SÕDURI ANALÜÜS: Takfīr’i terroristid – kaugelt pärit oht Euroopa südames

 (36)
SÕDURI ANALÜÜS: Takfīr’i terroristid – kaugelt pärit oht Euroopa südames
Terroristide paraad Raqqas.Reuters / Scanpix

Euroopa pealinnadest on saanud sunniitidest salafistide rühmituse, keda on eri aegadel nimetatud nii IS-iks, ISIS-eks, ISIL-iks kui ka Daeshiks, võitlejate jaoks uskmatute tapalava. Sarnaselt Al Qaeda terroriorganisatsiooniga on Daesh takfīr’i terroristide võitlus „kirjutatud verega, kaunistatud laipadega, lõhnastatud püssirohuga“.

Ilmus ajakirjas Sõdur 3/2016

Eurooplased tõdevad, et käimas on sõda, kuid sõja islami religioonist ajendatud taust ja vastase olemus on jäänud tavakodanikele ebaselgeks.

Teadmatusest on vastast ilustatud hirmu ja müstikaga, seletamata lahti islami religioonist ajendatud takfīr’i terrorismi ja selle sõjapidamise irregulaarset olemust. Käimasolevat konflikti on tabavalt kirjeldanud näiteks juba 2014. aastal USA erivägede kindralmajor Michael K. Nagata. Kindral sõnas, et me ei mõista Daeshi kui liikumist ja kuni me seda ei mõista, me seda ka ei võida. Kindral lisas, et me ei ole võitnud Daeshi ideoloogiat ja pole sellest ideoloogiast isegi aru saanud. Samas peaksime ju sõjajalal olevat vastast peensusteni tundma ning mitte eitama islami religioonist ajendatud vägivalla olemasolu.

Daesh ei esinda islamit, kuid samas Daeshi tundma õppimisel tõttab appi meie vastane ise, Daeshi ja džihaadi karavani juht Abu-Bakr al-Baghdadi, kes väljendas ennast 2015. aasta kevadel järgmiselt: „Islam ei ole kunagi olnud rahu religioon. Islam on võitlev religioon. Mitte keegi ei peaks uskuma, et meie peetav sõda on Islamiriigi sõda ... See on moslemite sõda uskumatute vastu.“ Teisisõnu, Daeshi sõda on globaalse haardega ideoloogiline sunni islami džihaadi-salafism.

Seotud lood:

Tuleb märkida, et see sõda ei ole kõikide moslemite sõda, nagu Baghdadi väidab, vaid väheste sunni moslemitest salafistide sõda, kes arvavad, et vaid nemad on tõelised moslemid. Maailmas elab 1,6 miljardit moslemit. Tuleb toonitada, et Daesh viljeleb oma versiooni islamiusust ja peab läänemaailma islami nullijaks. Daeshi versiooni džihaadist1 iseloomustab ekstreemne vägivald ja selle õigustuseks on eemaldatud Islami religioonist 1400 aastat toimunud dialoog ja religiooni tõlgendamise juriidiline dialoog. Seega takfīr’i terroristide poolt käsitletakse vaid seda osa koraanist, mida parasjagu vaja. Au sisse on tõstetud al-wala’ wa-l-bara’ doktriin. Daesh toonitab al-wala’ wa-l-bara’ doktriini tähtsust kalifaadi loomisel oma esimeses Islami Kalifaadi väljaandes Dabiq, Islami Kalifaadi tagasitulek. Takfīr’i terrorismi ideoloogiat ja ekstremistlike moslemite suhtumist islamisse ja demokraatiasse oskavad kõige paremini kirjeldada islamiekstremistid ise. Laseme neil siis käimasolevat võitlust selgitada.

Õigustus sõjaks: tsivilisatsioonide kokkupõrge
Maailm on Allahi oma.
Abu-Bakr al-Baghdadi

Käimasoleva konflikti vägivalla lätted asuvad sügaval islami salafistlikus traditsioonis. Salafistidest ekstremistid, edaspidi ekstremistid, jätavad uskmatutele lihtsa valiku: võtta islam vastu või nad tapavad meid viimseni maha. Terroristide parim kaitse meie kui metslaste vastu, kes Allahi tahte vastu mässavad, on rünnak, seega on ennetuslik sõda mittemoslemite maades kohustuslik. Ekstremistide sõjategevuse laienemise käigus vabastatakse kõik seal elavad moslemid. Tähtis on mõista, et „moslemite vabastamine“ tahetakse läbi viia ka siis, kui enamik moslemid seda ideoloogiat ei poolda. Ekstremistide arvates on islamistlik tsivilisatsioon ja läänemaailma tsivilisatsioon täiesti erinevad. Islamistlik tsivilisatsioon on elu puudutavate kontseptsioonide kollektsioon, mis pärineb islamist. Seega võib tsivilisatsioon olla vaimselt jumalikult üks või siis täiesti erinev, inimese tehtud. Islami ja kapitalistliku Lääne tsivilisatsiooni kõige suurem erinevus seisnebki selles, et läänemaailm juhindub doktriinist, kus riik ja religioon on lahus. Läänemaailma inimesed on sellega nõustunud, seega on tegu rahvusliku või inimese loodud tsivilisatsiooniga.

Loe veel

Kristlus kui religioon ei hõlma ekstremistide arvates kõike eluks vajalikke aspekte ega pane seetõttu alust ka tsivilisatsioonile. Ekstremistide arvates kannab kristlus endas edasi vaid ideaale, näiteks kümmet käsku, kuid kristluses puudub elu puudutavate kontseptsioonide kollektsioon. See muudab ekstremistide arvates mõttetuks kahe eri tsivilisatsiooni ja religiooni vahel usulise dialoogi arendamise, nii nagu kristlased seda teha üritavad, kelle jaoks religioonid ja tsivilisatsioonid on võrdsed.

Ekstremistidele on vastuvõetamatu läänemaailma mõte, et kunstlikult on võimalik luua alternatiivne multikultuurne tsivilisatsioon, milles ühilduvad kahe religiooni ja tsivilisatsiooni üldised sarnasused, kuid ekstremistide arvates on see kontseptsioon täielikult vastuolus islamiga. Nende sõnul on islamimaailma ja Lääne kokkupõrge paratamatu ning võitlus käib kõigil rinnetel. Võitluse üks tasand on intellektuaalne võitlus, mis on ekstremistide arvates moslemitele kohustuslik uskmatute vastu ka siis, kui uskmatud seda võitlust ei alusta. Võitlus kätkeb järgmisi alavorme: kapitalistide ülemvõim meedias ja meedia ärakasutamine kapitalistliku tsivilisatsiooni hüvanguks, Lääne domineerimine haridussüsteemis, läänelike kontseptsioonide levitamine, moslemite kontseptsioonide vastu võitlemine ja moslemite ajaloo võltsimine, koolide ja ülikoolide loomine, mis alluvad otse läänemaailmale, islamimaailmas parteide loomine, mis võtavad omaks läänemaailma tsivilisatsiooni ja saavad seeläbi läänemaailmalt kaitset.

Rünnata uskumatuid nende elukohas, et levitada Jumala sõna, kuni lõppeb vastupanu.
Abu-Bakr al-Baghdadi

Teine võitlusvorm on majanduslik. Näiteks on läänemaailmal ülemvõim toormaterjalide üle, kus iganes need ka ei oleks, samuti valitseb maailma rahandussüsteemi kulla asemel dollar. Samuti käib võitlus poliitilisel tasandil, sest läänemaailm hävitas Islami Kalifaadi 1924. aastal ja Palestiinas loodi juudi riik. Võitlus taastada õigesti juhitud Islami Kalifaat kestab edasi. Seoses eelmainituga peavad takfīr’i terroristid Saudi Araabiat samuti vaenlaseks.

Viimane konfliktivorm on sõjaline konflikt, mida moslemid džhaadiks kutsuvad. Džhaadi pidamise põhjus on võita tagasi läänemaailma hõivatud moslemimaad ja taastada nende ettekujutusele vastav Islami Riik. Kui see on loodud, tuleb Raamatu Inimesed ehk kristlased kui uskmatud kutsuda vastu võtma tõelist religiooni ehk islamit. Kui kristlased sellest loobuvad, peavad nad maksma maksu ja kui nad maksu maksmisest keelduvad, peab nendega võitlema, kuni nad ülistavat islamit. Uskmatute islamiusku mitte kutsumine oleks ekstremistide arvates vale, sest moslemitel on kohustus islamiusku edasi kanda, kuni uskmatud ülistavad islamit. Uskmatutega võitlemisest loobumine on ekstremistide arvates samuti vale, seega tuleb pidada ründavat sõda.

Mõlemapoolne rahu moslemite ja uskmatute vahel ei ole võimalik, sest seda ei ole koraanis ette nähtud. Moslemid, kelle sõnul on islam rahu religioon, eitavad ekstremistide arvates ründavat džihaadi, mis initsieerib uskmatutega võitlemise. Moslemite mõtteviis, kes arvavad, et uskmatuid saab pöörata islamiusku rahumeelselt, näiteks interneti, meedia, raamatute, flaierite levitamise abil ning mošeede ja islamikeskuste ehitamisega uskmatute linnade südamesse, mis loovad uskmatutel füüsilise kokkupuute islamiga, läheb ekstremistide arvates vastuollu koraani ja sunnaga, mis käsib alustada võitlust, seda ka siis, kui uskmatud seda ise ei alusta, ei võta vastu islamit, ei maksa maksu ega allu islami valitsemisele. Džihaadist loobumisega antakse võim üle saatanale ja uskmatutele.

Kompromiss on välistatud: šariaadi ja demokraatia vastuolu

Takfīr’i terroristide ja islami fundamentalistide põhiprobleem on saatanlik demokraatia, kuna selles puudub islami universaalne valitsusvorm – šariaat. Demokraatia eksisteerib ilma islami religioonita ja inimesed võivad ise teha omad reeglid ja valitseda nende järgi. Selline üldine vabadus on demokraatlikes riikides viinud ekstremistide arvates inimesed loomadest madalamale.

Halvasti on ka üldise vabadusega nagu usu-, sõna-, omandi- ja isikliku vabadusega. Seda kõike ju islamis pole. Moslem on šariaadiseaduse täitja ega ole oma tegevustes vaba. Seega on moslemitel täielik kohustus eirata demokraatiat, sest see on räpane valitsus. Demokraatia tegi inimese, mitte Allahi enese üle valitsejaks. Euroopas tegutsev poliitiline islami äärmusorganisatsioon Hizb ut Tahir sõnab otse, et islamis ei ole inimene vaba. Iga inimene on Allahi ori ja peab täitma Allahi korraldusi oma era- ja kollektiivses elus. Kui moslem võtab vastu demokraatia, nõustub ta alluma seadustele, mis on kooskõlas konstitutsiooniga ja nõustub eelistama neid seadusi Allahi nn ainuõigele seadusele.

Islami fundamentalistid ja ekstremistid on eelkõige oht demokraatiale – Euroopa ühiskonna alustalale. Strasbourgis paiknev Euroopa inimõiguste kohus teatas 2003. aasta veebruaris, et islami šariaadiseadus ei sobi kokku demokraatia fundamentaalsete printsiipidega ja läheb lahku Euroopa inimõiguste konventsioonist ja inimõigustest, eriti mis puudutab naiste staatust ühiskonnas. Samuti sekkub šariaadiseadus kõikidesse eraelu ja avaliku elu tasanditesse religioossete vaatenurkade kaudu. Siinkohal on hea näide Soomes elavad salafistid, kes küsisid 2011. aastal nõu Saudi Araabiast, kuidas elada Soomes islami seaduste järgi. Vastuse oma küsimustele, kuidas oma elu korraldada šariaati jälgides, said nad Muhammad Saalih Al-Munajidilt, kes on tuntud Saudi Araabia ekspert islami šariaadiseaduse alal.

Kokkuvõtvalt on arusaadav, et võitlus toimub poliitilise võimu üle. Kui eurooplased teevad šariaadiseaduste kehtestamise suhtes järeleandmisi, annavad nad samm-sammult käest poliitilist võimu ja lubavad demokraatiat õõnestada.

Takfīr’i terrorismi lätted: salafism ja uus salafism

Rääkides takfīr’i terrorismist, tuleb mõista salafismi ja uussalafismi, sest neid termineid kasutatakse kõige rohkem, kui räägitakse fundamentaalsest islamist ja terrorismist. Salaf tähendab araabia keeles esivanemaid ja algupärasteks esivanemateks peetakse prohvet Muhamedile lähedasi sõpru ja kaaskondlasi. Salafism on ultrakonservatiivne variant islamist, mis püüab jälgida sõna-sõnalt prohveti ja tema kaaslaste käitumist ja tegevust ning eemaldub modernsest elust. 18. sajandi õpetlane Mohamed ibn Abd al Wahab al-Tamimi täiustas oma kirjutistes seda tõlgendust ja pani aluse vahhabiitlusele.

Kui suurem osa Saudi Araabia moslemeid praktiseerib nn mõõdukat salafismi, siis Daesh ja Al Qaeda praktiseerivad salafismi, mis on ultrakonservatiivne ja revolutsiooniline ning nimetavad oma vastaseid polüteistideks ja õigustavad terrorit koraani suuras 9:73: „Sina, prohvet! Võitle uskumatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.“

Salafism ei ole religioon ega kultus, vaid vahend, mis näitab domineerivat austust Abd al-Wahabi puritaanlikule meetodile islami praktiseerimisel. Saudid kasutasid seda religioosset õpetust 18. ja 19. sajandil ettekäändena, et õigustada naabermaade vallutamist, sest sealsed elanikud olid nende jaoks paganad või polüteistid. Salafismi doktriini propageerib Saudi Araabia valitsus, kes üle maailma finantseerib ja ehitab mošeesid ja islamikoole, kus levitatakse salafistlikku ideoloogiat.

Takfīr’i terroristide ideoloogia eelkäijad

Takfīr’i terroristi hingeelu mõistmiseks tuleb tutvuda sajandite vältel kirja pandud islami ekstremistlike õpetlaste kirjatöödega. Üks kuulsamaid neist on Hanbali koolkonna õpetlane Taqi ad-Din Ahmed Ibn Taymaiyya (1263–1328), kelle filosoofia järgi on džihaad iga moslemi kohustus. Nii tema kui ta õpilane Ibn al-Qayyim al- Jawziyya (1292–1350) pandi ekstremistlike mõtete eest Damaskusel al-Qala vanglasse, kus Taymaiyya ka suri. Taymaaiyya ideoloogia toidab Daeshi vihatehast, Jawziyyat peetakse aga Salafi sunnismi fundamentaalseks loojaks.

Veel tuleb ära märkida Mohammed ibn Abd al-Wahab al-Tamimi (1703–1792), kes oli ultrakonservatiivne ja fanaatiliselt puritaanlik islami praktiseerija, kes arvas, et islam oli puhas vaid esimesel sajandil. Tamimi toetas uut al-wala’ wa-l-bara’ konseptsiooni, millest tuleb juttu hiljem. Ta soovis lükata traditsioonilise paremäärmusluse veelgi rohkem paremale, mis väljendus vaenus uskmatute vastu. Tamimi õpetus leidis kandepinda kesk-ida saudi hõimude hulgas, keda juhtis šeik Muhammed ibn Saud, Saudi Araabia dünastia looja. Kahe järgmise sajandi jooksul sai saudidest domineeriv hõim, keda toetasid britid. Saudide abi brittidele Esimese maailmasõja ajal kindlustas saudide mõjuvõimu kogu regioonis. Teine maailmasõda ja nafta leidmine aitas saudidel koos ameeriklaste abiga luua mõjuvõimsa riigi, mida me nüüd tunneme. Saudi Araabia sponsoreerib Abd al-Wahabi praktikume, riigi finantseeritud koole ja seminare.

Modernsetest ideoloogidest tasub ära märkida Jamal Ad-Din al-Afghani (1838–1897), keda peetakse modernse pan-islami ühtsuse liikumise isaks. Ta kutsus üles moslemeid mässule Briti ülemvõimu vastu Egiptuses, Sudaanis, Jeemenis, Omaanis, Araabia Ühendemiraatides ja Indias.

Mohammed Abduh (1865–1905) oli samuti ultrakonservatiivne islami filosoof, kes sai innustust Al-Afghanist ja saadeti Palestiinast eksiili pärast brittide vastases revolutsioonis osalemist.

Mohammed Rashid Ridha (1865–1935) oli pan-arabist, kes süüdistas moslemeid nõrkuses ja läänemaailma domineerimises. Modernsetest ideoloogidest 20. sajandil peab mainima Hassan al-Banna (1906–1949) nime, kes asutas 1928. aastal Egiptuses Moslemite Vennaskonna liikumise. Al-Banna eesmärk oli luua Islami Kalifaat, mis ühendaks kõiki moslemi riike. Al-Banna tapeti Egiptuse salateenistuse poolt pärast Egiptuse välisministri mõrva. Muuseas tappis 1981. aastal Egiptuse presidendi Answar Sadati Moslemi Vennaskonna haru Džihaadi Grupp.

Abu al-A՚la Mawdudi (1903–1979) taaselustas salafistide liikumise 1960. aastatel Pakistanis ja on Jamaat-e-Islami religioonil põhineva partei looja. Ta oli ’abd al-Wahabi järgija ning koolkonna liige, kus usuti, et moslemimaailm on laskunud islamieelsesse ajastusse, ei saa aru ega austa ühe jumala kontseptsiooni. Mawdudi küll ei uskunud, et teisi moslemeid saab kuulutada uskmatuteks ega pooldanud takfīr’i ideoloogiat, aga samas uskus, et tema islami partei saavutab lõpuks kontrolli Egiptuse valitsuse üle ja loob teokraatilise demokraatia.

Sayyid Qutb (1906–1966) oli modernse uue ekstremistliku salafismi looja ja filosoof ning Egiptuse Moslemi Vennaskonna liige. Ka tema uskus, et moslemimaailm on tänu läänemaailmale laskunud Yahiliyyah-aega ning šariaat on vahetatud läänemaailma valitsuskorra vastu. Ta kutsus moslemeid üles võitlema läbi „Islami kutse“ ja osalema džihaadis läänemaailma inimeste tehtud valitsuse ja seaduste vastu. Qutb ei kutsunud üles tapma kõiki moslemeid, vaid neid, kes elasid väljaspool ideoloogilist riiki kui uskmatud. Qutb pidas suurimaks probleemiks seda, et islam on piiratud kaitsva džihaadiga. Qutb kirjutised tegi kuulsaks tema vend Mohhammed Qutb, kes oli Kuningas Abdul Azizi ülikoolis õpetaja. Nii bin Laden kui ka dr Ayman al-Zawahiri olid Mohhammedi õpilased.

Terrorismi arhitekte: Sayyid Qutb. www.longwarjournal.org2562

AbdullahYusuf Azzam (1941–1989) on pidevalt populariseerinud rahvusvahelist islamistlikku džihaadi kui moodust taastada uus islamistlik Kalifaat. Azzam oli samuti Saudi Araabia Kuningas Abdul Azizi ülikooli professor ja bin Ladeni mentor. Azzam sõdis Nõukogude Afganistani sõjas ja organiseeris rahvusvahelise võrgustiku Maktab al Khadimat al-Mujahideen, kus värvati ja õpetati Pakistani laagrites sõdimist Afganistanis. Bin Laden ja Azzam tegutsesid koos ja neid rahastas Saudi Araabia luure.

Omar Abdul Rahman (1938) oli maailma kaubanduskeskuse rünnaku ristiisa, kes lähtus Ibn Taymaiyya õpetustest ja oli Abdul-lah Azzami ja bin Ladeni kaasvõitleja. 1980. aastal sai Rahmanist Egiptuse terroristliku islamiorganisatsiooni Islami Grupp juht. Rahman kutsus üles ründama Venemaad ja USA-d ning nende riikide neutraliseerimisel ründama Saudi Araabiat ja Egiptust. Oma Euroopas peetud kõnes ütles Rahman, et moslemid peavad lõikama läbi nende riikide transpordisüsteemi, hävitama majanduse, põletama maha firmasid, elimineerima ärilised huvid, uputama laevu, tulistama alla lennukeid ja tapma uskmatuid maal, merel ja õhus. Rahman arreteeriti 1993. aastal ja kannab eluaegset vanglakaristust. 1997. aastal tappis grupp islamiste 58 Euroopa turisti ja nõudis Rahmani vabastamist.

Muhammad Abdus Salam Faraj (teadmata–1982) oli Egiptuse päritolu džihaadi grupi asutaja. Faraj uskus, et džihaad on kõige tähtsam osa islamis. Faraj innustas infiltreeruma valitsusse ning alustama võitlust, kui selleks valmis ollakse. Grupi kõrghetk oli terrorirakukese juhi leitnant Khaled Islambouli sooritatud mõrv, kui 1981. aastal tapeti president Anwar Sadat. Faraj arreteeriti ja hukati 1982. aastal.

Eelmainitud islami õpetlaste erinevatest ideoloogiatest lähtuvad oma tegudes Daesh, Al Qaeda ja teised islamistlikud terroriorganisatsioonid.

Takfīr’i ideoloogia kui surmakultus

Läänemaailma teadmatus islamist on meile suuremgi vastane kui takfīr’i terroristid. Praegu tunneb vastane meie nõrkusi paremini kui meie tema omi. Kõik moslemid ei ole ekstremistid ega terroristid. Samas on suurem osa islami ekstremiste salafistid, kes usuvad, et tõelised moslemid peaksid elama nii nagu neli esimest põlvkonda moslemeid 1300 aastat tagasi. Vähesed salafistid usuvad takfīr’i, veel vähem neist on terroristid. Suurem osa konservatiivseid salafiste ei ole terrorismiga otseselt seotud. Takfīr on jõuline uskumus, et moslem võib kuulutada teise moslemi vaatamata tema usulisele pühendumusele mitteuskujaks.

Islami seadus, kui seda sõna-sõnalt võtta, lubab moslemist usust taganejat surma mõista. Seega võivad takfīr’i ideoloogia jälgijad tappa igaüht. Näiteks Al Qaeda terroriste ühendab kirglik Allahi-armastus ja sama kirglik teiste inimeste vihkamine, kes ei usu Allahi nii nagu nemad. Takfīr’i terroristid olid pühendunud Osama bin Ladeni teenimisele. Nad usuvad, et on Allahi valitud sõdalased, kes peavad surema ideoloogilises ususõjas ja saavad seeläbi märtriks. Nad otsivad silmast silma konflikti vastasega ja lahingus hukkumine garanteerib neile paradiisi pääsemise, mida takfīr’i terroristid üle kõige ihaldavad. Lisaks ühendab terroriste kõige vihkamine, mis pole seotud islamiga.

Teine oluline osa takfīr’ide ideoloogias on ka al-wala’ wa-l-bara’ doktriin, mille järgimine on Denis MacEoini sõnul suur takistus moslemite integreerumisel Suurbritannia ühiskonda. Raamatu „Al-Wala’ wa’l-Bara:’ According to the ’Ageedah of Salaf“ autor šeik Muhammad Saeed al-Qahtani väidab, et iga tõsiusklik moslem järgib al-wala’ wa-l-bara’doktriini, mille lätted asuvad sügaval koraanis. Lisaks väidab šeik, et paljud moslemid on eksiteel ja tuleb kiirelt tegutseda, et korrata islami õiget tõlgendamist. Meile pakub siinkohal huvi raamatu Al-Wala’ wa’l-Bara II osa seitsmes peatükk, kus on välja toodud eri liidud mittemoslemitega, mida Allah heaks ei kiida.

Kakskümmend liidu vormi uskumatutega:

  • 1.Tunda rahulolu uskmatutega
  • 2. Uskmatute usaldamine
  • 3. Nõustumine uskmatusega
  • 4. Otsida uskmatutelt kiindumust
  • 5. Kalduda uskmatute poole
  • 6. Meelitada uskmatute religiooni
  • 7. Olla sõbrasuhetes uskmatutega
  • 8. Kuuletuda uskmatutele
  • 9. Istuda koos uskmatutega, kes kritiseerivad koraani
  • 10. Anda uskmatutele autoriteet moslemite üle
  • 11. Uskmatu usaldamine
  • 12. Väljendada meeldivust, mis on seotud uskmatute tegudega
  • 13. Olla lähedane uskmatutega
  • 14. Aidata uskmatut valesti tegutsemise korral
  • 15. Otsida nõuannet uskmatutelt
  • 16. Austada uskmatuid
  • 17. Elada uskmatute hulgas
  • 18. Mängida kokkumängu uskmatutega
  • 19. Sõimata moslemeid ja armastada uskmatuid
  • 20. Toetada uskmatute ideoloogiat

Denis MacEoin väidab, et al-wala’ wa-l-bara’ doktriin keelab igal tasandil lävimise mittemoslemitega ja põhimõtteliselt keelab integreerumise demokraatiasse. Al-wala’ wa-l-bara’ doktriin ei anna luba tapmiseks, samas uussalafist takfīr’i terroristid seda nii aga käsitlevad. Paljud radikaalid õigustavad al-wala’ wa-l-bara’ doktriini praktiseerimist koraani värsiga 3:28 „usklikud ei tohiks võtta oma kaitsjateks uskumatuid usklike asemel. Kui keegi teeb seda, siis ei pälvi ta Jumalalt midagi, kui ei ole tegu mitte nende poolt ähvardava ohuga. Jumal hoiatab teid iseenda eest ja Jumala juurde te lähete tagasi.“ ja 5:51 värsiga „Teie, usklikud! Ärge võtke sõpradeks juute ja kristlasi, nemad sõbrustavad üksteisega. Kui mõni teist nendega sõbrustab, siis on ta üks nende hulgast. Tõesti, Jumal ei juhi halbu inimesi õigele teele.“ Tuleb ka mainida, et koraanis on jäetud al-wala’ wa-l-bara’ doktriinile seaduselünk.

Irregulaarne sõjapidamine on keskmisele Bundeswehri kindralile üle mõistuse. Saksamaal ei taha keegi näha ohtu irregulaarses sõjapidamises.
Vabahärra, professor Friedrich August Von der Heydte 1986

Takfīr’i terroristide irregulaarne sõjapidamine Euroopas

Takfīr’i terroristid viljelevad läänemaailma vastases võitluses irregulaarseid sõjapidamise vorme nagu partisanisõda ja terrorismi. See on konflikti nõrgema osapoole teadlik valik. Ülekaalukat vastast rünnatakse vaid nõrgemale osapoolele soodsal hetkel, mis seletab Euroopas toimuvate enesetapurünnakute tagamaa. Nii on kõige odavam ja efektiivsem, sest Euroopas on terroristidel olemas piisav liikumisvabadus ning värbamisbaas teise ja kolmanda generatsiooni ekstremistlikult meelestatud moslemite näol. See värbamisbaas on tänu massimmigratsioonile suurenemas. Takfīr’i terroristid ei jaga meiega demokraatlikke väärtusi, kuid kasutavad demokraatiat meie endi vastu mittesõjalise relvana, mis võimaldab neil jätkata pikaajalist võitlust. Nad kasutavad Euroopa vastu lääne ühiskonna liberaalseid seadusi ja inimõigusi, mida nad samas ise ei järgi.

Ekstremistid teavad, et oleme nende vastu võideldes liiga leebed. Selles sõjas rünnatakse läänemaailma nii kaua irregulaarselt, kuni suudetakse lõpuks mobiliseerida võitlusvõimelised tavaüksused. Tavaüksuste mobiliseerimine ja terroristide sõjaline edu sõltub aga Euroopas olemasolevast moslemite värbamisbaasist. Ülioluline on mõsta, et partisanisõja strateegia toetub ühele osale ühiskonnast. Euroopa riigid on järjest suureneva islamiekstremistide hulga tõttu sunnitud tegema riigisisesed sõjalisi mässutõrje operatsioone. Hea näide on Prantsusmaa, kus pärast 2015. aastal toimunud terrorirünnakuid rakendati 10 000 sõdurit infrastruktuuri, juudi koolide ja ka mošeede kaitseks. Vastase irregulaarset tugevust ja mittesõjalist asümmeetrilise sõjapidamise strateegiat ja meetodeid Euroopas ei teadvustata piisavalt. Takfīr’i mittesõjaline rõhk käimasolevas konfliktis on suunatud eelkõige moslemitest immigrantide seas populaarsuse võitmiseks, millest on juttu ka Islamiriigi rajamise kontseptsioonis.

Daeshi kontseptsioon on jagatud viieks etapiks. Esimene etapp on hijrah – moslemite migratsioon kohta, kus saab luua grupi (jama᾿ah), keda formeerida, värvata ja välja õpetada. Teine etapp on jama’ah’i loomine, mille kõige olulisem osa on ideoloogiline kontseptsioon järgida monoteistlikku Daruli islamit, äratades sellega ellu rahumeelsete moslemite poolt laialdaselt hüljatud islami õpetused. Jama᾿ah teeb džihaadi kohustuslikuks. Kolmandaks etapiks on taghut’i destabiliseerimine. Taghut’i all mõeldakse inimesi, kes mässavad Allahi tahte vastu. Neljas etapp on tamkin. Tamkin tähendab loomist, kusjuures loomine toimub religiooni abil. Eelnevate etappide eduka läbimise korral jõutakse Khilafah ehk Kalifaadi loomiseni.

Al Qaeda takfīr’i terrorist Abu al-Suri rõhutab samuti Euroopa moslemitest immigrantide olulisust, sest Euroopas on suur moslemikogukond. Euroopa on eriline, sest asub araabia ja islamimaailma vahetus läheduses. Al Qaeda ja Daeshi vastu sümpaatsed sunni moslemitest immigrandid aitavad otseselt või kaudselt džihaadi teostada, varjates teadlikult terroriste ja nende toetajaid, tagavad terroristidele luure ja vastuluure, värbavad uusi liikmeid, levitavad igal moel džihaadi-salafismi ideoloogiat, imbuvad sisse Euroopa riikide valitsusasutustesse ja finantseerivad terrorismi, eesmärgiga luua Islamiriik. Suur roll konfliktis on eelneval ideoloogilisel õõnestustööl ja poliitilisel islamil. Hakatakse poliitiliselt oma tahet peale suruma, nagu seda teeb juba praegu Euroopas Hizb-ut-Tahrir.

Terroristide „närvisüsteem“ on raha, mida nad saavad toetajatelt. Helde sotsiaalhoolekanne heaoluriikides on samuti üks terroristide toetusmeede. Ekstremistide elamine sotsiaaltoetustest annab võimaluse suunata põhipingutus džihaadi ettevalmistamisele ja teostusele. Raske on sundida tööle salafistidest immigrante, kes järgivad Suurbritannia esisalafisti Islam4UK endise eeskostja Anjem Choudary juhiseid, et „normaalne on võtta raha mitteuskujatelt, sina tööta, anna meile raha“. Choudary vihakõnes tuleb välja, et eurooplased on radikaalsete moslemite jaoks vaid valede väärtustega Lääne doonorid.

Takfīr’i terroristid vajavad oma eesmärkide saavutamiseks abirahast elavaid moslemitest immigrante, uusi noori elujõulisi salafistidest pagulasi mässutõrjepiirkondadest. Al Qaeda ja Daeshi edu pant käimasolevas ja tulevikusõjas ongi pealekasvav Euroopasse siirduv või juba siin elavad teise ja kolmanda generatsiooni džihaadi-salafismi generatsioon. Tähtis on mõista strateegilisest vaatenurgast Euroopa demograafilist seisu seotuna moslemite massimmigratsiooniga viie kuni kümne aasta perspektiivis. Prantsusmaal on teada 8250 radikaalset moslemit ja nende arv suureneb iga aasta 50%. Euroopas on mitu riiki eneselegi teadmata juba praegu eri džihaadi-salafismi terrorikampaania faasides. Et mässutegevus oleks edukas, on vaja terroriorganisatsiooni. Maailma praktika näitab, et mässavatel organisatsioonidel on üldjuhul liidreid, võitlejaid, poliitilist kaadrit, toetajaid ja värbamiseks vajaminevat inimmassi. Daeshi uudiskirja Dabiq sõnul on peale kasvamas uus takfīr’i generatsioon „homsed lõvid“ ehk džihaadi rahvas, keda on juba kasvatatud ägedates lahingutes šariaadi varjus. Mässutõrje Euroopas ei vaibu, vaid tõenäoliselt intensiivistub ja intensiivsus sõltub takfīr’i terroriste toetavate hulga kasvust. Mittesõjaliste vahendite olemust tuleb meil juba praegu väga hästi mõista, et takistada takfīr’i terrorismi, salafistidest islamiekstremistide kogukondade ja nende toetajate füüsilist teket ja levikut Euroopas.

Takfīr’i terroristide sõjaline strateegia on lihtsakoeline. Daesh järgib kaose strateegiat ja keskendub vastase tapmisele, kahjustamisele ja vigastamisele, põhieesmärgiga luua Islamiriik. Terroristid väldivad Euroopa armeede ja julgeolekujõudude ründamist, kui see pole hädavajalik. Rünnakute lemmiksihtmärk, näiteks Al Qaedal, on juudid ja kristlased ehk nn puhtad sihtmärgid. Rünnakuid kavandatakse avalikes rahvarohketes kohtades vabalt valitud hetkedel, kus olukord soosib terroriste. Nii pole julgeolekujõududel võimet rünnakutele õigeaegselt reageerida, kui rünnaku kohta pole luureinfot. Samuti pole samaaegselt võimalik kaitsta kõike objekte. Just see selgitab Euroopa valitsuste sõnumit, et terroriakte ei suudeta alati ära hoida. Sageli puudub luure- ja julgeolekujõududel detailne luureinformatsioon kavandatavatest rünnakutest ja potentsiaalseid terroriste ei suudeta füüsiliselt jälgida, sest nende arvukus on ületanud ühiskonnas kriitilise massi.

Mida rohkem on edukaid terrorirünnakuid, seda rohkem süüdistab terrori all kannatav rahvas alamehitatud julgeolekujõude ja infonäljas olevaid luureagentuure. Terrorirünnakute jätkumisel ühiskond polariseerub ja see võib põhjustada rahvaliikumiste tekkimise, mis ei pruugi olla enam rahumeelsed. Sellest tulenevalt hakkab politsei, kes on riigisisese mässutõrje põhiline jõud, tahtmatult kiiresti militariseeruma, sest vajadusel tuleb valmis olla rahvaliikumisi jõuga maha suruma. Demokraatlikud riigid võivad seetõttu muutuda samm-sammult režiimideks, et säilitada kontroll terrorismi, lõhestunud elanikkonna ja nende käitumise üle. Pikas perspektiivis ei ole selline olukord aga jätkusuutlik ja sündmuste eskaleerumisel võib järgmine samm olla siseriiklik konflikt, mis võib lõppeda kodusõjaga.

Afganistani ja Iraagi irregulaarse sõja õppetunnid Euroopale

Käimasolevas mässutõrjesõjas on takfīr’i terroristide ja nende toetajatel juba praegu haaratud strateegiline initsiatiiv. Pärast edukaid terroriakte võivad Euroopa politsei ja julgeolekujõud ennast öösel ja päeval oimetuks patrullida, aga sellega tagatakse rahvale vaid näiline turvatunne. Patrullimine ei hoia ära edasisi terrorirünnakuid, sest vastane on osa meie elanikkonnast.

Euroopa irregulaarsest jõuetusest saab tuua paralleele mässutõrjepiirkondades toimuvaga. Koalitsioon tegi aastaid paksu soomuskaitse all lahingupatrulle Afganistanis ja Iraagis, et tagada kohalikele elanikele turvatunne ja valitsuse legitiimsus. Koalitsioonil oli tule- ja õhuülekaal, õhk oli vastast otsivatest luure- ja ründedroonidest paks. Vastast otsiti suuremate tulemusteta, sest mässajad peitsid end rahva seas. Koalitsiooniväed tegid operatsioone, kuni plahvatas linnas vastase autopomm, maastikul isevalmistatud lõhkekeha või satuti paari mässajast võitleja varitsusele. Euroopas võib korduda suure tõenäosusega sama mässutõrje muster, sest takfīr’i terroristid toovad kaasa mässutõrjepiirkondadest aastakümneid läbiproovitud taktikalised protseduurid ja ründetehnikad.

Terrorismivastase võitluse statistika näitab praktikas terrorirünnakutes hukkunute kasvu. EUROPOL-i andmetel hukkus terrorrünnakutes 2009.–2013. aastani kokku 38 inimest. Samal ajal toimus veel täiel tuuril mässutõrjesõjad Iraagis ja Afganistanis. Süüria kodusõda võttis alles hoogu ja takfīr’i ekstremistid sõdisid eelmainitud piirkondades. Nüüd on vastane saabunud koos põgenikelainega Euroopasse, kus nad suudavad korraldada massiliste kaotustega terroriakte. Näiteks Pariisis osales 7 ründajat, rünnakut korraldati kuues kohas, hukkus 130, haavata sai 368 inimest. Brüsselis hukkus 35 inimest, üle 300 sai vigastada. Kui nüüd võrrelda 2015.-2016. aasta terrorirünnakute hukkunute arvu näiteks Afganistani mässutõrjekampaania kaotustega, siis kahe terrorirünnakuga Pariisis ja Brüsselis hukkus rohkem inimesi kui koalitsioonil Afganistanis sõdureid iga aasta, ajavahemikus 2001–2005 ja 2013–2016.

Partisanisõjas, kus toetutakse kohalikule elanikkonnale, on vastasel infoülekaal, meil aga jõuülekaal. Jõuülekaaluga politsei ja julgeolekujõud on „pimedad“ ega näe kõike, sest terroristid peidavad end salafistidest moslemite kogukonnas. Mida julgeolekujõud ei näe, seda ei saa nad ka lüüa. Mässutõrjes töötab hästi vaid võrrand Näe + Löö = Võit. Nüüdseks on Euroopa konventsionaalne strateegiline jõu ülekaal lahinguväljal võrdne põhimõtteliselt nulliga ja seda omaenese tagalas. Just eelmainitu selgitab Euroopa Liidu riikide luureteenistuste võimekuse ja luuretegevuse hüppelist kasvu ja samaaegselt ühiskonna vastumeelsust, et luureagentuurid nuhivad tavakodanike järel. Mässutõrje praktika näitab, et kui mässajad saavutavad minimaalselt 1% elanikkonna toetuse ja 99% elanikkonnast vaikib, on see juba mässajate võit.

Islami religioonist ajendatud islamiekstremismi eitamisel ühiskonnas võivad olla eri põhjused. Üks osa moslemeid toetab takfīr’i terroriste aktiivselt või passiivselt ning mingi osa kindlasti mitte. Mõõdukad moslemid vaikivad hirmust, sest ekstremistid ähvardavad neid. Võitlus käib eelkõige elanikkonna kontrolli ja käitumise üle.

Partisan võidab, kui ta ei kaota.
Henry Kissinger 1969

Kokkuvõtteks

Takfīr’i terroriste ei ole sobilik kutsuda džihadistideks, sest takfīr’i surmakultus on vastuolus koraaniga. Takfīr’i terroristid, näiteks Daeshi ja Al Qaeda ekstremistid, tapavad kõiki, kaasa arvatud teisi moslemeid, kes nende ideoloogiaga ei nõustu. Takfirism on islamis ketserlus, mis 2005. aastal keelustati Jordaania kuninga Abdullah II eestvedamisel ja mille on heaks kiitnud üle 500 islami õpetlase ja poliitilise liidri. Takfīr’i terroristid tegutsevad väljaspool islami seadusi. Islami seaduses on kahte tüüpi illegaalset lahingupidamist, milleks on mässutegevus ja terrorism. Daesh ja Al Qaeda kasutavad just eelmainituid tegevusi oma lahingoperatsioonide läbiviimisel, väites, et nad kaitsevad islamit ja moslemeid. Islami õpetlaste sõnul ei ole sellisel tegevusel islami ja moslemite kaitsmisega mingit pistmist ning terroristid sooritavad hoopis kuritegu islami vastu.

Takfīr’i terroristid ei tule mässutõrjepiirkondadest Euroopasse elama, vaid vastupidi, oma väärastunud ideoloogia nimel surema. Tuleb meeles pidada, et mida pikemaajaliselt igat sorti mässajatel lubatakse tegutseda, seda raskem on demokraatlikel riikidel hiljem neid võita.
Praeguses terrorismi ja massimmigratsiooni kriisis ei saa süüdistada pelgalt takfīr’i terroriste ega pagulasi, vaid ka Euroopa suutmatust mõista irregulaarset sõjapidamist ja kehtestada uued mängureeglid. Praegune seadusandlus oli ja on irregulaarse sõjapidamise vastu ebapiisav. Kriminaalseadus, Haagi konventsioon maasõjaks (Haque Convention on Land-War) ega Genova konventsioon ei ole irregulaarseks sõjapidamiseks sobilikud. Euroopa on Daeshi vastu irregulaarselt võitlemise asemel otsustanud hoopis konventsionaalsete moodustega Daeshi kodustama hakata. Daesh on oma aga loomuselt krokodill ja krokodill ei sõlmi oma peremehega vastastikuse mõistmise lepingut.

Viide:
1 Džihaad tähendab ka pingutust jumala tahte elluviimiseks. Daeshi puhul on see vägivalla abil, kuid paljude teiste moslemite jaoks isikliku arengu ja paremaks inimeseks olemise kaudu, näitleks jutlustamise näol.

Kasutatud kirjandus:

  • Cole Bunzel, From Paper State to Caliphate: The Ideology of the Islamic State, The Brookings Project on U.S. Relations with the Islamic World, Ana lysis Paper, No. 19, March 2015, lk 4.
  • Patrick Cockburn, The Jihadis Return: ISIS and the New Sunni Uprising, New York: OR Books, 2014.
  • Malcom Nance, Part 1: Overview and Analysis, in An End to al-Qaeda: Destroying bin Laden’s Jihad and Restoring America’s Honor, New York, St. Martin’s Press: 2010.
  • The Meaning of Civilization in The Inevitability of the Clash of Civilisation (Hatmiyyat sira'a Ul-hadharat), London: Al-Khilaf ah Publications, 2002.
  • Form of the Clash of Civilizations, Intellectual Struggle (as-sira’ a ul-fikri), in The Inevitability of the Clash of Civilization (Hatmiyyat sira’a Ul-hadharat), London: Al-Khilaf ah Publications, 2002.
  • Abdul Qadeem Zalloom, in Democrasy is a system of Kufr: it is forbidden to adopt, implement or call for it, Second edition, Al-Khilaf ah Publications, 1995.
  • Ahmad Mahmoud, Democracy in The Da᾿wah to Islam, First edition 1995 CE.
  • Abu Muhammad ‘Aasim al-Maqdisi, Democracy: A Religion! Translated into English by: Aby Nuhmmad al-Maleki.
  • Malcom Nance, Companions of Fire, in An End to al-Qaeda: Destroying bin Laden’s Jihad and Restoring America’s Honor, New York, St. Martin’s Press: 2010.
  • Soersen Ken, The Islamization of Belgium and the Netherlands, 2013.
  • David Kilckullen, in Counterinsurgency, New York, Oxford University Press, 2010.
  • Sheik Muhammad Saeed al-Qahtani, Author’s Note, Nature of Islam in Al-Wala’ wa’l-Bara:’ According to the ‘Ageedah of Salaf. Kashf ul Shubuhat Publications.
  • Norman Cigar, The Strategic Level of war, Al-Qa’ida’s Doctrine for Insurgency: Abd al-Aziz al-Muqrin’s “A Practical Course for Guerrilla War,” Potomac Books: Washington: 2009.
  • Spencer C. Tucker, Encyclopedia of Insurgency and Counterinsurgency: A New Era of Modern Warfare.
  • Joshua L. Gleis, In Withdrawing Under Fire: Lessons Learned From Islamist Insurgencies.