Termin "pisargaas" ei ole päris täpne ehk keemiarelvad, mis jätavad ellu

 (3)

Toime eesmärgi järgi jaotatakse keemiarelvad letaalseteks ehk surmavateks, nende eesmärk on vastase elavjõud hävitada või sandistada, ja mitteletaalseteks ehk teovõimet halvavateks, nende abil muudetakse vastane ajutiselt lahinguvõimetuks ja nende kasutamine ei too kaasa ohvri jäävat tervisekahjustust. Miks vahel just viimase variandi kasuks otsustatakse?

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Mitteletaalne keemiarelv kuulub omamoodi halli tsooni – selle kasutamine võib sobivas situatsioonis anda vastaspoole suhtes olulise eelise, samas poleks tegu nagu päris keemiarelvaga ja selle kasutamisega kaasneva vastutusega. Laias laastus võib mitteletaalse keemiarelva jagada kahte gruppi – tegevust häirivad ained ja vaimset või füüsilist teovõimet pärssivad ained. Esimene grupp, tuntud ka lakrimaatorite või pisargaasidena, on laialt kasutuses nii politseiteenistustes kui ka olmes (näiteks pipragaas enesekaitsevahendina).

Termin „pisargaas“ pole päris täpne, tegu on küll pisaraid esilekutsuva ainega, kuid praktiliselt mitte kunagi gaasiga, enamasti on tegu hoopis õhku laialipihustatud tahke aine kristallikestega.

Lakrimaatorite militaarkasutus on küll taunitud, kuid paljude riikide armeedes kuuluvad need standardvarustusse. Näiteks Vietnami sõja ajal olid USA sõdurite kasutuses nii gaasimaskid kui ka pisargaasigranaadid, mis mõnes linnalahingus andis neile vastaspoole suhtes olulise eelise. Analoogse varustusega on ka Vene armee, näiteks siseministeeriumi vägede kasutuses on kloroatsetofenooni sisaldavad granaadid Черемуха, Дрейф ja aerosoolpihusti Черемуха-10М. Venekeelne sõna черемуха (tõlkes toomingas) sai kuulsaks 9. aprillil 1989, mil sellenimelist pisargaasi kasutati inimohvritega lõppenud rahuliku meeleavalduse laialiajamisel Georgia (Gruusia) pealinnas Thbilisis. Tõenäoliselt kasutasid sama vahendit 2015. a jaanuaris separatistid Donetski lennujaama ründamisel, surumaks maha seda kaitsvate „küborgide“ vastupanu. Vahemärkusena võib öelda, et seekord päästis olukorra lennujaama ladudes olnud piirivalvele kuulunud keemiakaitsevarustus – kaitseülikonnad köeti soojasaamiseks ära, aga gaasimaskid igaks juhuks säilitati.

Seotud lood:

Selle grupi ained otseselt ei tapa ega kutsu rünnatavatel esile jäävaid kahjustusi. Neid kasutavad sageli politseijõud kurjategijate kinnipidamisel või rahutuste mahasurumiseks. Viimasest ka ingliskeelne lühend RCA – Riot Control Agent. Armees kasutatakse neid õppustel keemiarünnaku simuleerimiseks või tavalahingus vastase varjetest väljatõrjumiseks (NB! pisargaasi ülesannet võib täita ka suitsuküünal või granaat) või nende teatud alalt eemalhoidmiseks. Enamasti on tegu keemiliste ainetega, mis lühiajaliselt ärritavad ninaneelu limaskesti ja silmi, kutsudes esile terava valu, pisaratevoolu, nägemishäired, köha. Kannatanutel mööduvad kõik nähud 24 tunni jooksul ja meditsiinilist abi pole üldjuhul vaja. Selle grupi ainete kasutamine politsei poolt on legaalne, militaarne kasutamine aga vastavalt 1997. aasta keemiarelvade keelustamise konventsioonile enamasti keelatud. Keelu eesmärk on välistada mitteletaalsete ründeainete kasutamisega vastaspoole provotseerimine letaalsete mürkainete kasutamisele.

Teovõimet halvavad ained on üheselt kas militaar- või militaarsete eriüksuste kasutuses ning nende käitlemist reguleerib keemiarelvade keelustamise konventsioon. Samas on nende kasutamine reaalses Venemaa-poolses sõjategevuses NATO riigi vastu kõige tõenäolisem – hästi planeeritud rünnakuga võib korraga rivist välja lüüa tuhandeid vastaspoole võitlejaid, hõivata ala ja pärast rahvusvahelisele meediale elusad ja terved vangid ette näidata. Kuna ohvreid pole, pole kaotajal poolel üldsuse silmis moraalset õigust letaalse rünnakuga vastata. Situatsioon langeb hästi kokku Venemaa hübriidsõja taktikaga – keelatud võtet kasutades saavutatakse edu, kuid vastaselt võetakse võimalus samaga vastata.

Häirivad mitteletaalsed ained (harassing agents)

Lakrimaatorid (silmi ja limaskesti ärritavad ained) (Lachrymatory agents)

Selle grupi ained ärritavad sensoorsete piirkondade limaskesti nagu silmad, nina ja suu, aga ka kopsud. Limaskestade niiskusega kokkupuutel tekib põletusaisting ja kannatanu suleb instinktiivselt silmad. Ärritus kutsub esile ägeda pisaratevoolu, valu silmades, ajutise nägemiskaotuse, aevastamise, limavoolu ninast, köha, hingamisraskused. Juhul kui nahk on higine või päikesest põletatud, võib tekkida ka nahaärritus. Suurte dooside korral võib kaasneda kontrollimatu köha ja oksendamine. Pisaratevool ja tugev valu silmades kaob kuni tunni jooksul, põletustunde ja nahaärrituse kadumine võib võtta märgatavalt rohkem aega.

Lakrimaatorite (kreeka keelest lacrima – pisar) toimemehhanism pole täiesti selge. Arvatakse, et need reageerivad ensüümide sulfhüdrüülrühmadega (-SH), mõjutades sellega kolmiknärvi poolt närvidega varustavaid silma-, nina- ja suupiirkonna närvilõpmete ioonkanaleid TRPA1 (transient receptor potential cation channel, subfamily A, member 1).

Tegu on ammutuntud ainetega, esimene selle grupi esindaja, ksülüülbromiid, võeti kasutusele juba Esimese maailmasõja algul. Sageli ei eristata lakrimaatoreid keemilise aine järgi, vaid neid nimetatakse üldistavalt pisargaasiks. Teine tuntud nimetus on ingliskeelse kirjapildi järgi mace, mis algselt kujutas endast aerosoolina pakendatud 1% fenatsüülkloriidi (CN) lahust orgaaniliste solventide segus. Tänapäeval on selle peamine koostisosa pipragaas (OC) kas monokomponendina või mitme eri lakrimaatori (OC, CN) segu, millele võib olla lisatud värvaine. Enimkasutatav lakrimaator on orto-klorobensülideenmalononitriil (2-klorobensaalmalononitriil, CS).

Armeedes kasutatakse pisargaasi väljaõppe eesmärgil isiklike kaitsevahendite kontrolliks ja gaasirünnaku imiteerimiseks. Kaitsevahendeid kontrollitakse pisargaasiga saastatud telgis, kus gaasimaskis (ja kaitseülikonnas) sõdurid teatud aja viibima peavad.

Pisargaasi korral on esmaabi lihtne, tuleb pesta näopiirkond ning käed rohke vee ja võimaluse korral seebiga. Naatriumdisulfiti (naatriummetabisulfit, Na2S2O5) lahus aitab neutraliseerida paljusid lakrimaatoreid. Samas pole need vees lahustuvad ja pesemine nõuab aega, eriti kehtib see pipragaasis sisalduva kapsaitsiini kohta. Veega uhutakse lakrimaatori jäägid nahalt ja limaskestadelt lihtsalt mehaaniliselt minema.

Limaskestade loputamiseks on peale vee katsetatud mitut lahust nagu piim, alumiinium- ja magneesiumoksiidide suspensioon, lokaalanesteetikumide lahus, šampoonilahus, füsioloogiline lahus, kuid olulist toimeerinevust nende vahel pole leitud. Tavaliselt leevendub toime umbes pool tundi pärast pisargaasi kasutamist, lakrimaatorite korral ongi peamine leevendav faktor aeg. Lakrimaatoritega kokkupuutunud riideid tuleb pesta väga põhjalikult või need hävitada.

Lakrimatoorse toimega keemilised ained

Kapsaitsiin (Capsaicin, OC)

Alkaloid kapsaitsiin on valge, terava lõhnaga kergesti lenduv tahke aine. See on peamine kapsaitsinoididest, mis tingivad paprika terava kibeda maitse. Harilik paprika ehk punapipar (Capsicum annuum) on maavitsaliste sugukonna paprika perekonda kuuluv rohttaim. Lisaks kapsaitsiinile sisaldab veel selle viit looduslikku analoogi, kapsaitsinoidi, kokku kuni 2% kuivkaalust.
Sünteetiliselt valmistatakse ühte kapsaitsinoidi, pelargoonhappe vanillüülamiidi (PAVA), sün. nonivamiid. See on terava lõhnaga valge või peaaegu valge aine.

Kapsaitsiin seondub valikuliselt proteiiniga TRPV1, mis paikneb valu- ja temperatuuritundlike närvirakkude membraanides. TRPV1 on temperatuuri aktiveeritud kaltsiumikanal, mis avaneb vahemikus 37–45 °C. Kapsaitsiin seondumine TRPV1-ga tingib selle avanemise alla 37 °C, mis tekitab kuumatunde ja paralleelselt sellega valuaistingu. Seega ei kutsu kapsaitsiin esile põletust, vaid närvirakkudele mõjudes imiteerib põletusega kaasnevaid valuaistinguid. Tekkiv turse on organismi vastureaktsioon valuaistingule.

Kapsaitsiin või selle analoogid on pipragaasi peamine toimeaine. Kuigi on tegu ühe ohutuma lakrimaatoriga, võib ka pipragaas toimida halbade asjaolude kokkulangemisel letaalselt, kapsaitsiini LD50 hiirtel on 47,2 mg/kg (LD50 – annus, mille puhul hukkub 50% katseloomadest).

Orto-klorobensülideenmalononitriil, sün. 2-klorobensaalmalononitriil (Ortho-chlorobenzylidene malononitrile, 2-chlorobenzalmalononitrile, Super tear gas, CS)

Valge kristalne pulber, põlemisel leeki ei värvi. Tänapäeval üks peamisi pisargaase, sünteesiti 1928. aastal USA-s. Leiutajad Ben Corson ja Roger Stoughton sünteesisid terve grupi sarnase struktuuriga aineid, mille füsioloogilist toimet kirjeldasid nad järgmiselt: „Nad panevad aevastama ja mõjuvad pisargaasina. Nad on märjana ohutud, aga kuiva pulbri käsitamine on katastroofilise toimega.“ Pisargaasina võeti kasutusele 1960-ndate algul Suurbritannias. Toime saavutamiseks tuleb õhk küllastada orto-klorobensülideenmalononitriili kristallidega. Selleks pihustatakse see laiali pärast kergestilenduvas lahustis lahustamist aerosoolina, pärast sulatamist vedelikuna või spetsiaalselt valmistatud mikrokristalse pulbrina. Võrreldes paljude teiste pisargaasidega on üsna vähetoksiline. Erinevalt näiteks pipragaasist toimib orto-klorobensülideenmalononitriil üsna nõrgalt loomadele.

Dibensoksasepiin (Dibenzoxazepine, CR)

Töötati välja inglise sõjaväelaste poolt 1960. aastate algul massirahutuste mahasurumiseks. Dibensoksasepiin on helekollane terava, pipart meenutava lõhnaga kristalne aine. Politseioperatsioonidel kasutatakse kanistrites 0,1% mikroniseeritud suspensioonina propüleenglükoolil baseeruvas vedelikus. Väljub kanistrist pärast selle käivitamist ühtlase kiirusega, tekitades aerosoolipilve. On väga kiire ja üle viie korra tugevama toimega kui orto-klorobensülideenmalononitriil (CS). Raskesti lenduv, võib püsida poorsetel pindadel kuni 60 päeva. Saastatud pindade, näiteks naha, puhastamisel kasutatav vesi võib kutsuda esile valuaistingu tugevnemise. Suurtes kogustes võib toimida surmavalt. Mõnedes riikides kasutatakse gaasiõppustel imitatsioonivahendina.

Kloroatsetofenoon, sün. fenatsüülkloriid (Chloracetophenone, MACE, CN)

Värvitu kristalne ärritava lõhnaga aine. Orgaanilises sünteesis kasutusel prekursorina. Kuni 1970. aastate lõpuni laialdaselt kasutatud pisargaasina, tänapäeval vähem. Nõukogude ja tänapäeva Vene armees kasutusel tähistuse Черемуха all. Toksilisuse tõttu mujal maailmas praktiliselt ei kasutata. Kuna on stabiilne detonatsiooni suhtes, sobib mürskude täitmiseks.

Haisvad ained (malodorants)

Selle grupi ained on tugeva ja ebameeldiva lõhnaga, mis mõjuvad eemaletõukavalt ja kutsuvad esile vastikustunde kuni oksendamiseni, samas omamata pisargaasi või emeetikumide toksilist toimet. Kuna neid aineid ei kontrolli keemiarelvade keelustamise konventsioon, on jõustruktuuridel haisvate ainete kasutamisel üsna vabad käed.

Mõned haisuainete katsetused olid anekdootlikud, nagu ameeriklaste Teise maailmasõja ajal väljatöötatud „Who Me“. See kujutas endast intensiivselt inimese väljaheite järgi haisva seguga täidetud taskupihustit, millega prantsuse vastupanuvõitlejad pidid Saksa ohvitsere märkamatult üle pihustama, alandamaks viimaste eneseväärikust. Koostis oli salajane, teadaolevalt sisaldas see kergestilenduvaid väävliühendeid, tõenäoliselt merkaptaane. Projekt lõpetati kahe nädala pärast, kuna segu väga hea lenduvuse tõttu hakkas pihustaja samamoodi haisema kui see, keda pihustati. Teise maailmasõja ajal kasutati ka dippeliõli (luuõli, Dippel’s oil) Põhja-Aafrika kõrbelahingute ajal kaevude joomiskõlbmatuks muutmiseks. Dippeliõli on luudest aktiivsöe tootmise (loomaluude kuumutamisel piiratud hapniku juurdevoolu tingimustes) kõrvalprodukt, mis sisaldab ebameeldiva lõhnaga lämmastikuühendeid, peamisel pürrooli. Sama vedelikku on kasutatud näiteks alkoholi denatureerimiseks.

„Skunk“ („Skunk“)

„Skunk“ on haisev aine, mida hakati 2004. aastal välja töötama Iisraeli kaitsejõududes ja mida esimest korda kasutati massirahutuste mahasurumiseks 2008. aasta septembris. Analoogselt loomaga, kellelt segu on oma nime saanud, jätab „Skunk“ kõigele, millega kokku puutub, püsiva ja äärmiselt eemaletõukava solgihaisu. Ainet pihustatakse veekahuritega, seda on raske maha pesta, hais võib riietel püsida aastaid. Koostis on salastatud, Iisraeli politsei ametlikul teatel koosneb see looduslikest komponentidest, näiteks pärm ja küpsetuspulber (naatriumvesinikkarbonaadi ja nõrga happe segu) ega põhjusta isegi sisse söömisel mingeid mürgistusnähte. Tegu on esimese õnnestunud katsega luua füüsiliselt täiesti ohutu (võrreldes kummikuulide ja pisargaasiga) vahend massirahutuste mahasurumiseks.

Teovõimet halvavad keemilised ained (Incapacitating agents)

Selle grupi ained häirivad (enamasti toimides kesknärvisüsteemile) organismi üldist funktsioneerimist, nõrgestavad või kurnavad seda, samas põhjustamata püsivat kahjustust ja otseselt elu ohustamata. Toime kestab tavaliselt üle ööpäeva ja kvalifitseeritud meditsiiniline abi (haiglaravi) on soovitatav, kuid üldjuhul pole seda täielikuks paranemiseks vaja. Kuuluvad koos häirivate ainetega mitteletaalse toimega keemiliste ainete gruppi. „Mitteletaalsus“ on tinglik, teovõimet halvavate ainete kasutamisel võib letaalsus küündida kuni 5% ja erandjuhtudel isegi rohkem.

Psüühikat mõjutavad (psühhotroopsed) ained (Psychological agents)

Toimivad otseselt kesknärvisüsteemile, kutsudes esile vaimseid häireid nagu ümbritseva tegelikkuse moondunud vastuvõtt (hallutsinatsioonid) ja sellest lähtuvalt ekslike järelduste tegemine.

Kinuklidinüülbensilaat (3-Quinuclidinyl benzilate, BZ)

Kinuklidinüülbensilaat on antikoliinergiline aine, mille toime sarnaneb atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiiniga. Sellega kaasnevad nii muutused kesknärvisüsteemi töös (psüühikahäired) kui ka häired autonoomse (vegetatiivse) närvisüsteemi töös. Viimane juhib silelihaste, südamelihase, organite ja mõningate näärmete tööd.

Toime tõttu kesknärvisüsteemile kutsub kinuklidinüülbensilaat esile segadusseisundi, tardumuse, selged illusioonid ja hallutsinatsioonid, sundkäitumise nagu noppivad liigutused või riiete seljast heitmine. Perifeersed toimed: müdriaas (silmapupilli laienemine), nägemise hägustumine, naha- ja suukuivus, algul südame töö kiirenemine, seejärel aeglustumine, võimalik on punaste laikude tekkimine nahale. Toime avaldub pärast tavaliselt mõnetunnist peiteaega ja võib kesta kuni mõni ööpäev. Algul võib ilmneda loidus ja tardumus, mis hiljem läheb üle deliirseks seisundiks.

Farmakoloogiliselt on kinuklidinüülbensilaadi toime vastupidine närvigaaside, nagu sariin, toimele. Spetsiifiliseks vastumürgiks on pöörduv atsetüülkoliinesteraasi inhibiitor füsostigmiin.

Kinuklidinüülbensilaadi terapeutiline ulatus on suur, esimesed mürgistusnähud võivad ilmned alates doosist 6,2 µg (intravenoosselt), sissehingamisel on keskmine toimiv kontsentratsioon (ICt50) 110 mg-min/m3 (keskmine füüsiline aktiivsus, hingamissagedus 15 l/min, ühe minuti jooksul hingatakse sisse õhku, mis sisaldab 110 mg mürkainet ühes m3), letaalne kontsentratsioon (LCt50) jääb vahemikku 3800 – 41 300 mg-min/m3.

Keemiliselt on hüdroksüdifenüüläädikhappe (bensiilhappe) derivaat, lahustununa stabiilne, võib säilida pindadel mõni nädal, talub kuumust, välimuselt valge pulber, lõhnatu ja ärritava toimeta. Sünteesiti 1951. aastal farmaatsiafirma Hoffman LaRoche poolt, 1961. aastal võeti USA armees kasutusele kui keemiline ründeaine. Kasutatakse peamiselt tahke aine aerosoolina, eesmärgiga seda rünnatavale kopsude kaudu manustada, võimalik on kasutamine lahusena. Toime avaldub ka mao-sooletrakti või nahale sattumisel. Tänapäeval ainus teovõimet halvav keemiline ründeaine, mis teadaolevalt on lülitatud mitme riigi keemiarelvaarsenali ja mille jaoks on välja töötatud kohaletoimetamise ja laialipihustamise vahendid. Inglise keeles kasutatakse selle märkimiseks terminit weaponized – relvaks muudetud.

Fentsüklidiin (Phencyclidine, SN)

Fentsüklidiin, keemilise nimetusega 1-(1-fenüültsükloheksüül)piperidiin (PCP) sünteesiti 1926. aastal, 1950. aastate algul võeti meditsiinis kasutusele kui anesteetikum, kuid sellest loobuti peagi hallutsinogeense ja neurotoksilise kõrvaltoime tõttu. PCP toime põhineb peamiselt antagonismil NMDA retseptori suhtes, sarnaselt ketamiini, tiletamiini, dekstrometorfaani ja dilämmastikoksiidiga (nn naerugaas, N2O). Väikesed doosid (<5 mg intranasaalselt, s.o nina limaskestalt imendununa), kutsuvad esile jäsemete tuimaks muutumise, tasakaaluhäired, artikulatsioonihäired. Suuremad annused (5-10 mg intranasaalselt) kutsuvad esile analgeesia ja anesteesia. Toime poolest psüühikasse on tegu dissotsiatiivse hallutsinogeeniga, mis kutsub esile nägemis- ja kuulmisaistingute moonutuse ja eemaldumistunde enesest ja keskkonnast. Võib muutuda enese keha tunnetus, tekkida oma „mina“ kaotus (isiksus nagu lahustuks ümbritsevas keskkonnas), paranoia, meeleolukõikumine.

Fentsüklidiini toime psüühikale kestab mõni tund, kuid aine lahkub organismist umbes nädala jooksul. Spetsiifilist vastumürki ei ole, seisundit võib kergendada bensodiasepiinirea trankvillisaatorite manustamine.

Tsiviilkasutuses on fentsüklidiin levinud illegaalne narkootiline aine. Otsesest kasutamisest keemilise ründeainena andmed puuduvad, kuid sel keemilisel ühendil on selleks tugev potentsiaal.

Lüsergiinhappe dietüülamiid (Lysergide, Lysergic acid diethylamide, K)

Lüsergiinhappe dietüülamiid (LSD) sünteesiti 1938. aastal rukki tungalteradest (seen Claviceps purpurea) eraldatud alkaloid ergotamiinist. 1947. aastal hakkas Šveitsi ravimifirma Sandoz seda tootma ravimina nimetuse Delysid all. Ainet üritati kasutada psühhiaatrias (oli kasutusel Šveitsis kuni 1990. lõpuni), kuid enamikes maades see keelustati kõrvaltoimete ja levinud väärkasutuse tõttu juba 1960. lõpul. LSD mõjutab mõtlemisprotsesse, kutsub esile hallutsinatsioone, sünesteesiat (üks aisting mõjutab teist aistingut), kinnisilmi „nägemist“, ajatunnetuse muutust, hingelisi elamusi. Toime kestab 6–14 tundi, poolväärtusaeg (aeg, mille jooksul aine kontsentratsioon väheneb poole võrra) organismis ~3 tundi. Somaatiliste (kehaliste) nähtudena tavaliselt tõuseb vererõhk ja kehatemperatuur, kiireneb pulss ja hingamissagedus. Pupillid võivad laieneda, väheneb koordinatsioonitaju, võib tekkida uimasus.

LSD terapeutiline ulatus on suur (toime alates ~25 µg), letaalne mürgistus on seega praktiliselt välistatud, harjumist ei teki. Raviks tuleb kannatanu toimetada ohutusse keskkonda, vajadusel võib manustada bensodiasepiinirea trankvillisaatoreid, kuid mitte neuroleptikume.
1950-ndatel uuris USA sõjavägi koostöös CIA-ga võimalust kasutada LSD-d nii keemiarelvana kui ka inimeste psüühika kontrollimiseks, viimast väidetavalt edutult. Tsiviilkasutuses on LSD levinud illegaalne narkootiline aine.

Teised teovõimet halvavad ained (Other incapacitating agents)

Selle alagrupi ainete teovõimet halvavas toimes ei ole peamine komponent nende mõju inimese psüühikale.

Kolokol-1

Tegu on 1970. aastatel Vene jõustruktuuride poolt väljatöötatud aerosoolina kasutatava opioiditüüpi ainega. Sissehingamisel toimib kolokol-1 sekundite jooksul, ohver kaotab teadvuse kaheks kuni kuueks tunniks. Toimega kaasneb hüpoventilatsioon (hingamisfunktsiooni nõrgenemine), mis võib üle minna apnoeks, hingamise ajutiseks seiskumiseks. Viimasega kaasneb kunstliku hingamise võimaluse puudumisel kindel surm. 2002. aasta oktoobris kasutati seda Vene erivägede poolt Moskvas pantvangikriisi lahendamiseks, ligi tuhandest kolokol-1 toimel uimastatud inimesest hukkus umbes 15%.

Koostis pole avalikustatud, teadaolevalt on tegu inhalatsioonianesteetikumis halotaanis lahustatud aluse vormis fentanüüliderivaadiga, kõige tõenäolisemalt 3 metüülfentanüüliga, remifentanüüliga ja/või karfentanüüliga.

3-metüülfentanüülil, remifentanüülil ja karfentanüülil on sama tüüpi toime kui opioidanalgeetik fentanüülil, kuid on sellest tunduvalt tugevamad. Remifentanüül on meditsiinis kasutatav ülilühitoimeline opioidanalgeetik, mis on umbes 200 korda tugevama toimega kui morfiin ja kaks korda tugevama toimega kui fentanüül. Metüülfentanüüli ei kasutata meditsiinis, selle toime ületab morfiini oma umbes tuhandekordselt ja fentanüüli oma rohkem kui kümme korda. Karfentanüül on tugevaima toimega kommertsiaalselt saadaolev opioiditüüpi analgeetikum. See ületab kuni 10 000 korda morfiini toime ja kuni 100 korda fentanüüli toime, minimaalne toimiv annus inimesele on ~1 µg! Karfentanüül pole kasutuses inimestele mõeldud meditsiinis, seda on lubatud kasutada vaid veterinaarias suurte loomade uimastamiseks. Fentanüüliderivaatide toime avaldub peamiselt üle μ-opioidretseptorite: väheneb valutunne, tekib unisus ja teadvus kaob, tekib hingamisdepressioon, suureneb skeletilihaste toonus (raskendab kunstlikku hingamist), võib tekkida bradükardia (südame töö aeglustumine) ja langeda vererõhk, silmaavad ahenevad, üledoosi korral saabub surm hingamise seiskumise tõttu.

Fentanüülimürgistuse peamine vastumürk on naloksoon (kõikide opioidretseptorite pöördagonist), vähemal määral naltreksoon (μ- ja κ-opioidretseptorite antagonist) ning nalorfiin (μ-opioidretseptorite antagonist).

Laialt on teada ainul üks kord kui kolokol-1-e kasutati – 2002. aasta 26. oktoobril Moskvas, mil Vene eriväed selle aine abil uimastasid enne rünnakut pantvangivõtjatele nii vangistajad kui ka vangistatud. Rünnaku tagajärjel hukkus adekvaatse meditsiinilise abi puudumise tõttu 850-st pantvangist 129, seega umbes 15%. Võrdluseks – Esimeses maailmasõjas suri keemiarelva tõttu kannatanutest ~7%.

Vene tervishoiuministri Juri Ševtšenko kommentaar 2002. aasta oktoobrisündmustele: „Terroristide neutraliseerimiseks kasutati fentanüüliderivaatide segu. Iseenesest need ained letaalset lõppu esile kutsuda ei suuda.“