Koostöös ajakirjaga
avaldab Forte artikli tõlke.

Sõja muutuv nägu: neljanda põlvkonna sõjad

Rahuaegse sõduri peamine kohus on valmistuda järgmiseks sõjaks. Et seda teha, peab ta oletama, milline võib tulla järgmine sõda. See on keeruline, üha raskemaks muutuv ülesanne.

Saksa kindralleitnant Franz Uhle-Wettler1 on kirjutanud: "Varasematel aegadel võis väepealik olla kindel, et homne sõda sarnaneb eilsetele ja tänastele. See võimaldas tal analüüsida minevikus ja olevikus sobivat taktikat. Tänapäeva üksuseülemal enam sellist võimalust pole. Ta teab vaid seda, et igaüks, kes jätab arvesse võtmata eelmise sõja kogemused, kaotab kindlasti järgmise."

KESKNE KÜSIMUS

Vaadeldes tänapäeva sõjakunsti arengut, võime selles eristada kolme põlvkonda. Ameerika Ühendriikides hakkavad maavägi ja merejalavägi omaks võtma kolmandat. See üleminek on paraku pikaajaline. Algas ju kolmanda põlvkonna sõjakunsti areng sisuliselt Saksamaa pealetungist 1918. aasta kevadel ning on kestnud seega enam kui 70 aastat. Seega tõusetub huvitav küsimus: kas pole mitte saabunud aeg neljanda põlvkonna tekkeks? Kui jah, siis milline see olla võiks? Need küsimused on esmatähtsad. Kes on esimene põlvkonnavahetuse äratundmisel, mõistmisel ja sellele rakenduse leidmisel, saab tohutu eelise. Teisiti öeldes: riik, mis põlvkondade vahetusega piisavalt kiiresti kaasa ei lähe, valib juba ette kaotuse.

Meie eesmärk pole siinjuures mitte niivõrd küsimustele vastata, kuivõrd neid püstitada.  Sellegipoolest püüame pakkuda välja ka mõningaid esialgseid vastuseid. Selleks tuleb need küsimused asetada ajaloolisse konteksti.

SÕJAKUNSTI KOLM PÕLVKONDA

Kuigi sõjaline areng on üldiselt olnud järjepidev evolutsiooniline protsess, on lähiajaloos leidnud aset kolm olulist pöördepunkti, mis on kaasa toonud murdelisi kvalitatiivseid muudatusi. Seega saab nüüdisaegses sõjalises arengus eristada kolme põlvkonda. Esimese põlvkonna sõjakunst seostub sileraudse musketi ning liini- ja kolonnitaktika ajastuga. Selle väljakujunemise tingisid osaliselt tehnilised faktorid - võitlejate liinidesse paigutamine suurendas üksuse tulejõudu, karm drill oli vajalik piisava tuletiheduse saavutamiseks jne -, osaliselt toonased sotsiaalsed olud ja ühiskonnas levinud ideed, nt Prantsuse revolutsioonilise sõjaväe kolonnid näitasid üheaegselt üles nii revolutsioonimeelset elujõudu kui ka värvatud vägede viletsat treenitust.

Kuigi moodne relvastus on sileraudse musketi ammu vintraudse vastu välja vahetanud, elavad esimese põlvkonna taktika jäänused tänaseni, eelkõige sageli kohatavas lahinguvälja lineaarsuse püüdluses. Operatiivkunsti mõistet esimese põlvkonna ajastul veel ei tuntud, kuigi seda sõna kasutasid üksikud väejuhid, tuntuim neist oli Napoleon.

Teist põlvkonna sõjakunsti märksõnad on vintraudne musket, tagantlaetavad tulirelvad, okastraat, kuulipilduja ja kaudtuli. Taktika hakkas põhinema tulel ja liikumisel, kuid jäi põhiliselt lineaarseks. Kaitse püüdis tõkestada igasugust läbimurret, ründamisel liiguti külgedele hajutatud liinilt edasi väikeste gruppidena ja sööstude kaupa. Oletatavasti seisnes peamine erinevus esimese põlvkonna taktikast kaudtule tugevas toetuses. Teise põlvkonna taktika võtab kokku Prantsuse maksiim: "Suurtükivägi vallutab, jalavägi hõivab." Kaudtulerelvade massiivne tulejõud asendas massiivset inimjõudu. Kuni 1980. aastateni püsis USA doktriin teise põlvkonna põhimõtetel ja seda rakendatakse tänini enamikus Ameerika väeüksustes.

Kuigi ideed mängisid oma osa teise põlvkonna taktika arengus (iseäranis jõudude hajutamine, st üleminek väiksematele, erinevates kohtades läbimurdeid sooritavatele üksustele), tõi peamised muutused kaasa tehnika areng. Tehnika ilmutas end nii kvalitatiivselt - näiteks raskesuurtükkide ja pommituslennukite kasutuselevõtt - kui ka kvantitatiivselt - toetudes industriaalmajanduse võimalustele kuni materjalilahingus (Materialschlacht) võitlemiseni välja. Teises põlvkonnas tunnustati ametlikult ja võeti kasutusele mõiste operatiivkunst. Algselt sai see teoks Preisi armees. Taas olid muutuste käivitajaks nii ideed kui ka tehnika. Mõtteviis arenes välja eelkõige preislaste Napoleoni vallutuste analüüsist.

Tehniline pool hõlmas nii Moltke tegevust moodsa taktikalise tulejõu kasutamisel tiibamislahingus kui ka raudtee ja telegraafi võimaluste kasutuselevõtmist sõjalistel eesmärkidel. Ka kolmanda põlvkonna sõdade teke oli tingitud vajadusest suurendada tulejõudu lahinguväljal. Seekord olid aga muutusi käivitavaks jõuks peamiselt ideed. Et Saksa tööstus sai Esimeses maailmasõjas tõsiselt kannatada, ei suutnud Saksamaa enam materjalisõjas teiste riikidega sammu pidada ja pidi oma taktikat oluliselt korrigeerima. Kolmanda põlvkonna taktika põhines pigem manöövril kui kurnamisel ja oli esimene tõeliselt mittelineaarne taktika. Rünnak seisnes infiltreerimises, et pääseda vaenlase vägedest mööda ja süsteem n-ö selja tagant kokku kukutada, mitte neile lähenemises ja nende hävitamises. Kaitse oli üles ehitatud sügavuti ja võimaldas paiguti läbitungimist, mis provotseeris vaenlast vasturünnakule.

Kuigi kolmanda põlvkonna taktika põhiprintsiibid olid paigas juba 1918. aasta lõpuks, tõi peamise muutuse sõjakunsti tasemes tankide kui uue tehnilise vahendi kasutuselevõtt Teises maailmasõjas. See muutus oli välksõda (Blitzkrieg). Välksõjas nihkus sõdimise raskuskese ruumilt (nagu Lidell Harti kaudses lähenemises) ajale. Seda nihet on hiljuti selgelt sõnastanud USA õhujõudude erukolonel John Boyd oma OODA (observe - oriente - decide - act; eesti k vaatle - orienteeru - otsusta - tegutse) silmuse (OODA loop) teoorias. Seega saab põlvkondade vahetumise kaheks peamiseks katalüsaatoriks pidada tehnoloogiat ja ideid. Milliseid õppetunde võiksime aga arvesse võtta eelnevatest põlvkondadest, vaadeldes järgnevat, neljandat?

ÜLEKANDUV OSA

Eelmisi põlvkonnavahetusi, eriti teisest kolmandaks, on iseloomustanud mõningate kandvate ideede suurenev mõju. Neli neist tunduvad kanduvat ilmselt ka neljandasse põlvkonda ja tõenäoliselt suurendavad oma mõju. Esimene on ülesandepõhine taktika. Iga järgnevat põlvkonda iseloomustab suurem hajutatus lahingutegevuses. Neljanda põlvkonna lahinguruum hõlmab tõenäoliselt tervet vaenlase ühiskonda. Selline hajutatus, täiendatud omakorda väga väikeste võitlusgruppide kasvava tähtsusega, nõuab isegi kõige madalamal tasemel tegutsedes vaid ülema kavatsustel tuginevat paindlikkust. Teiseks väheneb sõltuvus tsentraalsest logistikast. Hajutatus koos üha suuremaks väärtuseks muutuva kiirusega nõuab tohutut võimekust tagada end vaenlase varude arvelt.

Kolmandaks on manöövrite tähtsustumine. Mass, koosnegu see siis inimestest või relvadest, ei ole enam vastupandamatult võimas faktor. Tegelikkuses võib see saada hoopis puuduseks, sest mass kujutab endast hõlpsasti tabatavat sihtmärki. Domineerima hakkavad pigem väikesed, hea manööverdamisvõimega üksused. Neljandaks on eesmärk kukutada vaenlane pigem seestpoolt kui teda füüsiliselt hävitada. Sihtmärkidesks saavad muu hulgas kohaliku elanikkonna toetus sõjale ja vastaste kultuur. Seejuures on väga oluline vastase strateegiliste tõmbekeskmete korrektne kindlakstegemine. Lühidalt öeldes on neljanda põlvkonna sõda laialdaselt hajutatud ja raskesti määratletav.

Sõda on endiselt peamiselt mittelineaarne, mis võib tähendada seda, et puuduvad selgelt määratletavad lahinguväljad ja rinded. Võib haihtuda ka tsiviilse ja militaarse selgelt eristatav vahe. Suured sõjalised rajatised, nagu lennuväljad, sidekeskused ja staabid, muutuvad haavatavuse tõttu haruldaseks, ent sama võib kehtida ka tsiviilrajatiste kohta, nagu valitsushooned, elektrijaamad ja tööstuspiirkonnad (nii teadmis- kui ka tootmispõhine tööstus). Edu hakkab suuresti sõltuma ühendoperatsioonidest, sest piirid vastutuse ja tegutsemise vahel muutuvad väga ähmaseks. Kõik need elemendid eksisteerivad juba kolmanda põlvkonna sõdades, neljas toob need endiselt selgemalt esile.

ÜKS VÕIMALUS: TEHNOLOOGIAPÕHINE NELJAS PÕLVKOND

Kombineerides sõdade neljanda põlvkonna eelkirjeldatud tunnused tänapäeva tehnoloogiliste võimalustega, saame üldjoontes kirjeldada võimalikku uut põlvkonda. Näiteks suunatud energia võimaldab väikestel osakestel hävitada sihtmärke, mis on seni olnud konventsionaalsete energiarelvadega tabamatud. Suunatud energia võimaldab tekitada elektromagnetimpulsse ilma tuumaplahvatuseta. Ülijuhtivusuuringud näitavad, et peagi võib saada võimalikuks suurtes kogustes energia salvestamine väga väikeste mõõtmetega kandjatele. Seega on tehnoloogiliselt võimalik, et peagi võivad üksikud sõdurid hakata tekitama lahinguväljal sama suurt kahju, kui seda varasemalt oli võimalik saavutada ainult brigaadiga. Robootika areng, kaugjuhitavad sõidukid, raskesti pealtkuulatavad sidekanalid ja tehisintellekt pakuvad võimalusi totaalselt teistsuguste taktikate väljatöötamiseks.

Üha suurenev sõltuvus tehnoloogiast tekitab omakorda uusi probleeme, näiteks võivad neid kergesti
rünnata arvutiviirused. Intelligentsetest sõduritest koosnevad väikesed ja väga mobiilsed üksused, mis on relvastatud kõrgtehnoloogiliste vahenditega, võivad hajuda üle suurte territooriumide, leidmaks olulisi sihtmärke. Need sihtmärgid võivad asuda pigem tsiviil- kui militaarsektoris. Jaotus eesliin-tagala asendub jaotusega sihtmärk-mittesihtmärk. See võib omakorda muuta kardinaalselt vägede organisatsiooni ja struktuuri. Üksused kombineerivad (koha)luure- ja löögifunktsioonid. Nn kaugjuhitavad nutivahendid eelprogrammeeritud tehisintellektilahendustega hakkavad etendama olulist rolli.

Samaaegselt ehitatakse kaitsestrateegia üles selliste relvade eest varjumisele ja nende häirimisele. Taktikaline ja strateegiline tasand sulanduvad ühte, sest sihtmärkide hulka kuuluvad nii vastase poliitiline infrastruktuur kui ka tsiviilühiskond. Eriti oluline on isoleerida vaenlane kaitsja kodumaast, sest isegi väike üksus võib lühikese aja jooksul palju kurja teha. Juhid peavad valdama nii sõjakunsti kui ka tehnikat; see on raske kombinatsioon, sest sellega kaasnevad erinevad mõtteviisid. Iga tasandi ülemate kõige raskemateks ülesanneteks muutuvad sihtmärkide (mis ei ole ainult militaarsed, vaid ka poliitilised ja kultuurilised) väljavalimine, võime koondada kiiresti kokku laiale maa-alale hajutatud jõud ja oskus valida alluvaid, kes suudavad kiiresti muutuvas keskkonnas tulla toime minimaalse järelevalve all või ilma selleta.

Raskeimaks ülesandeks on toimetulek võimaliku info üleküllusega, kaotamata silmist operatiivseid ja strateegilisi eesmärke. Psühholoogilised operatsioonid võivad saada võimsaimateks operatiivseteks ja strateegilisteks relvadeks, mida rakendatakse meedia või info kujul. Tsiviil- ja militaaroperatsioonide nurjamiseks võidakse kasutada loogilisi pomme ja arvutiviirusi, sh latentseid viirusi. Neljanda põlvkonna vastane saavutab oskuse manipuleerida meediaga kohaliku ja ülemaailmse arvamuse muutmisel selliselt, et mõnikord psühholoogilised operatsioonid lausa välistavad sõjaliste jõudude sekkumise. Nad on suunatud eelkõige muutma vastase elanikkonna toetust oma valitsusele ja sõjale. Teleuudistest saab palju võimsam lahingurelv kui soomusdiviisid.

Neljanda põlvkonna kõrgtehnoloogiline relvastus võib endas kanda tuumahävituse algmeid. Selle efektiivsus võib kiiresti alla suruda tuumarelvastatud vastase võimekuse pidada sõda konventsionaalselt. Eluliselt oluliste tööstusobjektide, poliitilise infrastruktuuri ja sotsiaalobjektide hävitamine või purustamine koos jõudude vahekorra kiirete muutuste ning sellega kaasnevate emotsioonidega võivad kergesti viia tuumarelvastuse kasutamise laiendamisele. See risk võib ära hoida neljanda põlvkonna tuumarelvastatud jõudude sõjapidamise, nagu see hoiab ära suured konventsionaalsed sõjad tänapäeval.

On aga üks suur risk, mida tuleb tehnoloogiapõhise neljanda põlvkonna puhul vähemalt Ameerika kontekstis arvesse võtta. Isegi kui tänapäeva tehnoloogia võimaldab kõrgtehnoloogilist neljandat põlvkonda, kuid seda pole veel olemas, tuleb tehnoloogia ise taandada relvadeks, mis on mõjusad tegelikus võitluses. Praegu on meie uurimis-, arendus- ja hanketöös suuri raskusi selle ülemineku juurutamisega. Seega toodetakse relvi, mis sisaldavad lahingutegevuse seisukohalt ebaolulist või lahingukaoses käsitsemiseks liiga keerulist kõrgtehnoloogiat. Liiga palju nn nutirelvi annab tunnistust, et neid on lahingus kerge alistada, nende kasutamine nurjub liigse keerukuse tõttu või esitavad need oma käsitsejatele võimatuid nõudmisi. Praeguses Ameerika uurimis-, arendus- ja hanketöös ei ole jõutud veel sellele tasemele, et minna üle sõjaliselt efektiivsetele neljanda põlvkonna relvadele.

TEINE VÕIMALUS: IDEEPÕHINE NELJAS PÕLVKOND

Eelkõige tehnoloogia viis teise põlvkonna sõjapidamisviisi tekkele, peamiselt ideed käivitasid kolmanda. Seega on mõeldav ka ideepõhine neljas põlvkond. Viimase 500 aasta jooksul on sõjapidamise tingimused määranud Lääs. Et olla sõjas efektiivne, pidid sõjaväed järgima üldjoontes Lääne mudeleid. Et Lääne tugevus seisneb tehnoloogias, püüab ta ka neljandat põlvkonda kavandada tehnoloogiale tuginedes. Paraku ei domineeri maailmas enam Lääs. Neljas põlvkond võib esile kerkida hoopis mitteläänelikest kultuuritraditsioonidest, nagu seda on islam või asiaatlikud tavad. On teada, et mittelääne piirkonnad, nt islami maailm pole tehnoloogias kuigi tugevad, mis võib sundida neid arendama sõjakunsti uut põlvkonda pigem ideedele kui tehnoloogiale tuginedes. Ideepõhise neljanda põlvkonna teket võib näha terrorismis.

Terrorism iseenesest pole neljanda põlvkonna sõjakunst, ent selle mõningad elemendid viitavad neljanda põlvkonna mõtteviisile. Mõned terrorismi võtted näivad peegeldavat eelnimetatud kolmanda põlvkonna sõjapidamisviise. Edukamad terroristid tegutsevad väga üldiste juhtnööride järgi, mis on antud kuni üksikvõitlejani välja. "Lahinguväli" on väga hajus ja hõlmab tervet vastase ühiskonda. Terroristid elavad enamasti loodusandidest ja vastase varudest. Terroristlik taktika sõltub tugevalt manöövrist: terroristide tulejõud on väike ning olulised on just aeg ja koht, kus seda rakendada. Veel kahte terrorismile iseloomulikku tunnust saab pidada olulisteks verstapostideks teel neljanda põlvkonnani.

Esimene tunnus on vastase kokkukukutamine. See tähendab fookuse nihkumist vastase rindelt vastase tagalasse. Terroristid peavad vastase kokku kukutama seestpoolt, sest neil on (vähemalt hetkel) liialt vähe jõudu laiaulatuslikus hävitustööks. Esimese põlvkonna sõjad keskendusid taktikaliselt ja operatiivselt (kui operatiivkunsti rakendati) vastase rindele, tema lahinguüksustele. Teise põlvkonna sõjad säilitasid taktikalise põhitähelepanu rindele, kuid vähemalt Preisi sõjaväes keskenduti operatiivtasandil tagalale, eelkõige ümberpiiramisele. Kolmandas põlvkonnas nihkus nii taktikalise kui ka operatiivtasandi põhitähelepanu vastase tagalale. Terrorism on teinud selles osas suure sammu edasi, üritades vastase sõjalistest jõududest sootuks mööda minna ja tabada tsiviilsihtmärke tema kodumaal. Ideaalis on vastase sõjavägi terroristi seisukohast täiesti ebaoluline.

Teine omapära seisneb viisis, kuidas terrorism püüab kasutada vastase tugevusi tema enda vastu. Selline n-ö judopõhimõte hakkas end ilmutama teise põlvkonna sõjaretkedes ja ümberpiiramislahingutes. Vastase kindlused, näiteks Metz ja Sedan, muutusid surmalõksuks. Seda arendati edasi kolmandas põlvkonnas, kus kaitse poole pealt vaadelduna lasi üks pool teisel läbi tungida, sest liikumise pealt oli neil vähem võimalusi ümber pöörata ja vasturünnakule asuda. Terroristid kasutavad vaba ühiskonna peamisi tugevusi - vabadust ja avatust - tema vastu. Nad võivad meie ühiskonnas vabalt ringi liikuda, seda samal ajal aktiivselt õõnestades. Nad kasutavad meie demokraatlikke õigusi mitte ainult ühiskonda imbumiseks, vaid ka enda kaitsmiseks seal sees. Kui kohtleme neid oma seaduste järgi, leiavad nad palju kaitsjaid; kui me nad lihtsalt maha laseksime, teeksid teleuudised neist kergesti ohvrid.

Terroristid saavad edukalt sõda pidada nii, et neid kaitseb ühiskond, mida nad ründavad. Kui oleme sunnitud kõrvale jätma oma terroristidega tegeleva õiguskaitsesüsteemi, saavad terroristid teistsuguse võidu. Terrorism pakub niisiis lahendust ka probleemile, mis kerkis üles eelmiste põlvkonnavahetuste ajal, ent mida ei tõstetud siis esile. See on vastuolu nüüdisaegse lahinguvälja olemuse ja traditsioonilise militaarkultuuri vahel. See militaarkultuur, mis kehastub auastmetes, auandmises, vormirõivastes ja rividrillis, on suuresti esimese põlvkonna sõdade pärand. See on käsukultuur. Ajal, mil ta tekkis, sobis see lahinguväljale, sest seal domineeris käsk. Ideaalne sõjavägi toimis nagu hästiõlitatud masin ja selleks õliks oligi militaarne käsukultuur. Reaalsuses on aga lahinguväli muutunud iga põlvkonnavahetusega aina korratumaks.

Militaarkultuur, mis on jäänud käsukultuuriks, on läinud vastuollu lahinguvälja tingimustega. Ka sõdade kolmas põlvkond ei  suutnud vastuolu täielikult lahendada, kuigi Wehrmacht ületas selle võrdlemisi efektiivselt, säilitades väliselt traditsioonilise käsukultuuri, aga lahinguis näitas üles paindlikkust ja kohanemisvõimet korrapäratu lahinguvälja nõudmistega. Ent teised armeed, nagu näiteks Briti oma, on olnud selle vastuolu ületamisel vähem edukad. Sageli on püütud käsukultuuri lahinguväljal viimase hetkeni säilitada ja on see viinud katastroofini. Näiteks Buuri-Inglise sõja Biddulphsbergi lahingus hävitas käputäis buure kaks Briti armee pataljoni ainult seetõttu, et viimased käitusid, justkui oleksid nad paraadil. Militaarkultuuri ja nüüdisaegse sõja olemuse vastuolu seab traditsioonilised sõjaväed silmitsi dilemmaga.

Terroristid on selle dilemma lahendanud käsukultuuri kõrvale jätmisega. Neil puuduvad vormirõivad, riviharjutused, auandmine ja enamasti ka auastmed. Neil on võimalik välja töötada uus militaarkultuur, mis oleks kooskõlas tänapäeva sõja kaootilise olemusega. Asjaolu, et nende kultuuritaust ei pruugi olla läänelik, võib uue militaarkultuuri väljatöötamist lihtsustada. Ka relvastuse osas näitab terrorism peatse põlvkonnavahetuse märke. On tavaks, et vanem põlvkond nõuab soovitud eesmärgi saavutamiseks tunduvalt rohkem ressursse kui tema järglane. USA kulutab praegu iga oma nähtamatu hävitaja tootmiseks 500 miljonit dollarit. Terroristi "nähtamatuks hävitajaks" on pakiruumi peidetud pommiga auto, mis näeb välja täpselt samasugune nagu iga teine auto.

TERRORISM, TEHNOLOOGIA JA SEALT EDASI

See veel ei tähenda, et terrorism ongi neljas põlvkond. See ei ole uus nähtus ja siiani on ta osutunud suurelt osalt ebaefektiivseks. Ent kas oleme mõelnud sellele, milleni võib viia terrorismi kombineerimine moodsa tehnoloogiaga? Näiteks mida võiks korda saata terrorist, kelle autopomm oleks oma olemuselt mingi geenitehnoloogiline relv, mitte aga lõhkelaeng? Kui vaadata neljanda põlvkonna arengus veelgi kaugemale, küsigem, mis juhtuks, kui kombineeriksime terrorismi, kõrgtehnoloogia ja järgmised lisaelemendid?

Mitteriiklik või riigiülene (rahvusvaheline) lähtealus, näiteks ideoloogia või religioon. Meie riiklik julgeolek on kujundatud võimelisena tegutsema rahvusriigi piires. Neist piiridest väljaspool on meil tegutseda keeruline. Võtame näiteks narkosõja. Et narkokaubandusel pole rahvuslikku ega riiklikku  alust, on teda väga raske rünnata. Riik piirab narkoparunite tegevust riigisiseselt, kuid ei saa neid kontrollida. Me ei saa neid rünnata, rikkumata suveräänse naaberriigi sõltumatust. Neljanda põlvkonna ründaja võib toimida samasugustel põhimõtetel, nagu seda teevadki juba mitmed Lähis-Ida terroristid. Otserünnak vastase kultuurile. Selline rünnak võib teoks saada nii seest- kui ka väljastpoolt. Nii on võimalik mööda pääseda mitte ainult vastase sõjaväest, vaid ka riigist endast. Ühendriigid on juba silmitsi sellise tohutu kultuurilise rünnakuga nagu narkokaubandus.

Narkootikumid ründavad otseselt meie kultuuri. Neil on võimsa viienda kolonni - narkotarbijate -  toetus. Nad pääsevad mööda kogu riigiaparaadist vaatamata meie suurtele jõupingutustele. Lõuna-Ameerikas leidub mõtteviise, mis käsitlevad narkootikume relvana, "vaese mehe kontinentidevahelise ballistilise raketina". Narkotootjad ei väärtusta mitte ainult raha, mida nende kaup sisse toob, vaid ka moraalset kahju, mida narkootikumid vihatud põhjaameeriklastele põhjustavad. Ülikeeruline psühholoogiline sõda, eriti meediaga manipuleerimise, iseäranis teleuudiste kaudu.

Mõned terroristid juba oskavad seda mängu mängida. Laiemalt võttes kasutavad vaenulikud jõud ära televisiooni tohutuid võimalusi, eelkõige asjaolu, et vaenlase inimkaotuste näitamine televisioonis mõjub omadele peaaegu sama ängistavalt kui vaenlastele. Kui me pommitame vaenlase linna, siis kaadrid elututest tsiviilisikutest, mille teleuudised toovad riigi igasse elutuppa, võivad kergesti muuta meie sõjalise edu (eeldades, et tabame ka sõjalist sihtmärki) hävitavaks kaotuseks. Kõik need elemendid on juba olemas. Ammu enam pole need kristallkuulilt loetavad tulevikuennustused.

Me lihtsalt küsime, mida see kõik koos endast kujutaks. Kas see võiks olla vähemalt neljanda põlvkonna sõjapidamise algus? Üks mõte, mis võib seda oletust kinnitada, on see, et kolmanda põlvkonna (rääkimata teisest) sõjaväelastel näib sellise sünteesi vastu jõudu nappivat. See on omane kõigile põlvkonnavahetustele. Selle artikli eesmärgiks oli püstitada küsimus, mitte aga sellele vastata. Siinkohal välja pakutud osalised vastused võivad sama hästi viia valejälgedele. Kuid lähtudes asjaolust, et kolmanda põlvkonna sõda on nüüdseks juba 70 aastat vana, peame esitama endale küsimuse, milline tuleb neljas põlvkond.

Tõlgitud väljaandest: William S. Lind, Colonel Keith Nightengale (USA), Captain John F. Schmitt (USMC), Colonel Joseph W. Sutton (USA), and Lieutenant Colonel Gary I. Wilson (USMCR). The Changing Face of War: Into the Fourth Generation (Marine Corps Gazette, oktoober
1989, lk 22-26).