Laeva täpne tuvastamine võttis veidi aega. Vraki ehituse ja asukoha järgi oli tegemist Vene sõjalaevastikku kuulunud Prantsusmaal ehitatud Leitenant Burakov klassi alusega. Laeva nimi tuli aga moodsa tehnika abil välja selgitada, kirjutab ajaleht Helsingin Sanomat.

„Saime laeva küljel näha olnud vene tähed loetavaks, töödeldes pildimaterjali arvutiga,“ ütles grupi liige Jouni Polkko, kes võrdles vaja läinud pilditöötlemist krimisarjadest „C.S.I.“ tuttavate meetoditega.

Kui viis tähte oli välja selgitatud, võidi juba kindel olla, et tegemist on Ispolnitelnõiga. Laeva lugu selgitati välja venekeelsetest allikatest.

1914. aasta detsembris oli Ispolnitelnõi koos seitsme teise alusega teel Helsingist Väinamerele. Seal pidi laevastik grupeeruma ja jätkama miiniveeskamist Läänemere põhjaosa vetesse, kus liikusid sakslased.

Avamerel kulgenud meretee oli mineeritud, mistõttu pidid laevad liikuma Helsingist sisemise väina kaudu Porkkalasse ja Sommarö väina mööda välja. Siis tõusis torm.

„Need laevad olid pikad ja kitsad. Need on mõeldud kiireteks, kuid suurt lainetust nad ei talunud,“ ütles Polkko.

Ilmateenistuse uurijana oskas Polkko arhiivist välja otsida, et Soome lahel oli sel ajal tugev lainetus. See sai Ispolnitelnõile saatuslikuks. Alus uppus 12. detsembril 1914.

Merest päästeti kaheksa meest. Seitse pääses samasse laevastikku kuulunud Letutši pardale, kuid tunni aja pärast uppus ka Letutši.

Kahe laevaga läks põhja ligi 130 meest.

Badewanne grupp inimjäänuseid ei näinud.

„Laeva siseruumid on väikesed, nii et meeskond oli kindlasti tekil. Seetõttu pühiti suurem osa neist merre, kui laev lainetesse sukeldus. Hukkunud on vrakist kaugele kandunud,“ nentis Polkko.

Osa meeskonnast oli arvatavasti masinaruumis, kuid sukeldujad ei hakanud seda välja selgitama. Badewanne põhimõte on, et vrakke ei puututa.

Suvel leitud vrakist on teatatud Soome sõjamuuseumile, kuid laeva ei kavatseta liigutada. Ispolnitelnõi jääb veealuseks muuseumiks.