Üha raskem on tänapäevasesse lahinguolukorda kujutada sõdurit, kes pole väljaõppe käigus läbi teinud taktikalise laskmise harjutusi. Siiski on sajanditepikkuse klassikalise tiirulaskmise tava väljaõppes visa taanduma. Kaitsejõudude spordiklubi taktikalise laskmise entusiastidel on veel suur töö teha tänapäevase laskeviisi tutvustamisel.
Avaldatud ajakirjas Sõdur 5/2014
Kindralmajor Knud Bartels, 2005, Kosovo: „Sõduri kolm peamist oskust lahingus toimetulekuks on: esiteks – sõdurioskused, teiseks – relvakäsitsemise ja laskeoskus, kolmandaks – esmaabi andmise oskus.”
Lahingutegevus muutub pidevalt, muutuvad vahendid, millega sõda peetakse. Kas keegi kujutas sada aastat tagasi ette, et luureandmete kogumiseks kasutatakse mehitamata õhusõidukeid (MÕS-id, inglise keeles UAV-d) või lennukeid, ja koptereid kasutades on võimalik suuri väeüksusi liigutada? Olenemata lahinguväljal kasutatavate vahendite muutumisest pole sõjategevuse alustala „sõdur ja tema relv” mitte kuskile kadunud. Võrdselt teiste oskustega on seega tähtsal kohal ka laskeoskus, ilma selleta ei ole võimalik lahingülesandeid täita. Kui sõdur ei kasuta oma relva ja varustust efektiivselt ega saa vastasele pihta, siis valitseb oht, et vastane laseb vastu ning tabab esimesena. Selle artikli eesmärk on avardada lugeja silmaringi ning pakkuda välja lahendusi edasisteks arenguteks laskeväljaõppe vallas.
Relvakäsitsemine tänapäeval
Tänapäevase sõduri laskeoskus ei seisne kaugeltki standardses asendis ja stressivabas keskkonnas „90 silma laskmises 100-st” on vaid tervikoskus ja teadmine relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, ebastandardsetest laskeasenditest, laskmise dünaamikast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise (varjatud, liikuv, kauge jms) sihtmärgi hävitamisel. Tuleb tõdeda, et sõduritele õpetatavad laskeasendid pärinevad praktiliselt muutumatul kujul 19. sajandi algusest. Kahel illustratsioonil (pilt 1 ja pilt 2) on kujutatud sõdurit püsti laskeasendis. Pildi järgi saab öelda, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem!
Seega võime neid kahte pilti vaadates väita, et näiteks laskeasendid ei ole muutunud rohkem kui 200 aasta jooksul, küll aga on selle aja jooksul oluliselt muutunud relvastus, varustus (kaasa arvatud individuaalne kaitsevarustus) ning taktikalised lahendused.
Artikli autorite hinnangul oleks ka Eesti kaitseväes viimane aeg hakata liikuma nüüdisaegse ja lahingutegevuses hakkama saamisele suunatud relvakäsitsemise ja laskeoskuse arendamise poole. Laskeväljaõppe hetkeolukorra paremaks mõistmiseks ning hindamiseks tooksime lugeja ette mõningad andmed lähiminevikus läbi viidud ja meie artikli näitlikustamiseks sobivatest laskeharjutustest.
ESIMENE. 2012. a sügisel viidi ühes kaitseväe struktuuriüksuses 60-liikmelise testgrupiga läbi püstoli ja automaadi laskeoskustestid (P.6. ja A.7). Püstoli testis oli vaja saada 12 tabamust 15-st, automaadil 10 tabamust 12-st. Vastast kujutas 1,5 × 0,5 m suurune sihtmärk.
- Püstoli testi läbis 32 (53%) tegevväelast. Maksimaalse tulemuse said 4 (7%).
- Automaadi testi läbis 46 (77%) tegevväelast. Maksimaalse tulemuse said 23 (38%).
- Kumbagi testi ei läbinud 11 (18%) tegevväelast.
- Mõlemad testid sooritas maksimumpunktidele ainult 2 (3%) tegevväelast.
TEINE. 2014. a suvel viidi läbi laskeoskustest A.7. VABK-40 sisseastumiskatsetel 81 kursusele pürgivale nooremallohvitserile.
- Testi läbis 65 tegevväelast (80,2%).
- Maksimaalse tulemuse sai 29 tegevväelast (35,8%).
- Testi ei läbinud 16 tegevväelast (19,8%).
KOLMAS. 2012. a talvel viidi Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate nooremallohvitseride kursuse 120 õppurile läbi taktikaline laskeharjutus, kus laskur pidi individuaalselt lahendama talle ette mängitud taktikalise situatsiooni, kusjuures sihtmärgid asusid 5–40 meetri kaugusel. Harjutuse sooritamist alustas laskur laetud automaadiga (padrun padrunipesas, kaitseriiv peal) ning esimene sihtmärk, mille ta ebastandardset laskeasendit kasutades seina tagant välja küünitades hävitama pidi, asus 15 meetri kaugusel. Esimesel sooritusel kulus esimesele lasule aega keskmiselt 12–16 sekundit. Pärast ettenäitamist ja iseseisvat treenimist ning teisele katsele minnes vähenes esimesele lasule kuluv aeg keskmiselt 3–6 sekundini. 15 sekundiga suudab täisvarustuses vastane joosta peaaegu 100 meetrit ja relva kallal kohmitseva sõduri täägiga läbi torgata.
NELJAS. 2013. a aasta kaitsejõudude lahtistel meistrivõistlustel taktikalises laskmises oli kavas kaheksa erinevat taktikalist laskeharjutust, mille lahendamiseks kulus laskuril minimaalselt 140 padrunit. Osalenud 59 laskurist sai tulemuse kirja 55, neli laskurit diskvalifitseeriti relvaga ohtliku ümberkäimise eest. Mainimist väärib asjaolu, et esimese „tavalise” tegevväelase leiab võistlusprotokollis alles 22. kohalt ning tema tulemus moodustab 65% võitja omast. Esimesed 21 laskurit lõpuprotokollis on tegevväelased ja kaitseliitlased, kellest enamik kuulub kaitsejõudude spordiklubisse (KJSK) ning kes iseseisvalt oma oskusi arendavad.
VIIES. 2014. aasta EROK-i rahvusvahelisel laskevõistlusel oli ühe alana kavas taktikaline meeskonnaharjutus automaadist Galil. Laskeharjutusel tuli ebastandardsetest laskeasenditest seintes olevaid avasid kasutades hävitada 35 sihtmärki, mis paiknesid 100–170 m kaugusel ning millest 30 olid kukkuvad metallplaadid ning viis papist rinnakujud. Harjutuse võitnud KJSK meeskond edestas järgmist tegevväelastest koosnevat võistkonda (3. koht KJSK kadetid) rohkem kui 50%-ga. Kui KJSK meeskond hävitas vastase 33 sekundiga, siis enamik võistkondi kulutas sama töö peale enam kui 100 sekundit. Sealjuures pole KJSK võistkonda kuulunud laskurid kaugeltki mingid imeinimesed, küsimus on lihtsalt oskuses lasta erinevatest ebastandardsetest laskeasenditest. Üsna piinlik oli kuulata, kuidas kõvad sportlaskmise mehed oma meeskonda juhendasid ning käskisid neil toppida käe relva ja aknalaua vahele, sellele järgnes rohkem kui 20 lasku, neist ükski ei tabanud märki.
KUUES. 2013. aasta sügisel toimus KVÜÕA vanemallohvitseride baaskursusel lahinglaskmine L.3.3 jalaväejagu rünnakul. Lahinglaskmise stsenaariumi järgi imiteerisid rajal olevad sihtmärgid (kokku 12 tk) kahel vastase objektil kokku kuut vastase võitlejat. Esimesel objektil oli eemalduv lahingpaar ning teisel objektil kaks lahingpaari, kellest üks oli varjunud kuulipildujapessa ja teised kaevikutesse.
Osalejad: 41 seersantõppurit, s.o neli jalaväejagu. Nelja jao peale kulus kokku 4799 padrunit, millest:
- 5,56 × 45 mm FMJ M855 – 2236 padrunit
- 5,56 × 45 mm trasseeriv M856 – 1390 padrunit
- 7,62 × 51 mm lindis KP – 1173 padrunit
Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 630 tabamust, mis on 13,1% kulunud laskemoona kogusest. Otsetabamusi oli 378, mis on 7,8% kulunud kogusest ja rikošettinud tabamusi 252, mis on 5,2% kulunud laskemoona kogusest (vt joonis 1).
Metsase maastiku tõttu oli enamik kontakte vastasega 5–50 m kauguselt, välja arvatud kattegrupil rünnaku teises etapis, kes lasi kahte sihtmärki umbes 200 m kauguselt. Et vastane ehk sihtmärgid olid oma positsioonidel varjunud punkrisse, mätaste, võsa jne taha, siis on loogiliselt seletatav ka suur rikošettinud ja purunenud kuulide tabamuste osakaal sihtmärkides. Seega võib järeldada, et metsasel maastikul ja varjunud vastast pole sugugi lihtne hävitada, tabab alla 10% laskudest, hoolimata sellest, et kontaktid on lähidistantsilt. Kui palju mõjutavad vastast rikošettinud ja purunenud kuulid, selle üle võib ainult spekuleerida.
SEITSMES. 2014. a suvel viidi lahingukooli reservohvitseride baaskursusel lahinglaskmine L.3.4 jalaväejagu varitsuses. Lahinglaskmise stsenaarium nägi ette jalaväejao varitsust lagendikule sõitnud vastase varustuskolonnile. Jao ette jäi seisma kolm veoautot, iga auto küljes oli kolm sihtmärki 04 (0,5 × 0,5 m). Jalastunud vastast imiteeris 10 tõusvat Hardy sihtmärki, mille külge olid kruvitud sihtmärgid 03 (1,0 × 0,5 m). Varitsusele sattunud autod olid jao positsioonist 150 m kaugusel, lähim jalastunud vastane 100 m kaugusel. Vastase kolonni peatamiseks mõeldud miine imiteeriti lõhkepakettidega.
Osalejad: kolm jalaväejagu, kõik kaheksaliikmelised, kokku 24 laskurit. Kolme jao peale kulus kokku 1481 padrunit, millest:
Jagu paiknes headel positsioonidel lagendiku serval, kõigil oli võimalus sisse võtta mugav ja stabiilne lamades laskeasend või kasutada toena välja ehitatud kaevikuliini elemente. Põhimõtteliselt ei olnud suuri erinevusi õppelaskmise tingimustega. Ilm ja nähtavus olid väga head, paistis päike ja oli tuulevaikne.
Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 230 tabamust, mis on 15,5% kulunud laskemoona kogusest. Seega keskmiselt lasi iga jagu 493,6 padrunit, millest tabasid sihtmärke keskmiselt 76,6 (vt joonis 2).
Et sihtmärgid paiknesid lagedal, siis rikošettinud tabamusi praktiliselt ei olnud. Esimene jagu ei tabanud ühtegi lasku kolme tõusvasse sihtmärki, teine ja kolmas jagu nelja tõusvasse sihtmärki.
Sellest nähtub, et testitud valimi põhjal ei ole laskeoskus autorite arvates piisav isegi suurte seisvate sihtmärkide (püstkuju) tabamiseks. Milline oleks valimi sooritus olukorras, kus laskur peab hävitama mitu eri kaugusel paiknevat väikest liikuvat sihtmärki? Mis saab siis, kui vastane tulistab vastu?
Rahuloluks pole põhjust
Laskeväljaõppe eeskiri seevastu peab üksuse laskeoskust rahuldavaks, kui laskeoskustesti ehk harjutuse A.7 läbib positiivselt 70% laskuritest. Seega oleks kõik justkui suurepärane. Kas ikka on? Paralleele luues: kas aktsepteeritav oleks, kui 30% sõduritest ei oskaks käemärke või ei saa hakkama järjestikust ahelikku liikumisega? Radikaalsem näide: kui 30% isikkoosseisust on lahingvõimetu, kas üksus oleks jätkusuutlik?
Koos kaitsejõudude spordiklubi laskeinstruktoritega fikseeriti probleemid ja ohud, mida on täheldatud klubi korraldatud taktikalise laskmise arendustegevuse käigus:
1. Relvakäsitlemis- ja laskeoskust õpetavad sõdurile instruktorid, kelle individuaalsed oskused ei ole piisavad laskeväljaõppe efektiivseks läbiviimiseks. Põhjus on väheses teenistusrelvaga treenimises, see omakorda tuleneb huvi (sisemise motivatsiooni) puudumisest. Ivo Turja lõputöös („Jalaväe laskeväljaõpe ja tase Eesti Kaitseväes aastatel 1930–1940” lk 24, Tartu 2007) tuleb välja, et huvipuudus mõjutab negatiivselt laskeoskuse õpetamist ajateenijatele. Teises lõputöös „Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri baaskursuse ajal” (Ott Kreitsman, 2009, lk 15) leidis töö koostaja, et neis väeosades, kus laskmiste läbiviija oli ise huvitatud laskmistest ning selle õpetamisest, olid ajateenijatel ka paremad tulemused.
2. Praegused kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe (kaitseväe peastaap, „Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri” Tallinn 2010) eeskirjas kirjeldatud automaadi laskeharjutused on orienteeritud sihtmärgi tabamisele „madalal pulsil”, mis ei saa olla võrdeline laskeoskusega lahinguväljal.
3. Relvaõpikutes (maaväe staap „AK4 instruktori käsiraamat” Tallinn 2003) ja Galil AR-i relvatunnid (KVÜÕA 2001) käsitletud laskeasendid ja relvadrillid on mõeldud steriilses keskkonnas toimuva sportlaskmise tarbeks, mitte lahinguväljal vaja mineva ergonoomilise ja ohutu liikumise jaoks. Relvaõpikutes ei kajastata paljusid tähtsaid elemente relva käsitlemisel (relvasuuna kontroll, taktikaline salvevahetus, nimetissõrme hoidmine relvaraamil, kui ei lasta, taktikalise relvarihma kasutamine, tõrke korral põhimõte „üks aste madalamaks” jne). 2011. a Eesti kaitsejõudude taktikalise laskmise karikavõistlustel diskvalifitseeriti kuus laskurit (tegevväelast) ohtliku relvakäsitlemise tõttu.
4. Tegevväelased ei lähene kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirjale loominguliselt, see ei jäta ruumi väljaõppe arendamisele. Klammerdutakse üleskirjutatud õpetustesse ja juhenditesse, vaevumata kasutama eeskirjas tegelikult olemas olevaid võimalusi laskeväljaõppe läbiviimiseks.
5. Praegune kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri jaotab laskmised õppe- ja lahinglaskmisteks. Õppelaskmised keskenduvad sihtmärgi tabamisele ilma lahingsituatsioonita statsionaarselt positsioonilt. Lahinglaskmistel tuleb liikuda ja tabada teadmata kaugustelt mitut sihtmärki kiiresti ja täpselt. Seega puudub vahelüli õppe- ja lahinglaskmiste vahel ehk pärast lasketiiru steriilses keskkonnas õppelaskmiste läbimist ei ole laskur valmis siirduma üksuse koosseisus lahinglaskmisele, sest tema ohutu ja efektiivne relvakäsitsemise oskus pole lahingülesannetega hakkama saamiseks piisav.
Eeskirjas kajastatud taktikalised laskeharjutused ei kuulu enamasti väljaõppeprogrammidesse ning mingil põhjusel kirjeldavad need situatsioone ainult kuni 25 m kaugusele. Vintpüssiga peab loomulikult oskama võidelda ka lähikontaktis, kuid enamasti kipub lahingus olema nii, et lasketiiru meetriposte näha pole ning tulistada tuleb nii lähedale kui ka kaugemale.
Samasugusele järeldusele jõuti ka 2014. aastal sõjakoolis edukalt kaitstud lõputöös, mis keskendus laskuri ettevalmistusele enne lahinglaskmist. Lohutuseks – sarnaste probleemidega maadlevad nii meie liitlaste kui ka Venemaa föderatsiooni relvajõud. Esimene lahinglaskmine on lahingpaari tuli ja liikumine, kus põhirõhk on laskurite omavahelisel koostööl (kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppeeeskiri, p 7.4.13, lk 110). Autorid leiavad, et ajateenijat võiks ja saaks tunduvalt paremini ette valmistada lahinglaskmisteks, sest erinevus õppelaskmiste ja lahinglaskmiste vahel on suur (vt pilt 3 ja pilt 4).
Muutusi on vaja
Olukorra parandamiseks ja laskeväljaõppe arengu jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja teha alljärgnevad olulised liigutused: tänapäevastada relvaõpikuid, muuta õppelaskmisi, tuua juurde kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirja üksikmehe lahinglaskmisi, koolitada instruktoreid.
Selleks, et saavutada kõike eespool mainitut, tuleb autorite hinnangul alustada laskeinstruktorite institutsiooni loomisest, mille ülesanne oleks:
Alates 2011. aastast on Venemaa föderatsiooni relvajõudude laskeväljaõppe arendamisse kaasatud kohalik praktikal-laskmise organisatsioon. Belgias korraldatakse neljandat aastat taktikalise laskmise meistrivõistluseid, Hollandi relvajõududes on eraldi laskespordi organisatsioon, mis tegeleb nii klassikalise sportlaskmisega kui ka taktikalise laskmise arendamisega relvajõududes, korraldades treeninglaagreid Austraalias, Kanadas jm. Soome relvajõudude laskespordiklubisse kuuluvad tegevväelased võivad igal ajal minna lasketiiru ja treenida, ilma et peaksid laskemoonakoguse pärast muretsema. USA-s tegeleb laskeväljaõppe arendamisega US Army Marksmanship Unit, mille moto ütleb kõik: The USAMU enhances the Army’s recruiting effort, raises the standard of the Army’s Marksmanship proficiency, and supports the Army’s small arms research and development initiatives in order to raise the Army’s overall combat readiness.
Mis on taktikaline laskmine?Taktikaline laskmine on laskeväljaõppe distsipliin ja tänapäevane treeningmetoodika, mille eesmärk on õpetada laskureid kasutama relvi ja varustust enesekaitseks ning vastase kiireks hävitamiseks ebaselgetes ja muutuvates taktikalistes olukordades. Taktikalise laskmise juures on olulised:
- efektiivne ja ohutu relvakäsitsemisoskus;
- kiire ja täpne laskeoskus;
- ohutu liikumisoskus relvaga;
- erinevatelt distantsidelt laskmise oskus;
- liikuvate sihtmärkide laskmise oskus;
- varustuse kasutamise oskus;
- ebastandardsete laskeasendite valdamine;
- sihtmärkide hävitamise järjekord ning meetodid jms, millega sõdurid lahingutegevuses kokku puutuvad.
Taktikalist laskmist on võimalik harrastada kõikide käsitulirelvade ja meeskonnarelvadega nii individuaalselt kui ka meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine lahinglaskmistes muudab viimased efektiivsemaks ja realistlikumaks ning paremate individuaalsete oskustega sõdurid suudavad efektiivsemalt tegutseda üksuse koosseisus lahinglaskmistel.
Kaitsejõudude spordiklubil on oskusteave
Hoolimata keskse laskeväljaõppe arenduse puudumisest on kaitseväes siiski laskeväljaõppe arendamisega tegeletud vabatahtlikkuse korras MTÜ kaitsejõudude spordiklubi kaudu, mis on keskendunud taktikalise laskeoskuse arendamisele kaitseväes kursuste ja võistluste abil.
Spordiklubi liikmeid ja instruktoreid leidub pea kõigis struktuuriüksustes, kuid vabatahtlik tegevus ei ole legitiimsuse puudumise tõttu kuue aasta jooksul suutnud olukorda märkimisväärselt parandada.
Siiski ei saa enam öelda, et tehtud töö oleks päris tühja läinud. Koostöös edumeelsete ülematega Kuperjanovi jalaväepataljonist ja Scoutspataljonist on täiendõppe raames ohvitseridele ja allohvitseridele tutvustatud tänapäevaseid relvakäsitsemise drille ning treeningmetoodikaid. Scoutspataljoni Kesk-Aafrika vabariigi missioonil osalenud jalaväerühm läbis kolmepäevase laskeõppe spordiklubi instruktorite käe all ning koos valmistatakse ette kahenädalast instruktorikursust Scoutspataljoni tegevväelastele. Samuti plaanitakse juba sellel aastal vanemallohvitseride baaskursusele nädalapikkust laskelaagrit, kus seersantõppurid spordiklubi instruktorite juhendamisel osalevad taktikalistel ja lahinglaskmisharjutustel. Lisaks sellele on ootejärjekorras mitu üksust, kes sooviksid taktikalise relvakäsitsemise koolitusi, kuid legitiimsuse puudumise tõttu pole teenistusülesannete kõrvalt lihtsalt võimalik kõiki aidata.
Alates 2014. aasta juulist tegeletakse Kuperjanovi jalaväepataljoni ühes õppekompaniis projektiga (ühe autori magistritöö), kus sõduritele õpetatakse tänapäevaseid laskeasendeid ja relvakäsitlusdrille. Usume, et see töötab, sest 2014. a kevadel osales lahingukoolis esimesel 10-päevasel väljaõppemooduli reservohvitseride baaskursuse 25 kursuslast, kes läbisid ühe artikli autori koostatud tänapäevastatud relva- ja laskeõppe lühiprogrammi, mille tulemusena olid laskeoskustesti A.7 tulemused järgmised:
Kolm kuud hiljem järgmisel õppemoodulil prooviks läbi viidud laskeoskustest nii häid tulemusi ei andnud, kuid relvadega ümberkäimine ja relvakäsitlusdrillid olid endiselt säilinud ning õppurid käitusid väga ohutult.
Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendamiseks on kaitseväes seega olemas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse. Tegelikult on nad seda põranda all nagunii teinud, miks mitte seda siis üldise hüvangu tarbeks rohkem ära kasutada.
Kasutatud allikad:
