Otsus täiesti uue tanki väljaarendamiseks võeti Ameerika Ühendriikides vastu 1971. aasta detsembris ja juba järgmisel aastal asusid prototüübi kallal tööle mitu konstrueerimisbürood. 1973. aasta juuniks oli sõelale jäänud kaks põhiarendajat: Chrysleri relvastusdivisjon ja Detroidi Diesel Allison Division. Ühe tanki valmistamise kulupiiriks oli USA kaitseministeerium seadnud 507 000 dollarit. 1976. aasta veebruariks oli konkursi võitja selgunud ja Chrysler sai USA kaitseministeeriumi õnnistuse ja loomulikult suure hulga lisaraha – algfaasis saadud 68,1 mln dollarile lisandus veel 196,2 miljonit dollarit, et arendustööd kolme aasta jooksul lõpule viia. Palju aitas uudse tanki väljaarendamise juures ameeriklasi tolleaegne Lääne-Saksamaa.

Esimesed Vietnami sõjas võidelnud USA kindrali Creighton Abramsi järgi nime saanud M1-d veeresid Chrysleri General Dynamics Land Systemsi tehasest välja 1978. aastal ja anti pärast põhjalikku testimist armeele üle 1980. aastal. Uued Abramsid hakkasid vähehaaval välja vahetama M60A3 Pattoni tanke, sest viimaseid peeti venelaste T-72-le liiga nõrgaks vastaseks ja just Vene tankivägede areng oligi käivitanud Abramsite väljatöötamise plaani.

Esimese kahe põlvkonna Abramseid tootsid ameeriklased oma tarbeks veidi üle 8000, lisaks valmistati veel 880 tanki Egiptusele. 1990-ndate keskel alustati suurejoonelise moderniseerimisprogrammiga, mille jooksul üle 600 Abrams M1 tanki viidi vastavusse soomusvägede kasvanud nõudmistega. Taas oli ameeriklaste suurim klient Egiptus, kes 2007. aastal kulutas 1,32 miljardit dollarit, et muretseda oma armeele 1005 uut Abramsit, millele lisandus hulk uusi tankimootoreid, relvastust ja varuosi.

Kõige arvukamalt oli Abrams-tüüpi lahingutanke USA armee käsutuses 1998. aastal, kui nende arv küündis 8000-ni. Kümme aastat hiljem oli rivis umbes 6000 Abramsit ja tänapäeval peetakse optimaalseks umbes 2600 moderniseeritud ja M1A2 markeeringut kandva tanki lahinguvalmiduses hoidmist.

Kaitse ja sisemus

Abramsi tankide kere ja tornid on soomustatud Chobham-tüüpi komposiitsoomusega, milles kasutatav vaesestatud uraan muudab terase tavalisest 2,5 korda tihedamaks. Hoolimata kurjakuulutavast nimetusest on vaesestatud uraani looduslik kiirgustase väga madal.

Suurbritannias hakati uut tüüpi soomust välja töötama juba 1960. aastate algul ja kuigi üksikasjad selle modernse kaitse kohta on salastatud, võib ühtteist aimata sõnapaari „keraamiline soomus“ järgi. Ülitugev kaitse saavutatakse keraamiliste ja terasplaatide omavahelise kombineerimise tulemusena, mida omakorda eraldavad üksteisest elastsed pehmenduskihid. Soomustuse vahel asuvad elastsed kihid aitasid tabamuste pehmendamisele lisaks efektiivselt vähendada mootori tööst ja maastikul sõitmisest tekkivat vibratsiooni.

Sedasi valmis aastaid kestnud testide tulemusena soomus, mis peab vastu mistahes tankivastastele mürskudele ja rakettidele, kaasa arvatud võimsatele kumulatiivlaengutele (high-explosive anti-tank rounds (ehk HEAT laskemoon). Kuigi uudne soomus arendati välja Suurbritannias Surreys asuvas Chobham Commoni tankiarenduskeskuses, võeti see esimesena kasutusele just Abramsi tankidel.

Keraamilised komposiitplaadid pakkusid küll head kaitset üksiktabamuste vastu, kuid probleemiks osutus nende purunemine korduvate tabamuste korral samas piirkonnas. Probleemi lahendamiseks hakati kasutama võimalikult väikseid plaate ja prooviti läbi erinevad plaadikujud. Lõpuks jäädi pidama heksagoonilise vormi juurde.

Abrams tanki sisemus on võrreldes Vene analoogidega ruumikas. Torni parempoolses osas istuvad tanki komandör ja laskur, laadija istub tornis vasakul ja juht kere eesosas keskel. Kütusepaagist eraldab meeskonda soomustatud vahesein. Ka mürsuvaru ja meeskonna vahel asub soomustatud liuguks. Kui torn saab kumulatiivlaengu tabamuse, mille tagajärjel ülemine luuk kinni kiilub, on meeskonnal võimalik väljuda varuväljapääsu kaudu. Varuuks avaneb automaatselt, kui tema lukustussüsteemile ettenähtud surve muutub. Paigaldatud on ka RADIAC-nimeline kiirgusohu tuvastaja ja keemiarelva kasutamisest hoiatav süsteem. Nii radiatsiooni, keemia- kui ka bioloogilise relva vastu on iga meeskonnaliikme jaoks tanki lisavarustuse hulgas kaitseülikond.

Tanki juhitakse mootorratta juhtrauda meenutava T-kujulise rooliseadme abil, mille mõlemas otsas asuva käepideme abil saab reguleerida edasivedava jõu suurust (vasak vasaku roomiku jaoks ja parem parempoolse roomiku jaoks). Juht saab monitorilt kontrollida vedelike ja kütuse taset, filtrite, elektroonika, pidurite ja aku seisukorda ja seda, millal ja milline seade või tehniline sõlm hooldust vajab. Lahinguolukorras, kui torni luuk on suletud, saab juht ühe liigutusega avada kolm päevaperiskoopi, millest keskmise saab lülitada kuvama öövaadet. Lisaks on nii laskuril kui ka juhil võimalik kasutada termovaatlusseadet.

Tanki komandöri võimalused ümbruse jälgimiseks on veel avaramad. Isegi lahinguolukorras on tema käsutuses kuus kuvarit, mis võimaldavad tal jälgida ümbruskonda 360 kraadi ulatuses ehk vabalt igas suunas, laserkaugusmõõdikud ja mitmekordse suurendusega optika. Seadmed analüüsivad ja selekteerivad automaatselt sihtmärke, see lihtsustab komandöril otsustamist, kas ja millise sihtmärgi pihta tuli avada.

Kõige modernsematele Abrams M1A2 SEP tankidele on lisatud sihtmärkide positsioneerimise süsteemid, mis suudavad võimalikud ohuallikad avastada kuni 8000 m kauguselt ja tuvastusviga jääb seejuures alla 35 meetri. Et vältida meeskonna pimestamist laserkiirtega, paigaldati tankide anduritele laserkiirte filtrid, mille kasutegur ilmnes näiteks Iraagi sõjas.

2006. aastal moderniseeriti 505 Abramsit spetsiaalselt linnalahingute jaoks. Vastasele palju tuska põhjustavad uuendused said nimeks TUSK ehk Tank Urban Survivability Kit ja sisaldasid näiteks kiiresti paigaldatavat lisaaktiivsoomust, laaduri lisakaitset, soojussihikuid, sidevahendeid spetsiaalselt jalaväeüksustega suhtlemiseks ja termokaamerat juhi jaoks tanki tagaosas.

Relvastus

Täpseks sihtmärkide tabamiseks jääb ainult relvastusest väheseks. Moderniseerimise käigus täiustatigi kõige rohkem Abramsite elektroonikat, tuvastus- ja tulejuhtimisseadmeid. Laskurit abistavad laserkaugusmõõdik, öövaatlusseade, infrapunaandur ja soojuskaamera. Kogu teave erinevate sihtmärkide kohta kuvatakse kõrglahutusvõimega monitoril ja pilti on võimalik kümnekordselt suumida. Liikumise pealt sihtmärkide sihikul hoidmist hõlbustab güroskoop. Abramsi torni katusel asub tuulemõõtja, mille andmed ühendatakse automaatselt laserkaugusmõõtja andmetega, mille põhjal korrigeeritakse sihtmärgi tabamiseks vajalikku laskenurka ja -suunda. Et kindlustada tabamuste veelgi tõhusam toime, on võimalik arvutisse käsitsi sisestada infot sihtmärgi omaduste, õhurõhu, laskemoona tüübi ja isegi mürsu temperatuuri kohta.

Pärast esimesi lahingukontakte sai kiiresti selgeks, et seni pearelvana kasutusse võetud inglaste 105 mm kahur ei suuda piisavalt efektiivselt oma ülesandeid täita. Uus võimsam 120 mm sileraudne pearelv telliti Abramsile 1985. aastal Saksamaalt Rheinmetall Waffe Munition GmbH-lt ja selle tootmine käib tänapäeval USA põhilises raskerelvastust valmistavas tehases Watervliet Arsenal.

Komandöri käeulatuses on 12,7 mm Browning M2 raskekuulipilduja, mis sobib hästi õhusihtmärkide hävitamiseks, samas kui laskuri juhtida jääb lisaks pearelvale veel 7,62 mm M240 kuulipilduja. Olgu öeldud, et lahingkomplektis on Abramsis kaasas 11 400 padrunit 7,62 mm kuulipildujale ning raskekuulipildujale jätkub moona 1000 lasuks. M1A1 pearelvale sobivaid 120 mm mürske mahub tanki tornis olevasse hoidikusse 34, lisaks on veel 6 varumürsku kere tagaosas.

Kui tekib vajadus tanki suitsukardina taha varjata, saab seda teha kas mootorile paigaldatud lisaseadme või torni mõlemal küljel asuva kuuetoruliste suitsugranaatide laskeseadmete abil.

Abrams M1 laaduri elu pole meelakkumine. Soomustatud lükandukse taga asub toruriiulis laskemoonavaru ja vilunud laadur suudab relva laskevalmis seada viie liigutusega, mis võtab aega vaid paar sekundit. Ettevaatust aga kaotada ei tohi, sest tankikahur teeb iga lasu korral laadurist vähem kui paarikümne sentimeetri kaugusel poolemeetrise tagasilöögi.

Kuigi Abramsi jaoks on välja töötatud ka punkrite purustamiseks mõeldud mürsud ja jalaväevastane kildmoon, on Abramsi põhirelva moona kaks kõige tähtsamat mürsutüüpi ette nähtud soomustatud sõidukite ja tankide hävitamiseks. Niinimetatud HEAT SABOT-i mürsk kasutab soomuse läbistamiseks pikka noolekujulist lõhkepead, mille lennutrajektoor stabiliseeritakse spetsiaalse ümbrise abil, mis pärast oma ülesande täitmist lennu ajal lõhkepeast eraldub. Veel märkimisväärsem on vaesestatud uraani ja vasksüdamikuga kumulatiivmürsk, mis sihtmärki tabades moodustab mitmetuhandekraadise kuumusega imepeene sulametallijoa, mis end soomusest läbi puurib ja millele järgnev magmajoa plahvatus kõik elava vastase tanki sisemuses hävitab.

NATO liitlaste jaoks on hea uudis veel see, et Abramsi pearelva 120 mm moon sobib ka nii prantslaste Leclerci MBT kui ka sakslaste Leopard-2 tankikahurile.

Tanki võimas süda

Abramsi mootori võimekusest pildi saamiseks võime hetkeks pilgu ajalukku pöörata. Esimeses maailmasõja lõpus kasutasid värskelt lahingutandrile jõudnud Ameerika tankid Benjamin Holti tehases toodetud Holt Caterpillar 120-hobujõulisi mootoreid. Euroopas toodetud Foster-Daimleri traktorimootorid, mida samuti tankidel kasutati, arendasid üle 100 hj ja suutsin tolleaegseid umbkaudu kümme tonni kaaluvaid sõjamasinaid edasi liigutada 6,5 km/h ehk jalakäija kiirusega. Esimene ameerika 43,5 tonni kaalunud rasketank Mark VIII suutis arendada umbes 10 km/h suurust kiirust ja läbida oma kütusevaruga maksimaalselt 80 km, samas kui Teises maailmasõjas kuulsaks saanud 69,5 tonni kaaluva Saksa Tiger II Maybachi V-12-mootori võimsus küündis peaaegu 700 hobujõuni, kiirus oli 40 km/h ja käiguvaru 170 kilomeetrit. 1960-ndate keskel teenistust alustanud Leopard I mootori võimsus oli 830 hj.

Kui nende ajalooliste jõuallikate kõrvale asetada Abramsi südameks olev 1500 hj gaasiturbiinmootor, on vahe isegi eelmise põlvkonna Leopardiga hiiglaslik. Abramsi tavaliselt diislil või lennukikütusel töötav, kuid hädaolukorras ka bensiini neelav Lycoming Textron AGT jõuallikas suudab 63-tonnist Abramsit edasi liigutada kiirusega kuni 67 km/h. Samas näitab selline tippkiirus vaid mootori võimekust ega ole tavakasutuses põhimõtteliselt vajalik. Ekspertide hinnanguil, mida kinnitavad ka testitulemused, kasvab tanki veermiku ja jõuülekannete, samuti meeskonna vigastamise oht järsult, kui tank sõidab kiiremini kui 45 km/h.

Hõlpsaks on tehtud tanki remonditööd, sest kui mootoriga peaks midagi juhtuma, on see võimalik ühes tükis välja tõsta ja uuega asendada vähem kui tunni jooksul. Võrdluseks – Ameerika eelmise põlvkonna tanki M60 mootorivahetuseks kulus üle nelja tunni. Põhjus, miks jõuallikaks valiti just gaasiturbiin, aga mitte tavaline diiselmootor, peitub turbiini suuremas võimsuses sama kubatuuri juures, lisaks vajab ta palju vähem jahutust ja suudab kasutada eri tüüpi kütuseid.

Abramsi nõrgaks küljeks peetakse tema suurt kütusekulu. Ainuüksi gaasiturbiini käivitamiseks kulub 38 liitrit kütust ja edasiliikumisel kulutab turbiin kütust iga miili läbimiseks 6,3 liitrit. Et viga parandada, arendab Honeywell International Engines and Systems ja General Electric USA kaitseministeerium tellimuse uut LV100-5 tüüpi kergemat, väiksemat, vaiksema käigu ja nähtamatute väljalaskegaasidega mootorit. Testid näitavad, et uus mootor, mille arendamine on veel pooleli, tarbib vanema versiooniga võrreldes sama võimsuse juures kuni 33% vähem kütust.

Abramsi mootori jõud kantakse vedavatele ratastele üle täisautomaatse käigukasti abil, millel on neli edasi- ja kaks tagurpidikäiku. Märkimisväärselt on aja jooksul täiustatud tanki vedrustus- ja amordisüsteeme.

Lahinguristsed

Kuni 1991. aasta Lahesõjani ei olnud Abramseid lahinguoludes testitud. Kuveidi vabastamiseks Iraagi vägedest korraldati operatsioon Kõrbetorm, mille käigus tõid ameeriklased kohale 1848 Abrams M1A1 tanki. Iraagi relvajõud panid nende vastu välja Nõukogude Liidust ja Poolast ostetud T-55, T-62 ja vähesel määral ka T-72 tanke. Just T-72 moderniseeritud versioone pelgasid ameeriklased kõige rohkem, sest kuigi suuremal osal Vene tankidel polnud öövaatlusvõimet ja moodsaid kaugusmõõdikuid, oli Iraagi eliitsoomusüksustele jõutud muretseda näiteks infrapunaandureid ja veidi ka muid moodsamaid tulejuhtimisseadmeid. T-72 125 mm pearelva tuleulatus oli kuuldavasti kuni 4000 meetrit ja sellega oli võimalik lasta ka juhitavaid tankitõrjerakette. Samas ütlesid lääneliitlaste luureandmed, et T-72 suurtüki võimas tagasilöök kippus purustama ka tanki enda jõuülekandeid.

Pärast Kuveidi sõda kaotusi üle lugedes võisid ameeriklased kergendustundega ohata, sest kogu lahingutegevuse käigus kaotati vaid 23 Abramsit ja nendestki seitse nn sõbraliku tule läbi. Lisaks hävitasid kaks liikumisvõimetuks jäänud Abramsit ameeriklased ise, et need vastase kätte ei satuks. Praktikas selgus, et Abrams M1A1 oli võimeline Vene tanke tabama 2500 meetri kauguselt, samas kui Vene tankide tuleulatus piirdus umbes kahe kilomeetriga. Nii ei suutnud Iraagi soomusüksused isegi sobivatele positsioonidele jõuda, enne kui Abramsid nad hävitasid.

Ka aastal 2003–2005 toimunud Iraagi sõja ja sellele järgnenud operatsioonide käigus näitasid täiustatud Abramsid ennast heast küljest, sest kogu perioodi jooksul langes vastase tule tõttu rivist välja umbes 80 tanki. Tihti oli põhjus varitsusest sooritatud jalaväe rünnakutes, mille käigus lasti tankitõrjerakettidega Abramseid ülevalt torni katusesse. Mitu kaotust põhjustas võimsad IED-d või tankimiinid. Õppust oli võetud Kuveidi sõjas saadud sõbraliku tule kogemustest ja Ameerika tankidele lisatud torni väliskülgedele spetsiaalsed tuvastusseadmed CIP (Combat Identification Panels), mis hõlbustasid tunduvalt oma tankide eristamist vastase sõjamasinatest.

Lisada võib, et alles 2008. aasta maikuus teatati esimesest Abrams M1-st, mis oli saanud viga RPG-29 tandemlõhkepeaga raketi tabamusest, kusjuures lõhkepea suutis läbistada nii aktiivsoomuse kui ka selle taga asunud komposiitkaitsekihi. Seni olid analoogsed tandemlõhkepead tekitanud Abramsitele vaid väliseid kahjustusi.

Mis hinnangu annavad ameeriklased ise Abramsile

Mitu USA sõjaväe kokkuvõtet Abrams M1 tankide lahingukogemustest on avalikud. Iraagis aastal 2003 toimunud sõja kokkuvõttes mainitakse esmajärjekorras oma tankivägede tagasihoidlikke kaotusi. Mitu Abramsit langes rivist hoopis mehaaniliste rikete, varuosade puudumise või kohalike saboteerimise tõttu. Ameeriklaste elu tegi lihtsamaks ka Vene kolmanda põlvkonna tankitõrjerakettide puudumine Iraagis ja näiteks kardetud Kornet-tankitõrjerakette ei avastatud kogu sõja jooksul ühtegi.

Abramsi torni tabamustele vastupidavuse hindasid ameeriklased suurepäraseks. RPG 7 tabamuste tulemusel tekkinud vigastusi nimetas kokkuvõte „kosmeetilisteks“. Soomustatud liuguksed laskemoona ja meeskonna vahel töötasid nii, nagu ette nähtud – isegi süttinud laskemoonaruumi puhul evakueerus meeskond vigastusi saamata. Individuaalsed kaitsevahendid töötasid hästi ja erilist kiitust pälvisid uued soomusvestid, mis suutsid kinni pidada ka 7,62 mm käsirelvade tabamusi, kui meeskond oli sunnitud tankist evakueeruma.

Põhirelvale anti samuti kiitev hinnang. Kuigi SABOT-moona kasutati harva, oli selle igal kasutuskorral tulemus vastase jaoks katastroofiline. Ka hoonetele ja punkritele oli vastava moona mõju hävitav. Meeskonna käsutuses olnud kuulipildujad leidsid laialdast ja tõhusat rakendamist väga erinevates lahinguolukordades.

Kõige usaldusväärsemaks ja kindlamaks sidepidamisvariandiks lahingutingimustes osutus satelliitside.

Raskustest toodi eraldi välja liivatormid, mis raskendasid oluliselt sihtmärkide avastamist, selekteerimist ja tabamist. Samuti kulus tankiüksuste liigutamiseks tunduvalt enam kütust, kui algselt oli ette nähtud. Ette tuli probleeme tankis kasutusel oleva tarkvaraga.

Kokkuvõtteks leiavad ameeriklased, et Abramsi tankid on suurepärase manööverdamisvõime, tulejõu ja meeskonna kaitseomadustega sõjamasinad, mis peavad vastu ka ränkades tingimustes ja mille ees tunnevad aukartust kõik vastased.

Abrams M1A2

  • Meeskonnas 4 liiget
  • Tootmist alustati 1980
  • Pikkus: 9,83 m
  • Laius: 3,65 m
  • Kõrgus: 2,88 m
  • Kaal: 63 t
  • Mootor: Lycoming AGT-1500 HP gaasiturbiin
  • Maksimaalne kiirus: 67 km/h
  • Tegevusraadius: 426 km
  • Relvastus
  • Pearelv 120 mm sileraudne Rheinmetall M256A1 suurtükk
  • 12,7 mm Browning M1HB raskekuulipilduja
  • Kaks 7,62 mm M240 kuulipildujat
  • 2 × 6 suitsugranaatide laskeseadet
  • Tank on USA, Kuveidi, Egiptuse, Austraalia ja Saudi Araabia relvastuses.