Süüria armee, ehk hambuni relvastatud neljandik, mis sellest järel on

 (147)
Süüria armee, ehk hambuni relvastatud neljandik, mis sellest järel on
Süüria armee tankid DamaskusesAFP / Scanpix

Süüria armee minevik on kahtlematult värvikas: nad on saanud hakkama kuue sõjalise riigipöördega (1949, 1949, 1954, 1963, 1966, 1970), kehtestades riigis totalitaarse, Moskvat matkiva riigikorra, pidanud maha neli sõda Iisraeliga (1948, 1967, 1973, 1982) ja ühe koguni Jordaaniaga (1970), käinud 1976-2005 okupeerimas naaberriiki Liibanoni ja üritab nüüd saavutada esimest tõelist võitu, paraku oma enda rahva üle.

Üllatavalt nähti Süüria sõdureid ka 1990-1991 koalitsioonis Iraagi vastu, tagalas Saudi-Araabia territooriumil. Niisiis justkui USA liitlased...

Kui käsk tuleb, siis sõdur tulistab. Kes ei tulista, lastakse kas kohapeal maha, või võtab relva kaasa ja hüppab üle. Alates 2011. aasta algusest on sellise dilemma ees olnud ridamisi sõdureid, kellele antud käsk loosungitega tänavaile tulnud meeleavaldajaid tulistada. Egiptuses on kord rahvas peal, armee all, kord vastupidi. Liibüas jooksis armee pooleaastase kodusõja järel laiali, Süürias kestab kodusõda aga juba kaks aastat. Jeemenis hoiab armee ikka veel senist kildkonda võimul, Saudi Araabia armeed on jagunud lausa proteste naaberriikides maha suruma. Ja loosung loomulikult jääb tankikahurile alla.

Seotud lood:

Iisraeli hävitama ei jõutudki

Lähis-Ida võidurelvastumine alates kuuekümnendatest aastatest oli andnud Süüriale võimsa armee, mis pidi tulema toime Iisraeli põrmustamisega, paraku muutus riik ülimalt sõltuvaks vaid ühest relvastajast, Moskvast. Üks sotsialistlik partei, Baath oli võimul korraga Iraagis ja Süürias, kehtestades verised diktatuurid, kuid ka need naaberriigid ei olnud just parimad sõbrad. Katse luua ühisriiki Egiptusega 1958-1961 oli aga pigem kahe hunta - Süüria ja Egiptuse oma - nurjunud utoopia.

Süüria armee rajajaiks olid küll prantslased 1919. aastal, aga ka nende suhted pole Damaskusega just alati sõbralikena püsinud. Ja teistele lääneriikidele vastandus KGB toel sotsialismi ehitama hakanud Süüria militaarhunta juba ise.

2011. aastal oli seega president Bashar al-Assadi käsu all 220 000 sõdurit, lisaks 280 000 reservis, enamikus sunniidid, samas kui riigi kõrgeimas ladvikus domineeris šiiite esindav alaviitide usuvool. Armeel oli 6450 tanki, teist sama palju mortiire, haubitsaid ja õhutõrjekahureid, enam kui 500 raketikompleksi, ja rohkem kui neli tuhat õlalt lastavat raketiheitjat. Tankid, soomukid ja suurtükid olid eranditult ehitatud NSV Liidus, kaasajastatult Põhja-Korea tehnikaga, vaid mõni tankitõrjerelv oli pärit Prantsusmaalt.

Ka vähem kui tuhat lahinglennukit ja enam kui 200 helikopterit olid pärit NSV Liidust, sekka 36 Prantsuse ründekopterit SA-342 Gazelle. Ja kui prantslased tunnevadki selle seltskonna relvastamise eest ehk süümepiinu, siis Moskva on nüüd Süüria ülestõusnute peale maruvihane. Ohus pole mitte ainult helde relvaostja Süüria režiimi näol, vaid ka Venemaa sõjaline kohalolek Süüria rannikul, Vahemeres tervikuna. Eriti Vene laevastikubaas Süürias.

Keemiarelvi toodeti küll

Kui USA alustas sõda Saddam Husseini kukutamiseks Iraagis 2003. aastal, ruttas ka Süüria kinnitama, et mingeid massihävitusrelvi neil pole, aga 2012. aastal pidi sõnu sööma ja tunnistama, et neid ikka on. On teada, et Süüria suudab toota sariini, tabuuni, VX, sinepigaasi, kokku mitusada tonni aastas, kasutamiseks tal neid küll varem võimalust pole olnud, alles 2011. aastal alanud kodusõjas sai neid ka elavate vaenlaste peal proovida.

Tuumarelvade väljatöötamisega pole Süüria kuskile jõudnud, ka bioloogiliste relvade programm pole just kõige edukam olnud, aga keemiarelvi töötati seal välja üsnagi suure eduga. Ja kuigi kaebusi keemiarelvade kasutamisest Assadi vägede poolt on ülestõusnud esitanud juba kaks aastat, sai alles nüüd lõplikult selgeks, et neid relvi ka tegelikult kasutatakse. Seni tahtis lääs millegi pärast uskuda, et Süüria opositsioon liialdab.

Keemiarelvi on Süürias toodetud ja hoitud teatavasti viies kohas: al-Safira ja Hama (Scud-rakettide baasid), Homs, Latakia, Palmyra. Juulikuise seisuga olid kõik need endiselt president Bashar al-Assadi kontrolli all ja pole alust arvata, et ükski keemiarelvadest oleks võinud ülestõusnute Vaba Süüria Armee kätte sattuda.

Kui Süürias kasutataksegi keemiarelvi, pole mingit võimalust, et neid oleks võinud olla ülestõusnute käes. USA on jõudnud neile vaid pisut toiduabi saata. Türgi ja Saudi Araabia neile keemiarelvi küll ei anna ja põlve otsas selliseid relvi siiski ei meisterda.

Mõned diviisid on lojaalsed

Liibanonis olid Süüria okupatsiooni kandvaiks jõududeks ja seega ka eliitvägedeks 10. mehhaniseeritud diviis, 3. ja 11. soomusdiviis ja loomulikult eriväed. Alates kodusõja algusest 2011. aastal on aga presidendile täielikult lojaalseks jäänud vaid eriväed, millest 15. erivägede diviis on kõige verajanulisem. 18. soomusdiviis on kurikuulsus veresauna korraldamise eest Homsis. Räägitakse ka 4. soomusdiviisist, kui sõjakuritegude toimepanijaist. See diviis oleks teooria kohaselt olnud tugevaimaks jõuks Iisraeli piiril.

Veel 2011. aasta alguses puudus Süürias (nagu ka Liibüas) sisemaine opositsioon. Eksiilrühmituste mõju riigis oli piiratud, aga protestimeeleavaldusi see ei takistanud. Kuid Süüria sõdurid keeldusid tulistamast meeleavaldajaid, algas massiline teisele poole üle minek, räägitakse kaugelt enam kui 100 000 sõdurist, kes senise Süüria armee mundrid nurka visanud ja suures osas Vaba Süüria Armee poolele üle on läinud. Kaasa on viidud ka relvastust, tankide ja lennukiteni välja, aga nagu näha, keemiarelvad peaks olema endiselt kõik Assadi käes. Selgeid rindejooni ei ole, sest vastaspoolel pole piisavalt relvi Assadi tanke tõrjuda.

Märtsis 2013 arvestati, et Assadi kontrolli all on 50 000 raskerelvastusega sõdurit, samas kui vastaspoolel on 80 000 meest, relvastatud enamikus käsirelvadega ja isevalmistatud soomukitega. Kuna "deserteerudes" pole õhutuge, jäetakse tankid kas maha või tulistab Assadile lojaalne õhuvägi poolevahetajate tankid puruks.

President Assadile lojaalseks jäänud armee on endiselt sunniitidest kindralite käe all, ehk jutud usulisest konfliktist riigis on selgelt ennatlikud. Konflikt on endiselt võimul olijate ja teisitimõtlejate vahel. Samas on aga opositsiooni ridades pinda leidnud ka mitmed al-Qaida-sõbralikud voolud, samas kui kurdid ja kristlased on pidanud mõlema poole eest põgenema.

Jalg jala, silm silma eest

Vaba Süüria Armee staabiülemaks on Saksamaal õppinud kindral Salim Idris, ülemjuhatajaks aga endine Süüria armee kolonel Riad al-Asaad. President Assadi väed tapsid 2011. aastal tema perekonna, kui ta oli poolt vahetanud. Al-Asaad tekitas mullu läänes küll parajat furoori kui pakkus, et ülestõusnud võivad kasutada ka enesetapurünnakuid, kuid tänavu märtsis elas ise üle autopommirünnaku, mille järel tuli temalt amputeerida jalg.

President Assadile lojaalse Süüria armee staabiülem on alates 2012. aasta juulist Ali Abdullah Ayyoub, kaitseministriks ülendati samal ajal aga sunniit Fahd Jassem al-Freij. Tema juhtis ka esimesi veresaunu Daraas, Homsis ja Idlibis kaks aastat tagasi. Õhujõude juhib kindral Issam Hallaq. Sellele juhtkonnavahetusele eelnes mullu 18. juulil pommipanek Süüria luureteenistuse peakorterile, kus neli juhtivat kindralit hukkus, väidetavalt tuli amputeerida ka presidendi venna, kolonel Maher al-Assadi jalg.

Aga kõrgeim armeejuhtkond on siiani keeldunud pooli vahetamast.