Täna, 95 aastat tagasi, seal kus võimalik, kuulutati Eesti Vabariik välja

 (7)
Täna, 95 aastat tagasi, seal kus võimalik, kuulutati Eesti Vabariik välja
Foto: dea.nlib.ee

Oli pühapäev, 24. veebruar 1918. Kuna rahukõnelused Venemaa enamlaste ja keiserliku Saksamaa vahel ei olnud vedu võtnud, oli Saksamaa alustanud uut pealetungi rindel ja tema väed tungisid edasi läbi Eesti.

Tallinnas novembris võimu enda kätte võtnud enamlased, eesotsas Viktor Kingissepaga ei omanud jõudu neile vastu hakata ja põgenesid maalt, kes otse Petrogradi suunas, kes Tallinnast laevadel Soome.

Kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee, koosseisus Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, kelle kõrval ei tohi ka unustada iseseisvusmanifesti kokku kirjutajat Johan Kukke, oli manifesti kõigile Eestima rahvastele juba laiali saatnud. Pärnus loeti ta juba 23. veebruaril ette, Tallinnas kanti ta ette Riigipanga, praeguse Eesti Panga hoone trepilt 24. veebruaril, ka Viljandis kuulutati ta 24. veebruaril välja.

Seotud lood:

25. veebruariks saadi korraks tööle ka Päewalehe trükimasinad Tallinnas, mille enamlik võim oli vägivallaga ähvardades kaks nädalat varem vaikima sundinud. Lehenumber oli täielikult pühendatud uue riigi väljakuulutamisele.

- Manifest kõigile Eestimaa rahvastele kuulutas Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
- Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsk nr 1 kuulutas Eesti erapooletuks Vene-Saksa sõjas ja kõik 1917. aastal demokraatlikult valitud kohalikud omavalitsused kohustati tööle naasma. Nõukogude diktatuur valdades kuulus sellega lõpetamisele.
- Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsk nr 2 kohustas Tallinna kirikuid ja koole iseseisvusmanifesti ette lugema.
- Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsk nr 3 kuulutas kehtetuks igasugused varade konfiskeerimised enamlaste poolt, ja kogudusele tagastati ka Oleviste kirik.
- Eestimaa Päästmise Komitee päevakäsk nr 4 kohustas kõiki sõjaväekohuslasi 1. märtsiks oma väeosadesse ilmuma.
- Eestimaa ajutise valitsuse koosseis hakkas ilmet võtma, peaministriks Konstantin Päts.
- Saksa väed olid 24. veebruaril juba haaranud enda võimu alla Nõmme alevi, ja esimesed üksused ööbisid juba Tallinna piiridesse kuuluvas Löwenruh mõisas. Doktor Konstantin Koniku juhitud delegatsioon pidas nendega ka Nõmmel kõnelusi, aga lõpptulemus oli siiski see, et Eesti Vabariigi ülesehitamisele saadi asuda alles pärast Saksa okupatsiooni lõppu, sama aasta 11. novembril.
- Petrogradist jõudis Julius Seljamaa ka juba teatada, et Inglise, Prantsusmaa ja Rootsi esindused olevat valmis Eesti riiki tunnustama.

Tartus olid eestlased võimu enamlastelt tagasi võtnud juba 21. veebruaril, ja Postimeest jõudis veebruaris seega ilmuda kolm numbrit. Tallinnaga puudus sel ajal küll igasugune side, ja enne iseseisvuse väljakuulutamise uudiseid jõudsid juba Saksa väed linna.

Ka Pärnus oli enamlaste põgenemise järel kohalik eestlastest võim 21. veebruaril linna enda kätte võtnud, uuesti ilmunud Pärnu Postimees ei saanud ka jätta märkimata, et tegemist on ajaloolise silmapilguga. 23. veebruari õhtul 1918 kandis maanõukogu saadik Hugo Kuusner iseseisvusmanifesti Endla teatri ees avalikult ette. Saksa okupatsioon algas Pärnus 25. veebruaril.

Viljandis loeti iseseisvusmanifest ette 24. veebruaril, samuti enne Saksa vägede sabaumist.

Paraku, jäi vabaduse hetk üürikeseks, Saksa okupatsiooniväed panid eestikeelse trükisõna jälle kinni, kohalikud võimuorganid aeti uuesti laiali, lubadused Eesti rahvusvägede säilitamiseks osutusid tühjaks, ja kui enamlased olid demokraatia asendanud seisusliku tööliste võimuga, siis Saksa okupatsioon üritas järgnenud kuudel jälle taastada seisuslikku mõisnike ja peremeeste võimu.

1917. aastal demokraatlikult valitud Eesti Maapäev sai oma riiki ehitama hakata alles pärast Saksamaa kapituleerumist Esimeses maailmasõjas, 11. novembril 1918.