Sõjaline võimekus merel - koht, kus Euroopa järjest enam hätta jääb

 (15)
Sõjaline võimekus merel - koht, kus Euroopa järjest enam hätta jääb
Briti fregatt HMS Argyll (F231) Pärsia lahel.Reuters / Scanpix

Euroopas on tekkimas julgeolekulõhe – vahe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel. Eriti märgatav on see merenduses.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Euroopa vähenev sõjaline võimsus ei ole kahjuks enam uudis. Aastatel 2006–2013 vähenesid Euroopa Liidu riikide kaitsekulutused 32 miljardit eurot ehk 15%. Vähenemine ei ole olnud ühtlane, vaid on puudutanud pigem väiksemaid Euroopa riike. Alates majanduskriisist on väiksemad Euroopa riigid kärpinud oma kaitsekulutusi üle 20%, keskmise suurusega riigid 10–15%, Saksamaa ja Suurbritannia 8%. Euroopa riikide osa NATO kaitsekulutustes on pidevalt vähenenud ja USA osa suurenenud, moodustades praeguseks juba 72%. USA kulutab riigikaitseks 4,6% SKP-st, Euroopa partnerid keskmiselt 1,5%. Samal ajal on USA huvi pöördumas üha enam Vaikse ookeani ja Aasia poole ning Ameerikas soovitakse, et eurooplased võtaks rohkem vastutust julgeoleku tagamisel oma lähiümbruses.

Seotud lood:

Euroopa relvajõududel on juba tekkinud ohtlikud võimelüngad. See torkas teravalt silma hiljutistes Liibüa ja Mali konfliktides, kus eurooplased ei tulnud toime USA tiibrakettide, mehitamata õhusõidukite ja elektroonilise võitluse lennukite abita. Lisaks pidi USA toetama oma Euroopa liitlasi F-16 laskemoonaga. Euroopal napib võtmevõimeid nagu õhustankimise võimekus, ISTAR (luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke) ja satelliitside. Euroopa riigid on üha enam võimetud oma huvisid sõjaliselt kaitsma ja lahendama isegi kohalikke julgeolekuohte. Euroopa mahajäämus USA-ga võrreldes ei ole kõigis valdkondades ühesugune. Euroopa relvajõudude isikkoosseis on 150% USA sõjaväe isikkoosseisust, aga lennukeid on USA-ga võrreldes ainult 50% ja sõjalaevade kogutonnaaž moodustab vaid 30% USA mereväe kogutonnaažist. Kui võrrelda kvaliteeti, on vahe veelgi suurem.

See tõik on seda kummalisem, kui arvestada merenduse tähtsust Euroopale. Euroopa on sisuliselt üks suur poolsaar Euraasia mandri küljes. 80% Euroopa rahvastikust elab merest 200 miili kaugusel. 28-st Euroopa Liidu liikmesriigist 23 on rannikuriigid. 90% Euroopa Liidu väliskaubandusest ja 40% sisekaubandusest toimub meritsi. Euroopa vetes liigub iga päev 15 000 laeva. Euroopa kaubandus on globaalne, 28% sellest toimub Aasiaga ja 25% Ameerika Ühendriikidega. Julgeolekuolukord Euroopat ümbritsevatel meredel on aga halvenemas. Kuigi Aafrika ja Lähis-Ida konfliktikolded jäävad esialgu veel mere taha, jätkub Vahemerel põgenikekriis ning Venemaa on loonud Mustal merel oma A2/AD tsooni ja üritab sama teha Läänemerel ning Vahemere idaosas. Kliimasoojenemine, mis toob kaasa merejää sulamise, merepinna tõusu, rannikualade kadumise, magevee puuduse ja kõrbestumise, suurendab neid hädasid tulevikus veelgi. Nii on eelkõige merenduses, aga ka mujal, tekkimas ohtlik lõhe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel.

Vahendite vähenemine meresõjalises valdkonnas vaevab paljusid riike. Pärast külma sõja lõppu ja eriti majanduskriisi ajal vähendati kaitsekulutusi ja merevägesid on hakatud kasutama varem teisejärguliseks peetud korratagamisülesannete täitmiseks (inim-, relva- ja narkokaubanduse tõkestamine, merekeskkonna kaitse, katastroofiabi jm). Samal ajal loob relvatööstus järjest võimekamaid, aga kallimaid relvasüsteeme. Tulemuseks on, et mereväed suudavad endale lubada järjest vähem laevu, ehkki need on varasemast suuremad, võimekamad ja kallimad, aga neid kasutatakse üsna lihtsateks korratagamisoperatsioonideks. Nii ei jätku enam ressursse puhtalt sõjaliste ja väga keeruliste, aga igapäevaselt mittevajalike meresõja valdkondade (näiteks allveelaevatõrje) arendamiseks.

Loomulikult on sellele probleemile otsitud lahendusi. Peamised märgusõnad selles vallas on koostöö, multifunktsionaalsus ja modulaarsus, kuid need abinõud töötavad ainult teatud piirini. Eriti ohtlikud on sellised arengud piiratud merealadel ja ranniku lähedal tegutsevate laevastike jaoks. Suured platvormid on sellistes piirkondades olemuslikult ebasobivad, sest nad on kergesti avastatavad ja nende tegutsemisvõimalused on suure süvise tõttu piiratud. Rannik ja saared liigendavad sellise mereala mitmeks eri piirkonnaks, mille katmiseks on vaja suurt hulka laevu. Üks laev, olgu ta nii võimekas kui tahes, ei saa olla mitmes kohas korraga. Lõpuks on väike hulk kalleid laevu ranniku lähedal haavatavad seetõttu, et iga üksiku laeva kaotus võtab tervikust üsna suure osa.

Mereoperatsioonide spektri sõjalise osaga toime tulevad mereväed saavad hakkama ka rahuaegse osaga, aga mitte vastupidi. Merevägesid ainult merepiirivalvetena rakendades kaotavad nad olulised sõjalised võimed. Kõigi ülesannetega toime tulemiseks peab riigi laevastik olema tasakaalustatud – kulutõhus, aga võimeline täitma nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi ülesandeid üksi või koostöös teiste organisatsioonide ja liitlastega. Euroopa probleem on, et sellised väikesed mereväed, isegi kui nad on oma riigi seisukohalt tasakaalustatud, ei moodusta tervikut, mis oleks piisava mõjuga suuremal regionaalsel ja globaalsel tasemel. Nagu ütles eelmine Suurbritannia mereväeülem admiral Zambellas: „pusletükid ei sobi omavahel kokku“. Riigid ei soovi hankida kalleid platvorme ja võimeid, näiteks suuri toetus- ja varustuslaevu, mis oleks küll väga vajalikud ühislaevastikule, aga mida riik ise kasutaks väga vähe.

USA vaatevinklist on probleemi põhjus Euroopa Liidu julgeolekupoliitika killustumine 28 eri ohuhinnanguks ja julgeolekupoliitikaks. Euroopa Liidus tegeleb merelise julgeoleku küsimustega ligi 900 asutust, kes ei jaga omavahel andmeid ja kelle koostööd on raske organiseerida. Samuti annab tunda poliitilise tahte puudus. Ressursside ja poliitilise tahte puudus takistavad ühishankeid ja nn osaluslaevastike loomist, kus osalevad riigid panustaks teatud võimetega ja tasakaalustatud laevastik saavutatakse ühise jõupingutuse tulemusena.

Euroopas on tekkimas julgeolekulõhe – vahe julgeolekuvajaduse ja selle tagamiseks olemas olevate ressursside vahel. Eriti annab see tunda merenduses. Laevastikud koosnevad aina vähemast arvust platvormidest ning neid kasutatakse ja arendatakse eelkõige korratagamisülesannete täitmiseks. Selliste arengute valguses tekib küsimus, kas oleme võimelised pidama konventsionaalset sõda merel võrdväärse vastasega. Lisaks külma sõja järgsetele kärbetele on Euroopa probleem kaitsepoliitika killustumine paljude riikide vahel. Igaüks neist üritab rohkem või vähem edukalt luua oma tasakaalustatud laevastikku, kuid ükski neist pole piisavalt tugev, et kontrollida olukorda globaalsel või isegi laiemal regionaalsel tasandil. Neist laevastikest ühise löögijõu moodustamine on aga väga keeruline.