Veel enne Teist maailmasõda oli Soomes tavaks nimetada 1918-1920 kestnud sõda Vabadussõjaks, kuigi tänapäeval vasakpoolsuse survel pole see mõiste enam poliitkorrektne. Soome valitsus oli sunnitud taanduma Vaasa linna, samas kui Helsingis võttis punakaart koos Vene väeüksustega võimu üle, alles Saksa vägede saabumine aprillis 1918 tõi sõjalise pöörde, enamlased olid sunnitud lahkuma Soomest. Sõda lõppes Tartu rahuga 14. oktoobril 1920.

1919-1932 kehtis Soomes ametlikult keeluseadus, kuigi salaja veeti riiki alkohoolseid jooke, osalt ka Eesti piiritusevedajate jõul. Ometi käis 1920. ja 1930. aastatel ka aktiivne oma riigi ehitamine ja majanduse tõus. Erinevalt Eestist ei saabunud 1940. aastal ka täielikku krahhi.

1939. aasta Molotov-Ribbentropi paktiga oli Hitler kinkinud Soome Stalini mõjusfääri, ning Punaarmee alustas katset Soome vallutamiseks Talvesõjas. Mannerheimi liini kaitserajatised ja ms ka molotovi kokteili nime kandev leiutis võimaldas Soomel vastu pidada märtsini 1940, misjärel tuli leppida üsna alandava rahulepinguga. Katse kaotatud alasid 1941-1944 Jätkusõjaga tagasi võita ei andnud soovitud tulemust.

Soome jäi küll okupeerimata, aga sõjajärgsetel aastatel esmalt Andrei Ždanovi juhtimisel ja seejärel juba YYA-lepingu vahendusel muudeti Soome sisuliselt N Liidust sõltuvaks riigiks, samas kui raudset eesriiet siiski lääne suunas ei tekkinud. Soome asus aga kõige kiuste ehitama modernset heaoluühiskonda.

1975. aastal võõrustas president Urho Kaleva Kekkonen kogu maailma suurjõude Euroopa julgeoleku ja koostöökonverentsil, avades ukse ajutisele pingelõdvendusele, kuigi istutades ka Helsingi-gruppide nime kandnud teistimõtlejate seemne Nõukogude Liitu.

Külma sõja lõpp ja suur sõltuvus idakaubandusest tõi 1990. aastate alguses Soome kohaliku majanduskriisi - lama, kuid samas algas Nokia suur võidukäik maailma mobiiltelefonidega varustajana. Tänane Soome on maailmas igatahes heaolu ja stabiilsuse võrdkuju.