele vastu 1918. aasta mais. Tänu enneolematule kiirusele ja kergele kaalule osutusid tankid hulgakesi kasutades väga võimekateks sõjamasinateks. Erinevalt suurematest soomusmasinatest suutis FT läbida metsi ja muid keerulisemaid maastikuvorme, kuigi selle kiirus piirdus kuue kuni kaheksa kilomeetriga tunnis.

FT-l oli aga ka nõrku kohti. Tanki oli lihtne hävitada raskerelvadega, eriti kui see oli lahutatud jalaväest, ning sidet muude üksustega, näiteks suurtükiväega, oli FT sisemusest praktiliselt võimatu pidada.

FT oli algselt mõeldud vurama lahingutesse koos kahe suurema Prantsuse tankiga — Schneider CA1 ja Saint-Chamond’iga. FT pidi jalaväega kaasa sõitma ja seda kaitsma ning kasutama lisaks ära kopsakamate sugulaste tekitatud läbimurdeid. Paraku osutusid mõlemad suuremad tankimudelid märkimisväärseteks ebaõnnestumisteks, osutas Inglismaal Dorsetis tegutseva tankimuuseumi kuraator David Willey.

Prantsuse armee tellis esimese hooga kohe 3530 tanki. Hiljem tootmist hoogustati ning konstrueeriti koguni tuhat koopiat ameeriklaste tarbeks, mis küll kunagi lahingusse ei jõudnud, kuna selleks ajaks, kui tootmine uuele tasemele viidi, oli sõda juba lõppenud. Saksamaa alistumine 1918. aastal tuli üllatusena paljudele Antanti militaarstrateegidele, kes olid tulevaste relvakonfliktide ootuses jõudnud tellida tuhandeid FT-sid.

Pärast sõda jäi Prantsusmaal tanke ohtralt üle ning neid müüdi või toodeti kohapeal vähemalt 17 riigis, kus neid sageli kasutati kohalike tankivägede loomise algusjärgus hädapäraste esmaõppevahenditena, selgitas Willey.

FT-17 oli ka Eesti sõjaväe relvastuses. 1920. aastal osteti Prantsusmaalt 12 tanki.

Kergetankid Renault FT-17 Tallinnas. https://www.hot.ee/vabadussoda/tank.htm