Nõukogude Liidu juhi Jossif Stalini surma oldi osatud oodata juba paar päeva. Mõned, nagu kommunistlik organisatsioon Hämeen Yhteistyö, uskusid viimase hetkeni, et tegemist on pahatahtliku kuulujutuga. Paljud teisedki uskusid, et terasmees tõuseb taas. Stalin ei saanud surra, kirjutab Helsingin Sanomat.

Stalin suri ajuverejooksu tagajärjel 5. märtsil kell 21.50. Moskva raadio teatas sellest 6. märtsil kell 3 öösel. Soome Yleisradio eemaldas programmist kõige kergemad saated. Kekkonen kõneles rahvale.

Parlamendis mälestas Stalinit esimees Karl-August Fagerholm: „Ka Soome rahvas tunneb, et on kaotanud sõbra. Paljudel juhtudel oleme võinud tõdeda, et generalissimus Stalin tundis Soome ja selle rahva vastu sõprust ja austust.“

President Juho Kusti Paasikivi ei esinenud avalikkuse ees, kuid ette loeti tema läkitus: „Generalissimus Stalin, kelle surma kohta oleme täna saanud kurva sõnumi, on tänapäeva suurimaid isiksusi.“

Soome ajakirjandus pidi läbi tegema ainulaadse tuleproovi. Kuidas ülistada Stalini elutööd?

„Meie iseseisvuse algaastate ja sõja-aastate propagande järel on generalissimus Stalini isiksus ja tema jõuline elulugu hakanud meie maal selginema ja õiges valguses paistma,“ kirjutas Karjala ajaleht Ylä-Vuoksi.

Kainuun Sanomat nimetas lahkunut võimsaks isikuks, geniaalseks kavandajaks ja tahteinimeseks. Samamoodi kirjutati ka paljudes teistes lehtedes.

Ajaleht Vaasa: „Kuum päev on lõppenud. Geniaalse aju kiirgus kustunud.“

Kirjutati Stalini karjäärist ja eluteest, kuid vaikiti viisist, kuidas Stalin oli võimule saanud. Puhastusi tuletati meelde, kuid ei mainitud otse. Viidati tugevale haardele, rängale võitlusele ja miljonite inimeste saatusele.

Kõige rohkem räägiti Stalini ja Soome kujutletavast erisuhtest. Soomel oli väidetavalt eriline koht suurmehe südames nagu ka Lenini omas. Sellele viitasid kohe ka Paasikivi ja Kekkonen.

Teisest maailmasõjast järelehüüetes praktiliselt ei kirjutatud. Kui seda tehti, veeretati süü välisminister Vjatšeslav Molotovile. Ajaleht Keskisuomalainen kiitis nii Lenini kui ka Stalini tegevust Soome iseseisvuse heaks.

Uusi Aika uskus, et on Stalini teene, et Soomet ei okupeeritud, kuigi Nõukogude kindralid olid seda tahtnud. Ajaleht Vastus pidas soomlasi Stalini valitud rahvaks.

Sõjakuritegude eest vangis istunud ja äsja vabanenud endine välisminister Väinö Tanner oli üks harvadest, kes julges nädal pärast matuseid imestada juttude üle, nagu oleks Stalin olnud Soome suur sõber. Oli ju ta kaks korda Soomet rünnanud. Hämeen Yhteisö teatas kohe, et suurkurjategija Tanner rüvetab Stalini mälestust.

Suurepärane võimalus järelehüüet kirjutada oli kirjeldada Stalini välimust, näiteks soojalt säravaid pruune silmi.

Kommunistlike ajalehtede kurbus loksus loomulikult üle ääre: „Paljukordne geenius, võitmatu teadlane.“ Ja: „Targa aju tegevus on vaibunud, suur üllas süda on lakanud tuksumast,“ kirjutas Raivaaja.

„Suurim ja targim kõigist inimestest,“ jätkas Vapaa Sana.

„Meie ajastu üllaim inimene,“ iseloomustas Työkansan Sanomat.

Tööle asusid progressiivsed luuletajad. Elvi Sinervo avaldas luuletuse „Maailma kurbus“, milles „kõik tuuled kannavad meie tänu talle“.

Armas Äikiä avaldas luuletuse „Stalin“: „Süda Stalini aegade kellana lööb.“

Hufvudstadsbladet kirjutas tunglemisest Nõukogude Liidu saatkonna trepil. „Paljud oli selgelt isiklikus leinas.“

Soome ametlikel hoonetel olid leinalipud ja eraisikuil soovitati samuti lipud välja panna. Matuste päeval oli messihallis suur leinaüritus. Mujal korraldati väiksemaid leinaüritusi.

Töökohtadel tekkis tülisid. Näiteks Malmi põllumajandusmasinate tehase juhtkond keelas töölistel vaikse hetke pidamise. Poris nõustusid tehased vaid leinalippudega.

Teatati, et sotsiaaldemokraadid jätkasid vaikse hetke ajal töötegemist. Turus kaevati politseikomissari peale, kes oli bussis ennustanud kurja saatust Stalinit ravinud arstidele. Ajaleht Uusi Päivä oli rahul, kui komissar vestlusele kutsuti.