Suri Hitleri atentaadivandenõust osa võtnud Ewald-Heinrich von Kleist
Eelmisel reedel suri 90 aasta vanuselt oma kodus Münchenis Saksa armee endine leitnant Ewald-Heinrich von Kleist, kes võttis osa vandenõust Adolf Hitleri tapmiseks 1944. aastal.
Von Kleist oli 22-aastane, kui oli nõus vabatahtlikuna kandma kohtumisel Hitleriga pommivesti. Kohtumist ei toimunud, aga kuid hiljem mängis von Kleist võtmerolli niinimetatud 20. juuli vandenõus, vahendab BBC News.
Von Kleist pidi viima lõhkeainet täis portfelli kohtumisele Hitleriga, kuid plaanid muutusid ja portfelli viis kohale hoopis vandenõu eestvedaja ooberst Claus von Stauffenberg.
Von Stauffenberg asetas portfelli Ida-Preisimaal asunud Hitleri „Hundikoopa“ konverentsiruumi, kuid tapmiskatse ebaõnnestus taas, sest portfell tõsteti eest ära ja plahvatus ei tabanud Hitlerit täie võimsusega.
Ooberst von Stauffenberg koos von Kleisti isaga, kes oli Hitleri tuntud vastane, ning teised vandenõus osalenud arreteeriti ja hukati hiljem.
Ewald-Heinrich von Kleist vahistati samuti ja saadeti koonduslaagrisse, kuid tal lubati hiljem lahingutegevusse naasta.
Praegu Poolale kuuluval territooriumil 1922. aastal sündinud von Kleist oli pärit pika ajalooga Preisi maaomanike suguvõsast.
Jalaväeohvitserina teenides võttis temaga ühendust von Stauffenberg, kes pakkus, et ta kannaks uue vormiriietuse all pommivesti, kui ta seda Hitlerile näitama läheb.
Von Kleist meenutas hiljem, kuidas isa tema enesetapumissioonile oma õnnistuse andis.
„Isad armastavad oma poegi ja minu oma tegi seda kindlasti ja ma olin üsna kindel, et ta ütleb ei. Aga nagu alati, alahindasin ma teda,“ ütles von Kleist.
Kohtumist Hitleriga aga ei toimunud.
Hilisemas elus pani von Kleist aluse iga-aastasele Müncheni julgeolekupoliitika konverentsile, mis toob kokku maailma tippdiplomaadid ja riigikaitseametnikud globaalseid poliitilisi küsimusi arutama.
Oma „sõpra kolme aastakümne vältel“ meenutas USA senaator John McCain: „Ma õppisin aastate jooksul Ewaldi tarkadest nõuannetest ja riigimehelikkusest palju. Ma nautisin suurt õnne olla tema seltskonnas ja tema sõpruse privileegi, mille eest jään ma alati tänulikuks.“
