Surematu polk: kas tõesti vene rahva seast välja kasvanud liikumine?

 (80)
9. mai 2018 Tallinn
9. mai 2018 TallinnFoto: Taavi Sepp

"Surematu polgu“ marsse Venemaal võidupühal ehk siis 9. mail võetakse täna endastmõistetavana. Tegu on nähtusega, mille juurdumist ja levikut on selgelt mõjutanud oma isa sõjamehefotot kandva Venemaa liidri Vladimir Putini kõndimine selle ridades.

Ehkki võit Saksamaa üle saavutati juba 1945. aastal, peeti esimene „surematu polgu“ marss alles 2012. aastal Tomskis ja see, mida nüüd kogu maailmale näidatakse, hakkas üle Venemaa rulluma aastal 2015 ja väljapoole Venemaad aastast 2017, kirjutab ajakiri Kaitse kodu! 5 / 2020.

Marssimise esimestel aastatel juhtus ka apse. Näiteks 2016 liikus üle Punase väljaku Stalini abilise, kurikuulsa NSV Liidu pea-ja välisministri Vjatseslav Molotovi pilt, kandjaks tema lapselaps, Riigiduuma liige Vjatseslav Nikonov.

Molotov kuulus sõja päevil küll kindralstaabi koosseisu, ent oli ikkagi tsiviilisik ja – mis peamine – tema ja Hitleri välisministri von Ribbentropi allakirjutatud pakti salaprotokollid avasidki ju tee sõjale. Sestap sai tema foto väljatoomine kriitikat ja rohkem pole Molotovi nähtud.

Küll aga on vilksatanud Stalini pilte ja mullu andis orgkomitee ametlikult teada, et see pole soovitatav. Paar tundi hiljem edastati uus uudis – pole ka keelatud!?

Ülevõetud traditsioon

Seotud lood:

2013. aastal koguneti Siberis marsiks ka „surematu baraki“ sildi all. Seda üritasid endiste poliitvangide lapsed ja lapselapsed, kes tunnetasid oma pereliikmete mälestamise väljajätmist ajaloost.

Politsei piiras GULAG-is istunute järeltulijate kolonni ümber ja neil jäi üle vaid laiali minna. Loogiline olnuks üritada marssida 30. oktoobril, mil Venemaal tähistatakse ametlikult poliitrepressioonide ohvrite päeva, ent see pole kunagi osutunud suureks rahvakogunemiseks. Venemaad teades on isegi võimatu ette kujutada, et täna marsiksid seal nii „surematu polk“ kui ka „surematu barakk“.

Vladimir Putin kinnitab küll, et „tegemist on tõeliselt rahva seast välja kasvanud liikumisega“, kuid tekkeaeg ja ülaltoodud vastuolulised faktid kinnitavad „surematu polgu“ idee laenamist mujalt.

Võib uskuda, et fotodega marssimise tava teket mõjutas Ladina-Ameerika riikide emade protest, kelle lapsed olid diktatuuride päevil jäljetult kadunud. Demokraatia taastamise tingimustes hakkasid emad kogunema kohtuhoonete ette, kadunud laste-meeste pildid käes.

Näiteks Argentina pealinnas Buenos Aireses kogunetakse (Madres de la Plaza del Mayo ehk Mai väljaku emad) kord kuus ja seda aastast 1977 tänaseni – kadunuid on 30 000. Paljud jäävadki kadunuks, sest visati elusatena lennukitelt ookeani.

Uruguays küsitakse oma laste saatuse kohta aastast 1983, Tšiilis aastast 1991. Need on n-ö väljakukogunemised.

Nicaraguas läks aga nii, et Rooma paavst saabus riiki, kui kodusõda oli möllanud 24 aastat ja ohvreid oli samuti 30 000. Paavsti 12kilomeetrist teekonda lennujaamast missapaika palistasid mõlemal pool teed umbes miljon vaikivat nicaragualast, käes hukkunud omaste fotod. Ka tagasitee ääred olid samamoodi palistatud. Paavst ja maailm olid vapustatud, ent kulus veel viis aastat, enne kui sõda lõppes.

Pakun, et see sündmus on kõige lähedasem eeskuju ideele, mis 25 aastat hiljem vormistus Venemaal „surematuks polguks“. Ohvrite asemel hakati küll näitama võitjaid ja kaotusmeeleolu oli asendatud võitjate omaga – ikkagi 9. mai –, ent traditsiooni ülevõtmine on tihti olnud ka selle uusloomine.

Määritud lint

Järgnevalt ka teise 9.mai tähistamisega seotud populaarse, ent samas sisult uue sümboli selgelt poliitilisest muundumisloost.

Jutt on Georgi lindist, mida veel Vene tsaarid annetasid sõjalise autasuna. See on oranži-mustatriibuline lint, mille esimene värv tähendab tuld ja teine püssirohtu. Ehk siis kokku vihje vaprale sõjamehele.

Mõistagi on lindi koht vapra mehe või naise rinnal ja nende massiline levimine n-ö kõikide rinnale on dateeritav aastaga 2005. Selge poliitilise üritusena ja Venemaa infoagentuuri RIA Novosti algatusena.

Tõuge selleks tuli aga naaberriigist Ukrainast, kus 2004. aastal vallandus nn oranž revolutsioon, mis oli selge katse vabaneda Venemaa-meelsetest võimuritest – ponnistus, mis venis kümnele aastale (2004–2014) ja jätkub tänagi.

Kõik algas sellest, et tulevase presidendi (2005–2010) Viktor Juštšenko pooldajad valisid oma liikumise värviks oranži ja kinnitasid rinda oranžid lindikesed. Ja kui selle kandjatel õnnestus presidendivalimiste kolmas(!) voor võita, siis kinnituski termin „oranž revolutsioon“.

Ukraina revolutsiooni populaarsus maailmas kasvas kiiresti ja nii sündiski ühes Moskva propagandakontoris idee pidurdada seda Georgi linti kasutades. Ehk – lint lindi vastu! Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva künnisel alustasid Kremli noorteliikumiste aktivistid Georgi lintide massilist jagamist.

See oli üksnes oranži ja oranž-musta kokkupõrke algus. 18. märtsil 2014 vormistati Kremlis toimunud Venemaa riigiduuma ja föderatsiooninõukogu ühisistungil Krimmi okupeerimine ja annekteerimine Venemaa koosseisu.

Kõik selles osalejad president Putinist alates kandsid rinnas Georgi linti, mis sümboliseerib ju ikkagi sõjalist tegevust. Ehk siis sellest hetkest kinnistus lindile ka vägivaldne võõra territooriumi hõivamise maik.

Enamgi veel – järgnevalt puhkenud võitlustes Donbassis ehtisid sealsed separatistid ja neid toetavad Vene sõjaväelased end samuti Georgi lintidega, üksnes kinnitades selle uut sõnumit.

Tulenevalt Ukraina ja Venemaa konflikti jätkumisest on Kreml mõistagi huvitatud Georgi lintide eksponeerimisest – kus iganes ja nii palju kui võimalik. Seda tehakse ka Eestis, ehkki kordades vähem kui siis, kui lindist sai Venemaa kui suurvõimu tagasitulekut saatva propaganda töövahend.

Meil peaks selle algus veel hästi meeles olema – Putini kuulus programmkõne kõlas veebruaris 2007 ja kaks kuud hiljem oli pronksiöö. Samuti Georgi lintidega.

Nagu öeldud, andis Kreml 2014 lindile uue „statuudi“, mille tegelikku mõtet tuleb selgitada niikaua, kuni uue tähendusega ehk propagandaks muudetud lindikeste levitamine jätkub.