Sõjakolle nimega Liibüa: on seal ühtset riiki üldse olnud?

 (33)
Sõjakolle nimega Liibüa: on seal ühtset riiki üldse olnud?
Gaddafi 2009. a veebruaris (Wikimedia Commons / USA merevägi)

2011. aastal kukutati nn araabia kevade meeleavalduste laineharjal ka Liibüas diktaator Muammar al-Gaddafi. Demokraatia idüll jäi aga üürikeseks, kuna juba kolm aastat hiljem oli seal uuesti sõda lahti ja see kestab tänaseni.

Võib ägedalt vaielda selle üle, kas ühtset Liibüat on üldse kunagi olnud. Hoolimata sellest, et oli periood, mil maailmale kuvati muljet justkui harmoonilisest ja ülimalt jõukast Gaddafi valitsetud Liibüast, ilmnes tema kukutamise järel kohe sajandeid vana vastasseis riigi eri osade, ennekõike aga kahe võimukeskuse Tripoli ja Banghazi vahel, kirjutab ajakiri Sõdur 3 / 2020.

Liibüa kui tervik loodi 1934. aastal Itaalia kolooniana (Libia Italiana) seniste Kürenaika, Tripolitaania ja Fezzani provintside mehaanilise liitmise teel, millel kõigil oli pikk iseseisva riikluse pärand ammu enne kui Osmanite impeerium sealsed alad 19. sajandil lõplikult alistas ja seejärel 1911–1912 peetud sõja tõttu Itaaliale kaotas. Britid ja prantslased võtsid alad Itaalialt üle juba sõjas 1941–1942.

Kürenaika moodustab praeguse Liibüa idaosa pealinnaga Banghazis, Tripolitaania praeguse loodeosa pealinnaga Tripolis ning Fezzan on peamiselt berberi rahvastikuga riigi edelaosa kõrbealadega, kus valitseb nomaadlik elustiil.

Tripolitaania üritas end iseseisvaks riigiks kuulutada aastal 1918, Kürenaika veel aastal 1949. Fezzan nõuab autonoomia taastamist alates 2013. aastast.

Seotud lood:

Dekoloniseerimine ehk Liibüale iseseisvuse andmine pärast peaaegu kümme aastat briti ja prantsuse võimu all olekut, tõi 1951. aastal kogu Liibüas võimule Kürenaika emiiri Muhammad Idris al-Sanussi, Liibüa kuningana Idris I.

Esialgu üritati Tripolitaania alamate pettumust leevendada sellega, et riigil oli justkui kaks ametlikku pealinna – Tripoli läänes ja Banghazi idas –, kuid see vaid süvendas võimude nõrkust.

Teisalt hakkas külma sõja õhustikus, eriti NSV Liidu närvidel mängima see, et Liibüa kuningas lõi liiga sooje suhteid USA ja Suurbritanniaga, kes kasutasid riigis olevaid sõjaväebaase.

Külma sõja aegsete luureintriigide õhustikus kasutas Moskva üha enam võimalusi omale sobivaid, nn revolutsioonilisi huntasid võimule tõsta, või vähemalt nendele kaasa aidata. Ka Liibüas leiti 1969. aastal rühm ohvitsere, kes riigipöördega Moskva-meelse sõjaväehunta kehtestasid.

Võimu haaranud insenerivägede kapten Muammar Gaddafi lasi end koloneliks kuulutada, kogu võim allutati otse temale, propagandaga loodi isikukultuse õhustik ja ideaalühiskonna kuliss, mis varjas sügavat korruptsiooni ja kuritarvituste edasikestmist uue võimu katte all.

Täielikuks isevalitsejaks tõusnud liider üritas samas maailma veenda, et tegelikult ta võimul ei olegi. Luksus ja pillamine, milles diktaator ja tema lähikond elas, paljastusid alles 2011. aastal, kui demokraatiat kehtestada üritanud araabia kevade laine riigist üle pühkis. Need, kes võimudega rahul ei olnud, kadusid aga jäljetult vanglaisse. Avalikult sellest ei räägitud.

1980. aastatel hakkas Liibüa luureteenistus juba ise lääneriikides terrorirünnakuid korraldama, millele vastates otsustas USA 1986. aastal karistada Liibüat õhurünnakuga.

Liibüast oli pärast 1988. aasta Lockerbie terroriakti saanud rahvusvahelises mõistes paariariik, kellega suhtlemine lääneriikide jaoks kõne allagi ei tulnud.

Liibüa ja näiteks ka Süüria huntade kestmine oli ideaalseks pinnaks Moskva relvaekspordile, need riigid külvati Moskva sõjatööstuse toodanguga üle.

Pealegi nii Liibüa kui ka Süüria režiimid olid kõige innukamad terroristlike rühmituste toetajad, ennekõike Palestiinas, võttes 1970. aastatel üle algul NSV Liidu julgeolekuteenistuse (KGB) käes olnud ülesandeid regioonis.

Moskval polnud sõjalist jõudu, et jätta Gaddafi võimule Liibüas 2011. aastal, seda enam on püütud Süürias võimul hoida teist liitlast Bashar al-Assadit. Liibüa on aga vanast inertsist juba aastaid hiljem Moskva rüppe tagasi libisemas.

Loe täisteksti ajakirjas Sõdur 3 / 2020