Tervitus 99-aastasele Soomele: Päewalehe põhjalik ülevaade Soome sündmustest detsembris 1917

 (13)
Tervitus 99-aastasele Soomele: Päewalehe põhjalik ülevaade Soome sündmustest detsembris 1917
Nii tervitasid Vene sõdurid Soome vabanemist 1917. Foto: YLE

Täna tähistab Soome vabariik 99 aasta möödumist riigi iseseisvaks kuulutamisest, 6. detsembril 1917. Soovime neile sel puhul õnne, avaldades artikli 1917. aasta Päewalehest, millega see oluline teade üle lahe meile pärale jõudis. Soome iseseisvumise järel oli juba selge, et ka Eesti läheb sama teed.

Soomemaa iseseiswus

  • Ilmus Tallinna ajalehes Päewaleht 28. novembril (praegu kehtiva kalendri järgi 11. detsembril) 1917:

Minewal neljapäewal tegi Soome maapäew senati ettepanekul otsuseks Soomemaad iseseiswaks wabariigiks kuulutada. Ettepaneku poolt oli 100 häält ja wastu 88 - sotsialdemokratlist - häält. Siit ei saa järeldada, et Soome sotsialdemokradid iseseiswuse wastu on, waid nende ettepaneku järele oleks pidanud Soomemaa katsuma iseseiswust kätte saada Wenemaaga kokku leppides, milleks iseäraline Soome-Wene nõukogu oleks walitud. Senati ettepanekus aga, mis maapäewa enamus wastu wõttis, üteldi ainult, et Wene rahwas Soome iseseiswuse püüdele ei hakka takistust tegema, kuna ta nii tihti on rahwaste ensesemääramise õigust toonitanud.

Nüüd pöörab Soome walitsus wäljamaa riikide poole, et need tema iseseiswuse makswaks tunnistaksid. Tuleb huwitusega oodata, missuguse seisukoha need wõtawad. Rootsi lehtede järele wõib arwata, et Rootsimaa ei wiiwita Soome iseseiswust tunnistamast. Ka Daani- ja Norramaa kohta arwatakse sedasama. Saksamaa on juba sõja algusest saadik seisukohal olnud, et Soomemaa tuleks iseseiswaks teha - muidugi, et Wene wõimu Balti merel nõrgendada, nõnda, et Saksamaa ja tema lepinglaste poolt selles asjas wastuseismist ei wõiks olla. Palju tähtsam on, mis ütlewad liitlased, kõige pealt Inglismaa? Enne oleksid nad waewalt nõus olnud Soome iseseiswust tunnistama, sest, et nad ei oleks tahtnud Wenemaaga wastamisi minna. Nüüd on aga olukord palju muutunud ja sellepärast ei ole wõimata, et ka liitlased ei hakka soomlastele nende iseseiswuse püüetes raskusi tegema. [Kuu aega varem oli Venemaal toimunud enamlaste sõjaline võimuhaaramine, ning Venemaa oli ühepoolselt lahkunud maailmasõjast, raskendades ka liitlaste positsiooni - toim]

Seotud lood:

Kuid arwatawaste awaldab liitlaste otsuse peale mõju asjade kujunemine Wenemaal. Kui siin parempoolsed ollused wõidule pääsewad, siis wõib olla, et wenelased ei taha Soomemaad täieste wabaks lasta, wähemalt on kadetid (Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei, selle juhid Venemaal vangistati ja kaks ka tapeti punase terrori ohvritena jaanuaris 1918 - toim) selle wastu. Wõimalik, et liitlased sellepärast ootawale seisukohale asuwad ja Soomemaa küsimuse otsustamise edasi lükkawad. [Ametlikult on Soome iseseisvust esimestena tunnustanud - kõik 4. jaanuaril 1918 - esimestena Venemaa (paber sai Peterburis allkirjad küll viis päeva varem), Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa, 5. jaanuaril 1918 Kreeka, 10. jaanuaril Norra ja Taani, 11. jaanuaril Šveits, 13. jaanuaril 1918 Austria-Ungari jne - toim]

Üleüldse politikalise seisukorra järele otsustades on soomlastel ometi palju lootust täieste iseseiswaks saada. Oleks pidanud sellepärast arwatama, et see samm, mis maa tulewiku kohta haruldaselt suure tähendusega, kogu rahwa rõõmuga täidab. Muidugi kõik igatsewad iseseiswust ja on rahul, et see igatsus tõotab wiimaks täide minna. Kuid kusagil ei näe waimustust ega hõiskamist. Põhjuseks on üliraske sisemine olukord.

Kõige pealt on terwe maa Wene sõjawäega täis. Mis see praegusel ajal tähendab, on ilma seletuseta selge. Nad lähewad isegi juba nii kaugele, et wilja teel ära wõtawad, mis nälgiwale Soome rahwale Wenemaalt saadetakse; wähe seda - riisisaadetus, mis Rootsist tuli, langes Wene soldatitele "sõjasaagiks". Wene-Rootsi piiril on nad wiimastel päewadel umbes 900.000 frangi väärtuses hinnalisi postisaadetusi ära wõtnud, mis wäljamaalt Soome- ja Wenemaale ning ümberpöördult tulid. Kuhu need pakid said, ei ole teada. Arwatakse ainult, et et nad Helsingis ära müüdud. Postiametnikka, kes ei tahtnud lasta niisugust wägiwalda sündida. ähwardati maha lasta. Hirmutuseks antigi postiwagunite peale tuld, kuid õnneks ei saanud keegi wiga.

Need on ainult üksikud juhtumised sellest suurest wägiwallategude hulgast, mida soomlased Wene sõjawägede poolt iga päew tunda saawad.

Peale selle möllawad Soome oma punakaardiwäelased edasi. Läbiotsimised, toiduainete "wõtmised" maal ja linnas, rahanõudmised, jne on järjest päewakorral. Helsingi linna käest nõuawad nad 1 miljon marka enese tasuks "korra alalhoidmise" eest ja töötatöölistele abirahaks. Kui linn wabatahtlikult ei anna, siis ähwardatakse ilma pikema jututa wõtta. Küsimus oli Helsingi tööliste esitajate koosolekul harutusel ja seal tehti wäikes häälteenamusega - 300 häält 217 wastu - otsuseks, punakaardi nõudmist õigeks tunnistada.

Tampere punane kaart nõudwat oma linnawalitsuse käest "ainult" 500 tuhat marka. Ka mujal on niisamasuguseid nõudmisi awaldatud ja mõnes kohas täidetudki. Helsingi linnawalitsus tegi otsuseks punase kaardi nõudmisi mitte täita, küll aga tööta tööliste toetamiseks tööde kujul 1.300.000 marka määrata.

Turus peawad punase kaardi mehed sealset kuberneri ja politseimeistrit juba suurstreigist (s o novembrist - toim) saadik kinni, ilma, et selleks mingit põhjust oleks. Senised katsed, neid wabastada, on tühjaks jäänud. Nüüd on Turu ümbruse kogukonnad otsustanud tarbeainete wiimist linna seniks lõpetada, kuni kuberner ja politseimeister wabaks lastakse.

Ka Helsingi kuberner istub alles kinni. Temalt nõutakse, et ta ameti maha paneks ja Helsingist ära läheks. Kuid kuberner ei anna ühte ega teist lubadust ja sellepärast ei lase punase kaardi mehed teda lahti.

Selle eest on nad aga wahel wäga nobedad wabastama. Suurstreigi järele wõeti üks punasekaardi mees kinni, kes "burshui" juures läbiotsimisel wiimase kasuka "kogemata" ka ära wõtnud ja selle wististe "mõtete laiali oleku" silmapilgul pandimajasse wiinud. Warsti tulid "seltsimehed" ja lasksid ta wabaks. Kuid mees wõeti mõne aja pärast uueste kinni, sest ka Soome kodanlisel walitsusel on halb wiis, et ta näituseks teise inimese kasuka salajast ärawiimist kuriteoks peab. Ometi näitab punase kaardi meestel hoopis "demokratlisem" waade olewat, sest warsti tulid nad uueste - umbes 150 sõjariistus meest - ja lasksid oma seltsimehe jälle wabaks. Wangiwahtidel ei olnud jõudu wastu panna.

Soomemaa korralagedus ja raske seisukord äratab Skandinawias, iseäranis Rootsimaal, tõsist tähelepanemist. Nüüd kirjutawad juba ka Rootsi walitsuse-sõbralised - pahempoolsed - lehed, et Soomemaale tuleks abi anda, kui ta tahab, mitte ainult toiduainete poolest, waid ka teisel teel, see tähendab korralageduse mahasurumiseks. Soome kodanlised lehed kirjutawad wiimaselaadilisest abist wäga tagasihoidlikult ja ütlewad, et oleks rahwale, kellel wõimalikuks saanud iseseiswuse teele astuda, alandaw kohe esimestel iseseiswuse päewadel wõõra abi peale toetada, sisemise korra loomisel. Peale selle ei ole wõimata, et Rootsimaa oma abi eest tasu nõuab, näituseks Ahwenamaad, mida soomlased ei taha milgi tingimusel ära anda.

Ometi arwawad kodanlised lehed, et kui Skandinawia Soomemaale toiduaineid annab, siis tal õigus on Soome iseäralisi walwesalkasid saata, hoolt kandma, et need toiduained tõeste rahwale läheksid ja wägiwaldsel teel Wene sodlatite kätte ei satuks.

Kõneldakse ka, Soome walitsusel olla nõu Wenemaa poole pöörduda, et see oma korralageduses olewad salgad ära wiiks, kes maale ainult ristiks on. See oleks aga ainult siis wõimalik, kui rahu ehk kestew waherahu tuleks, sest muidu wõiksid sakslased Soomemaa kaudu Peterburi peale tungida, ilma, et nendele keegi wastu paneks, kuna nüüd sakslastel wähemalt see arwamine on, et juhtuwal korral wõidakse ka wastu panna.

[Olukord Soomes ei paranenud, jaanuaris haarasid Soome enamlased punakaardile tuginedes Helsingis üldse kogu võimu enda kätte, kuni Saksa vägede dessant Rüdiger van der Goltzi juhtimisel aprillis nad Soome piiridest välja lõi. Soome esimest valitsust (nn iseseisvussenatit) juhtis Noorsoomlaste partei esindajana novembrist 1917 kuni maini 1918 Pehr Evind Svinhufvud, enamlikku huntat - Soome rahvadelegatsiooni - juhtis jaanuarist aprillini 1918 sotsiaaldemokraat Kullervo Manner. Soome-Nõukogude sõda lõppes alles nendevahelise Tartu rahuga 14. oktoobril 1920 - toim.]