Sõduri intervjuu: rindeajakirjanik oma kokkupuudetest Somaalia piraatidega

 (2)
Sõduri intervjuu: rindeajakirjanik oma kokkupuudetest Somaalia piraatidega
2009: piraadid on võtnud pantvangi Prantsuse jahtlaeva meeskonna.Reuters / Scanpix

Kanada ajakirjanik Jay Bahadur räägib Sõdurile oma elust Somaalia piraatidega ja võrdleb saadud kogemusi piraatluse arengutega Lääne- ja Ida-Aafrikas. Piraatluse tõkestamisele on panuse andnud ka Eesti mereväe laevakaitsemeeskonnad, kes kolme aasta vältel osalesid Euroopa Liidu operatsioonil Atalanta ja NATO Active Endeavour operatsioonil sõjalaeva julgestusmeeskonnaga.

Ilmunud Eesti sõjandusajakirjas Sõdur 3/2014

(Jay Bahadur (30) on 2008. aastast alates käinud vabakutselise ajakirjanikuna korduvalt Somaalias ja kokku puutunud ka sealsete piraatidega. Elab ta alaliselt Nairobis - Forte toim.) Loe ka tema kodulehekülge www.jaybahadur.com

Kui palju Sa täna maailmas piraatlusega seotud arenguid näiteks Guinea lahes, Nigeerias jm. jälgid?

Jälgin küll, kuna tunnen endiselt mõningast sidet selle maailmaga. Ma ei suhtle enam piraatidega, kuid pean endiselt sidet inimestega, kes nendega kokku puutuvad. Huvitava mustrina olen märganud, et Guinea lahe piraadid on asunud jäljendama Somaalia piraate – nad püüavad enda käes hoida laeva meeskonda, kelle kinni võtavad ja kasutavad neid pantvangidena selle asemel, et laeva röövida nagu nad seni on teinud.

Samuti on Nigeri deltas mässuliste liikumine saanud hoogu juurde. Huviga vaatan, kas mõned võitlejad asuvad samuti järgima Somaalia piraatide eeskuju ning kuidas neil meeskondade pantvangis hoidmine õnnestub. Ma arvan, et on väga tõenäoline, et Lääne-Aafrika piraatlus järgib oma arengus üsna sarnast mustrit, mis Somaaliaski.

Seotud lood:

Piraatlusest rääkides märgitakse põhiliselt kahte - Somaalia ja Nigeeria koolkonda. Somaallased keskenduvad eelkõige lunarahale, Nigeerias on seevastu eesmärgiks eelkõige laeva last.

See on tõepoolest nii. Somaalia piraadid panevad merel toime inimrööve ja võtavad seejärel meeskonna pantvangi. Nende edukuse põhjus seisneb eelkõige Somaalia ranniku-äärsete riikide nõrkuses, suutmatuses, aga ka tahtmatuses piraatlusele reaalsete sõjaliste vahenditega vastu seista.

Olgugi, et piraatlus kui nähtus toimib suures osas merel on selleks kaldal loodud soodsad tingimused. Piraadid saavad kaldal oma alused ette valmistada, varud hankida ning pärast kaldale naasta. Kuigi piraatlus Somaalias on vähenenud, ei tee Somaalia keskvalitsus endiselt suurt midagi, et sellist tegevust takistada.

Nigeerias on tingimused veidi teistsugused ja ka taktika erinev, kuid nagu märkisin on ka siin viimaste aastate jooksul märgata trendi, et piraadid jäävad alustele kauemaks kui nad seda on teinud seni, mis sarnaneb oma olemuselt Somaalia piraatluse algusaastatele. Ma olen suhteliselt kindel, et nad on eeskuju võtnud Somaalia piraatidelt.

Mis piraate motiveerib? Kui organiseeritud või struktureeritud nende tegevus ja juhtimine on?

Motiveerib piraate eelkõige loomulikult raha ja koos rahaga omab tähtsust ka staatus. Nooremad piraadid ostavad esimese asjana omale auto, enamasti on tegu 4x4 Toyotaga, mis on kujunenud omamoodi staatusesümboliks. Tihti tehakse tellimus juba enne kui ostuks raha käes, mis omakorda tähendab umbes 100%-se intressi maksmist, mis tasutakse siis kui lunaraha käes. Auto on staatuse sümbol aga raha kulutatakse ka narkootikumidele. Piraadid tarbivad ohtralt khati-nimelist stimuleerivat ainet, mille peale kulub päevas umbes 20 dollarit, lisaks ostetakse khati oma sõpradele.

Piraatlus oma olemuselt sarnaneb ettevõtlusega, kus algkapitali investeeritakse vähe, otsest konkurentsi erinevate rühmituste vahel pole. Et piraatlusega algust teha läheb vaja umbes 30 000 kuni 50 000 dollarit. Algkapitali paneb reeglina välja investor või investorid, kes soetavad aluse, kütuse, relvastuse, toidu- ja muud varud ning loomulikult khati. Investor enamasti oma käsi asjaga rohkem ei määri.

Äri käimatõmbamisega tegelevad investori sõbrad, äripartnerid või tuttavad oma klannist. Puntlandis on 30-40 investorit, kes tegelevad piraatluse rahastamisega. Seda ei ole tegelikult palju. Esmalt kogunetakse, räägitakse rahaasjad selgeks ning vaadatakse üle, kes millega kavandatavasse „missiooni“ panustada saaks. Kokku võib nö. missiooni panustajate ring ulatuda 50-ne inimeseni. Kui kõigil saak käes, minnakse oma teed. Võib-olla kohtutakse uuesti kui raha otsas. Kui nii võib öelda, siis nö. turg on ju reguleerimata ja grupeeringud võivad vabalt kokku tulla ja jälle uuesti laiali minna.

Tegu on suuresti projektipõhise ettevõtmisega?

Tegu on suuresti projektipõhise ettevõtmisega, iga missiooni ettevalmistamiseks pannakse kokku oma meeskond, mille liikmed võivad küll paljuski kattuda, seda eelkõige tutvussidemete tõttu. Laeva ründajad, valvajad kuni nö. abitöölisteni välja, ei kuulu ühtegi rühmitusse. Ainukesed, kes piraatlusega nö. elukutsena tegelevad on siiski rahastajad.

Milline on grupeeringu sisemine struktuur?

Ründemeeskond koosneb enamasti kuuest kuni 12-st liikmest kahel paadil. Nende ülesanne on keerulisim. Esimene, kes pardale jõuab, saab tihti ka suurema osa saagist. Esimesena pardale jõudmine tähendab ka paremat staatust ringkondades, oled ennast juhina kehtestanud. Kui töö tehtud, ründajad lahkuvad ja jätavad ülejäänud töö 20-40 mehe hooleks, kes jäävad pantvange valvama. Valvajate staatus on ringkondades märksa madalam, kõige madalal positsioonil on kokad.

Oluline roll on tõlgil, kes valdab peale inglise keele tihti veel mõnda keelt. Tõlk on peamine läbirääkimiste vedaja ja operatsiooni juht, siis kui laeva pardal ollakse. Tõlk on reeglina 30-40-aastane, samas kui ülejäänud piraatide vanus algab 19-st eluaastast. Ta on vanem, suurema autoriteediga. Rahastajad ei ole laeva läheduses, kuid saavad enamasti kuni poole kogu operatsiooniga saadud saagist.

Kuidas liigub raha?

Raha liigub enamasti pangaarvetele kas Dubais või Nairobis, selle võtab välja investor, kes viib raha lennukiga osalejateni. Mõnikord võidakse raha ka lennukilt langevarjuga piraatidele kokkulepitud kohas alla visata, kes selle kiirelt omavahel ära jagavad.

Enne laevalt lahkumist vabanevad piraadid kasutatud mobiilidest, sest usaldust nende vahel ei valitse ja üksteisele võidakse pärast raha jagamist lõkse seada, et teisi piraate omakorda röövida. Ründemeeskond saab potist umbes 20-30%. Tõlk saab reeglina 30 000-40 000 dollarit, tegu on enamasti fikseeritud summaga, mis ei olene niipalju kogu saadavast tulust kui teistel, kes operatsioonis osalevad.

Mida rahaga peale hakatakse?

Tegu on kergelt tulnud rahaga, mis sama kergekäeliselt ka ära kulutatakse. Madalamal ametikohal teeninu saab reeglina 10 000-20 000 dollarit, mis ka Somaalias on võimalik kiirelt ära kulutada.
Kui rääkisin, et laevalt lahkudes vabanetakse reeglina mobiiltelefonidest, siis mitte ainult selleks, et teised piraadid lõksu ei meelitaks vaid, et hoida eemale ka sugulastest ja tuttavatest, kes peale saagi jagamist tülitama hakkavad.

Milline on piraatide varustus ja relvastus?

Kõigil on oma relv, tihti AK-47. Rahastaja panustab mõne RPG-ga, kütuse ning toiduga. Paadid on väiksed kalapaadid, kuni 350 hj mootoriga. Kogu varustuse saab Somaalias suhteliselt hõlpsalt hankida.

Õnnestus Sul tuvastada sidemeid terrorismi, al-Shabaabi vm. rühmitustega?

Süstemaatilist sidet otseselt piraatide ja al-Shabaabi vahel mul tuvastada ei õnnestunud. Al-Shabaab on piraatidele küll kallale tunginud ja neid omakorda röövinud. Seotus al-Shabaabiga seaks piraadid, kes suuresti mõtlevad ainult kiirest kasust, täiendavasse ohtu, ega tooks neile mingit kasu.

Kas Somaalia piraatide näol on tegu kultuurinähtusega, on see subkultuur?

Kui pealiskaudsel vaatlemisel võib see isegi kellelegi kultuurina tunduda, siis seestpoolt seda näinuna nii kindlasti öelda ei saa. Ainus, mis inimesi tegutsema paneb on siiski raha. Tegu on pigem mõningast edu saatnud äriideega.

Kultuurist ei saa rääkida ka juba seetõttu, et nähtusena on piraatlus eksisteerinud alla kümne aasta, mida on liiga vähe, et tekiksid omad traditsioonid või midagi sellist. Rääkida somaallastest kui piraatidest on vale, sest ajalooliselt pole nad isegi meresõitjad. Kalastamist näiteks ei peeta Somaalias väärikaks elatise teenimise viisiks ja kalamehi on vähe.

Mis Sind piraatide juures enim üllatas?

Ilmselt see oligi piraatluse rahaline pool. Ootasin, et piraatluses liiguvad märksa suuremad summad ja seda ka madalamal tasandil. Üllatas, et saadud raha ei investeerita pea üldse millessegi püsivasse. Ainuke püsiv efekt on tõusnud toidu- ja khati hinnad. Kohalike elu ega taristu, pole piraatlusega teenitud rahadest mingilgi määral paranenud.

----------------------

Kommenteerib Ivari Sarapuu, leitnant (res), 2. laevakaitsemeeskonna ülem, praegu ESC Global Security operatsioonide koordinaator:

Kui palju on NATO ja Euroopa Liidu operatsioonidest piraatluse tõkestamisel kasu olnud?

Tänane statistika näitab üheselt, et piraadirünnakute arv Adeni lahel, Somaalia rannikul, Araabia merel ja India ookeanis on kümnetes kordades väiksem kui 2-3 aastat tagasi, kuid ei ole kaugeltki veel olematu. Näiteks mais registreeriti piirkonnas 10 intsidenti (s.h. rünnakud, rünnakukatsed, kahtlased lähenemised).

Sõjalaevade ja muude üksuste järjepidev piikonnas liikuvate aluste kontroll, piraadilaagritega tegelemine ning uute rünnakualuste merele suundumise takistamine on aidanud oluliselt piraatlust vähendada.

Paralleelselt sõjaliste operatsioonide efektiivsusele on oluline roll olnud erinevate lipuriikide s.h Euroopa Liidu riikide turvafirmade laevakaitsemeeskondadel. Nüüdseks on kogu laevade turvamise valdkond rahvusvaheliselt paremini reguleeritud ning valitseb üldine arusaamine, et lokaalne kaitse laevadel on kõige efektiivsem heidutusvahend piraatide vastu.

Millises suunas piraatlus praegu üldse maailmas liigub? Millised on erinevused erinevates piirkondades?

Viimase aasta arengud viitavad Lääne-Aafrika piraatluse kasvule, kus eesmärk on omastada laevalast, kuid samas ka võttes pantvangi laevaohvitsere. Samuti on märkimisväärne trend relvastatud röövimiste arvu järsk tõus. Iga kuu röövitakse umbes 20 laeva – põhiline piirkond on Kagu-Aasia: Malaka väin, Singapuri ja Indoneesia rannik, kus aeglasel käigul liikuvatele laevadele pardutakse ning röövitakse laevavarasid ning seejuures tekitatakse tihti mõnele meeskonnaliikmele ka kehavigastusi. Röövimiste arv on tõusnud ka ankrusseisvatele laevadele näiteks India rannikul ning muidugi ka Lääne-Aafrika ankrualadel.

Hetkeseis viitab probleemide suurenemisele nii Lääne-Aafrikas kui Kagu-Aasias. India ookeanil ja Adeni lahel jääb olukord tõenäoliselt stabiilseks, kus aegajalt tehakse rünnakuid ja rünnakukatseid, lootuses tabada laeva, mille turvameetmed ei ole piisavad.

Kuidas ja kui palju piraatlusega seotud intsidente üldse registreeritakse?

Suurt osa rünnakukatseid ei raporteerita intsidentidena ning on täheldatud ka seda, et kui raport isegi saadetakse, siis statistikas see ei kajastu, sest taolised vahejuhtumid on muutunud tavapärasteks ning kui otsest tulevahetust piraatide ja laevakaitsemeeskondade vahel ei ole toimunud, ei klassifitseeru see statistilises mõttes piisavalt tõsiseks olukorraks, et neid statistikasse kanda.

See on iseenesest kahetsusväärne, kuna loob kõrvaltvaatajale ebaadekvaatse pildi toimuvast. Piraatluse alge India ookeanil peitub Somaalia poliitilises ebastabiilsuses, kuniks see olukord ei ole märgatavalt paranenud, ei ole ka otsest põhjust eeldada, et sealne piraatlus jäädavalt kaob.

Milline on Sinu enda kogemus?

Võrreldes 2011. aastaga kui EUNAVFOR-i koosseisus laevakaitsemeeskonna ülemana teenisin, on minu praegune töö ja vastutus suhteliselt sarnane - tagada laevakaitsemeeskondade väljaõpe ja ettevalmistus ning taktikaliste protseduuride väljatöötamine ja rakendamine.

Siin peavad olema tagatud erinevad lahendused nii klassikalise piraatluse takistamiseks, kui ka Lääne-Aafrika jõulisemate rünnakute vastu ning samas ka relvastatud röövide ärahoidmiseks ankrualadel. Erinevate ohutasemetega piirkondades tegutsemine ja erinevate rünnakumeetoditega kokkupuutumine, nendele vastumeetmete arendamine on andnud hulga kogemusi ja teadmisi.