Tagasivaade: rannakaitsest Eestis kuni Krimmi sõjani

 (1)
Tagasivaade: rannakaitsest Eestis kuni Krimmi sõjani
Pärnu merekindlusFoto: Wikipedia

See on esimene osa artikliseeriast, kus tutvustatakse põgusalt rannakaitse kujunemise põhijooni Eesti alal. Esimene kirjutis hõlmab perioodi rannakaitse vajaduse tekkimisest kuni Krimmi sõjani, teine keskendub eelkõige kahe maailmasõja vahelisele perioodile ja kolmas võtab vaatluse alla taasiseseisvumisele järgnenud aastatel toimunu.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2019.

Rannakaitset, mille tegevuskeskkond on eelkõige rannikuveed ja sellega piirnevad maismaa-alad, on meresõjateoreetikud nimetanud alternatiivstrateegiaks nn „päris“ mereväestrateegiale, mis keskendub peamiselt tegevusele avamerel. Enne teist maailmasõda oli Eestis rannakaitse defineeritud kui sõjaline kaitse kallaletungide vastu merelt s.o vaenuliste sõjalaevastikkude ja dessantide vastu, rannakaitse moodustavad vastavad laevastikud, ranna- ehk merekindlused, rannapatareid, mere mineerimine ja rannakaitseks määratud maa- ja lennuväe osad. Rannakaitsega samal ajal oli käibel ka teine termin – merekaitse – kuid selle tähendus on olnud ebamäärasem.

Tänapäeval on mõlema väljendi – rannakaitse ja merekaitse – kasutamine eesti keeles pigem juhuslik ning selle tähendus sõltub eelkõige konkreetsest kasutajast ning kasutamise kontekstist, võimaldades seeläbi subjektiivsete tõlgenduste tekke. Lisaks rannakaitsele on tulnud käibele uus väljend „rannikukaitse“, kuid vaatamata mõnedele katsetele tõestada vastupidist, sisulist erinevust võrreldes „rannakaitsega“ sel väljendil siiski ei ole. Rannakaitse on eesti sõjandusoskussõnavara vanematesse kihistutesse kuuluv termin, mille väljavahetamiseks puuduvad vähemalt siinkirjutaja arvates vettpidavad argumendid. Terminoloogiaküsimusega süvitsi minek nõuab aga eraldi kirjatükki, mistõttu see teema siinkohal rohkem käsitlemist ei leia.

Seotud lood:

Valdava osa inimkonna ajaloost on veeteed nii merel kui sisemaal olnud pigem eri maade ja rahvaste ühendajad ja samas ka lahutajad, sest alles tänu 18.–19. sajandil aset leidnud ulatuslikule tööstuslikule pöördele ja kiirele tehnoloogiate arendamisele Euroopas ja Põhja-Ameerikas sai võimalikuks maismaa teedevõrkude arendamine sellises mahus, et need hakkaksid osutama veeteedele reaalset konkurentsi. Kuna veeteede kasutamise võimalikkus etendas märkimisväärset rolli rahvaste majandusliku heaolu kujunemisel, siis on enesestmõistetav, et eksisteeris ka huvi ja vajadus nende üle kontrolli pidada. Asjakohase näitena Eestist võib tuua muistse Saaremaa, mille majandus ja mõjuvõim arvatakse olevat tuginenud sõjalisel suutlikkusel kehtestada end mereteedel. See tähendas mööduvatelt või peatuvatelt laevadelt maksude nõudmist ning tasumisest keeldumisel nende ründamist ja röövimist. Kõik see eeldas tugeva sõdalase ja merekultuuri ning laevastiku olemasolu.

Merelt lähtuva sõjalise välisohu – alguses eelkõige rüüste- ja saagiretkede – tõrjumise ajaarvamise aoaja Eestis võib paigutada kindlasti juba viikingiaega. Näiteks 2008. aastal avastatud Salme laevamatusest teame, et 8. sajandi esimesel poolel Rootsist laevadega tulnud enam kui nelikümmend sõjameest pidid oma elu jätma Saaremaa randa. Muistsest vabadusvõitlusest on teada juba rohkematest meritsi toimunud sõjakäikudest, alustades taanlaste jaoks edukast retkest tulevase Tallinna alla 1219. aastal. Kogenud mererahva ning edukate sõjameeste saarlaste maade alistamine toimus alles pärast Eesti teiste muinasmaakondade vallutamist ning sai võimalikuks 1227. aasta talvel riialaste tõttu, kui meri oli jääs ja ei olnud maa poolt ründajatele takistuseks. Riialaste edukas sõjaretk saarlaste vastu on näide sellest, kui olulist rolli etendab Läänemere piirkonnas rannikuvööndis toimuva sõjategevuse suhtes siinne kliima ning kuidas vastase ründamisel tuleb otsida üles tema kõige nõrgem külg.

Loe edasi SIIT!