Ristleja kere oli jaotatud kokku 23 veekindlaks sektsiooniks, kusjuures arvestuste kohaselt pidi laev pinnale jääma ka siis, kui kolm kõrvutiasuvat sektsiooni üle ujutatakse. Laevakere tugevdamiseks kasutati vööris ja ahtris põiktalastikku ning keskosas pikitalastikku. Ligi 210 meetri pikkusel ristlejal oli tervelt 154 meetri ulatuses topeltpõhi. Soomuskaitse osas oli Sverdlov Admiral Hipperist tublisti üle: pardasoomuse paksus ulatus 100 millimeetrini, vööris asus 120 mm paksune vahesein ja komandotorni kaitses 130 mm soomus.
Dzeržinski või Sverdlov?
Kergeristlejate ehitust alustati enam-vähem üheaegselt kõigis neljas N Liidu suurimas laevatehases, millest kaks asusid Leningradis, üks Musta mere äärses Nikolajevis ja üks Valge mere ääres Molotovskis (praegune Severodvinsk). Esialgu oli kavas sama seeriat ehitada ka Komsomolski laevatehases Amuuri ääres, kuid lõpuks otsustati, et vajaliku väljaõppega ehitajaid jätkub ainult N Liidu Euroopa-osa jaoks.
Uue ristleja puhul rakendati esmakordselt N Liidus elektrikeevitust, kusjuures laevakere monteeriti kokku varem valmisehitatud sektsioonidest. Õigupoolest pidi esimene alus olema Dzeržinski-nimeline, kuid juba ellingul tekkisid tema põhja suured praod, nii et osa korpusest tuli lammutada ja uuesti kokku panna. Nii saigi esimeseks hoopis 5. juulil 1950 Leningradis vettelastud Sverdlov.
1951. aasta novembrist järgmise aasta jaanuarini toimusid tema vastuvõtukatsetused Osmussaare–Pakri piirkonnas, kus parimaks kiiruseks saadi 32,69 sõlme. Relvastusse võeti Sverdlov 1952. aasta 15. mail, kuid sõjalaevastiku lipp heisati alles 31. augustil. Selle viivituse põhjustasid katsetuste käigus saadud vigastused, mis tekkisid siis, kui lained tugeva lainetusega täiskäiku arendades vööriteki üle ujutasid. Kõikidel järgnevatel Sverdlovidel otsustati pakiosa kõrgendada, kuid ka sellest polnud abi. Edaspidi soovitati ookeanil tegutsevatel ristlejatel tormise ilmaga vööripoolseid katlaid üldse mitte kasutada, sest merevesi kippus neid ventilaatorite kaudu üle ujutama.