Kaitseväe arengukava näeb ette jalaväebrigaadide relvastamise moodsate tankitõrjeraketisüsteemidega. Kaitseminister teatas käesoleva aasta juunis, et alustatakse läbirääkimisi Ameerika ühendriikidega kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemide Javelin hankimiseks.

Milline on olnud tankitõrjeraketisüsteemide areng? Millised TT-raketisüsteemid on praegu Eesti kaitseväe relvastuses? Millised valikuvõimalused oleks lisaks Javelini TT-raketisüsteemile? Millise eelise annab meile III põlvkonna TT-raketikompleks II põlvkonna TT-raketisüsteemi ees? Neile küsimustele katsun selles artiklis vastused leida.

Maa pealt lastavad TT-raketid on levinud tankitõrjevahendid. Neid saab lasta mitmesugustelt platvormidelt, sh helikopteritelt ja laevadelt. Kergejalaväes asuvad laskeplatvormid kolmjalal, maasturitel või veoautodel. Mehhaniseeritud jalaväes on kasutusel nii spetsiaalsed tankitõrjesoomukid kui ka jalaväelahingumasinatele või soomustransportööridele välja töötatud spetsiaalsed tornid, kus jalaväe toetusrelv ja TT-raketikompleks asuvad koos.

Selleks, et suurendada tankide tuleulatust ja võimaldada neid seeläbi kasutada kaugmaa tankitõrjes, loodi endises N Liidus tankikahuri väljalastavad juhitavad TT-raketid. Et teema valdkond on väga lai, ei peatu me pikemalt soomukitelt ja lennuvahenditelt lastavatel rakettidel, vaid keskendume jalaväelaste kasutatavate ning kolmjalalt või õlalt lastavatele rakettidele.

Tankitõrjerakettide areng

Tankitõrjerakettide ajalugu ulatub Teise maailmasõja aega, kuid esimesed laiemalt levinud raketid SS.10 võeti kasutusele 1955. aastal Prantsusmaal. See rakett võeti kasutusele ka USA ja Iisraeli relvajõududes ning seda kasutati 1956. aastal Suessi kriisi ajal Egiptuse tankide vastu. Tegu oli tüüpilise I põlvkonna TT-raketiga, kus sihtur peab üheaegselt jälgima nii raketti kui ka sihtmärki ning juhtima raketi sihtmärgile.

Juhtimiseks kasutati väikest juhtimispuldil olevat kangikest ning juhtimissignaal edastati raketile traadi kaudu. Inglise keeles nimetatakse selle põlvkonna rakettide juhtimissüsteemi Manual command to line of sight (MCLOS). Selline raketisüsteem nõudis palju harjutamist ja väga osavaid sihtureid. Tuntuimatest I põlvkonna TT raketikompleksidest vääriks nimetamist SS.11 (SS.10 edasiarendus), AT-1 Snapper, hüüdnimega Shmel (N Liit) ja AT-3 Sagger, hüüdnimega Maljutka (N Liit). Kõik need relvasüsteemid on olnud laialdaselt kasutusel ning neid on sõdades kasutatud.

II põlvkonna juhtimissüsteem ehk Semi-automatic command to line of sight (SACLOS) võeti kasutusele 1960-ndatel. Esialgu uut relvasüsteemi kasutusele ei võetud, vaid hakati vanu rakette tootma uuele juhtimissüsteemile, nt SS.11 hüüdnimega Harpon (1967) ja brittide Swingfire. Esimesteks II põlvkonna TT-rakettideks võib pidada TOW-d (USA) ja AT-4 Spigoti, hüüdnimega Fagot (N Liit) relvasüsteeme, mis võeti relvastusse 1970. aastal.

II põlvkonna TT-raketisüsteemi puhul ei pea sihtur enam jälgima raketi lendu, vaid peab lihtsalt hoidma sihikuristi sihtmärgil. Sihtimisseade tuvastab ise raketi kõrvalekalde sihtimisjoonest ning annab automaatselt raketile käskluse liikumissuunda muuta, et see lendaks piki sihtimisjoont. Raketi sabasse on paigutatud infrapuna- (IR) või ultraviolett- (UV) kiirgaja ning laskeseadmes on sensor, mis seda jälgib, tuvastades raketi asukohta. Enimlevinud on traadi teel juhitavad raketid, kuid on olemas ka raadio sagedusel juhitavaid nt AT-6 Spiral, hüüdnimega Shturm (N Liit).

TT-raketisüsteem Milan

Sellesse põlvkonda kuulub ka praegu kaitseväe relvastusse kuuluv TT-raketikompleks Milan 2. (TTA tabel 1). Milan (Missile d’infanterie léger antichar; anti-tank light infantry missile) võeti relvastusse 1972. aastal. Tegu oli Saksamaa–Prantsusmaa ühisprojektiga. 1984. aastal raketti moderniseeriti – suurendati kaliibrit ja soomustläbistavust ning see sai nimetuseks Milan 2. Tegu on tüüpilise II põlvkonna poolautomaatse traadi teel juhitava TT-raketisüsteemiga, kus sihturi ülesanne on hoida sihikuristi sihtmärgil.

Lendava raketi IR kohamääramisseade annab IR-i kohaviite, mille järgi juhtimisblokk mõõdab kõrvalekalde raketi asendi ja juhtimisjoone vahel. Laskeseadmega saab lasta väikeselt kolmjalalt, suurelt kolmjalalt ning vastava adapteri või laskealuse olemasolul ka transpordivahendilt. Öiseks laskmiseks on Milanile välja arendatud soojussihik Mira, mis samuti on Eestis kasutusel.

Milan oli ja on väga levinud relvasüsteem Euroopas ja mujal maailmas. Eestisse saabusid relvad 2003. a lõpus ning väljaõpet alustai 2004. a Viru üksik-jalaväepataljonis ja Scoutspataljonis. Euroopas kasutasid või kasutavad Milani raketisüsteemi Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia (tootis litsentsi alusel), Itaalia (tootis litsentsi alusel), Hispaania (tootis litsentsi alusel), Belgia, Kreeka, Portugal, Türgi, Iirimaa ja Eesti. Praegu toimuvatest konfliktidest olen täheldanud Milani kasutamist isegi Süüria kodusõjas.

TT-raketisüsteem Mapats

II põlvkonda kuulub ka teine praegu kaitseväe relvastuses olev TT-raketisüsteem Mapats (Man Portable Anti-Tank System). Et selle juhtimissüsteemi on pisut edasi arendatud, loetakse seda ka II+ põlvkonna TT-raketisüsteemiks (vt ka TTA tabel 1). Samasse põlvkonda kuulub ka Venemaa TT raketisüsteem AT-14 Spriggan, hüüdnimega Kornet. Mapats on sisuliselt USA TOW 2 TT-raketisüsteemi edasiarendus. Peamine erinevus seisneb selles, et raketti ei juhita traadi teel, vaid see hoiab ennast ise infrapuna laserkiire sees ja lendab sihtmärgini. Seda nimetatakse ka Line-Of-Sight Beam Riding’uks (LOSBR).

Sarnaselt Milaniga peab sihikuristi kuni tabamuseni sihtmärgil hoidma. Eesti kaitseväes on Mapats näidanud ennast küllaltki kapriisse ja palju hooldust vajava relvasüsteemina. Lisaks on Mapatsi kaal niivõrd suur, et selle kasutamine maa peal nõuab suurt relvameeskonda. Tänapäevased relvasüsteemid on umbes kolm korda kergemad, kuid tunduvalt efektiivsemad.

Lisaks juba eespool mainitud relvasüsteemidele väärivad nimetamist ka tuntud II põlvkonna TT raketisüsteemid TOW 2 (USA) ning AT-5 Spandrel ehk Konkurs (N Liit).

TT-raketisüsteem Javelin

III põlvkonna ehk „lase ja unusta” (Fire and Forget, FF) TT-raketisüsteem Javelin (TTA tabel 1) võeti USA-s relvastusse 1996. aastal, et välja vahetada seni kasutusel olnud raketisüsteem Dragon. Javelin oli täiesti uus samm TT-rakettide arengus, olles sisuliselt esimene III põlvkonna raketikompleks maailmas. Selle laskeseadme tegi unikaalseks asjaolu, et laskur võib kohe pärast lasku positsiooni vahetada või relva ümber laadida, sest rakett on pärast väljalendu sihturist ja laskeseadmest sõltumatu.

Kogu süsteem koosneb laskeseadmest ehk Command Launch Unit’ist (CLU) ning konteinerisse paigutatud raketist. Laskeseadmesse on sisse ehitatud päeval kasutatav optiline sihik ja nii öösel kui ka päeval toimiv soojussihik. Laskeseadet saab eraldi kasutada vaatlusseadmena. Laskeseadme optilisel sihikul on 4 × suurendus ning soojussihikul 4 × (lai vaateväli) ja 9 × (kitsas vaateväli) suurendus. 4 × suurendust kasutatakse sihtmärgi avastamiseks ja 9 × suurendust sihtmärgi tuvastamiseks. Laskeseadme patarei kestab soojussihiku kasutamisel maksimaalselt 4 tundi. Temperatuuri +10 °C…+49 °C kestab patarei kuni 3 tundi.

Lihtsalt seletades toimub Javelini lastes järgnev: sihtur leiab laskeseadme optilist või soojussihikut kasutades sihtmärgi, seejärel lülitab sihtimisseadme vaate ümber raketi peas asuvale soojuskaamerale ning lukustab selle sihtmärgile. Sisuliselt jätab rakett meelde sihtmärgi soojuspildi. Sihtur sooritab lasu ning rakett lendab sihtmärgini, tabades seda vastavalt valitud lennutrajektoorile, kas otse või pealt.

Otsetabava lasu korral tõuseb rakett kuni 60 m kõrgusele ning tabab sihtmärki u 30° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige punkrite, hoonete, aga ka aeglaselt lendavate helikopterite vastu. Pealttabava lasu korral tõuseb rakett kuni 160 m kõrgusele ning tabab sihtmärki ca 50° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige tankide vastu, sest pealtpoolt on soomukid ja tankid nõrgemalt kaitstud. Et Javelinil on tandemlõhkepea, peaks see hävitama kõik teadaolevad tankid.

Javelinil on n-ö pehme lasu süsteem ehk raketil on eraldi heitelaeng ja raketimootor. Heitelaeng viskab raketi konteinerist välja ning alles siis käivitub raketi mootor, et viia rakett sihtmärgini. See võimaldab lasku sooritada ka hoonest ega nõua väga suurt tagaohuala. Sealjuures on ruumist laskmisel ruumi suurusel miinimumnõuded: pikkus 4,57 m (15 ft), laius 3,66 m (12 ft) ja kõrgus 2,13 m (7 ft). Samuti ei paiska Javelin laskepositsioonilt üles eriti palju tolmu, prahti, lund jms ning tänu sellele on lasu jälg väiksem ning vastane avastab laskepositsiooni vähemtõenäoliselt.

Javelini TT-raketisüsteemi on vähemal määral moderniseeritud 2008. aastal. Vanem versioon on Javelin Block 0 ja uuem versioon Javelin Block 1. Raketil on täiustatud raketimootorit seeläbi raketti kiirendatud. Laskeseadmel on uuendatud tarkvara, lisatud kõrglahutusega ekraan ning täiustatud sihikut – soojussihiku kitsas vaateväli on varasema 9 × suurenduse asemel 12 × suurendusega. Raketi lukustamiseks kasutatakse siiski 9 × suurendusega raketi peas asuvat soojuskaamerat.

Javelini miinustena võib välja tuua jahutamist vajava soojussihiku (see võib aega võtta olenevalt väliskeskkonna temperatuurist 30 sekundit kuni 4-5 minutit) ning raketi aktiveerimisel raketi soojuskaamera mahajahutamiseks ning sihtmärgi lukustamiseks vajaminevad 10–15 sekundit.

TT-raketisüsteem Spike

Javelini suurim konkurent on IV põlvkonna TT-raketiks peetav Spike. Spike’id on kolmanda ja neljanda põlvkonna TT-raketid, mis töötati välja Iisraelis. Lisaks kaugmaarakettidele Spike-LR (Long Range – laskekaugus kuni 4000 m) ja Spike-ER (Extended Range – laskekaugus kuni 8000 m) kuuluvad Spike’ide perekonda ka lähimaarakett Spike-SR (Short Range – laskekaugusega kuni 800 m) ja keskmaarakett Spike-MR (Medium Range – laskekaugusega kuni 2500 m). Iisraeli relvatehase Rafael Arment Development Authority toodetav kolmanda/neljanda põlvkonna tankitõrje relvasüsteemi Spike esitleti esimest korda 1997. aastal. Spike-SR ja Spike-MR on klassikalised III põlvkonna raketisüsteemid. Spike-MR on põhiomadustelt analoogne Javeliniga.

Lisaks „lase ja unusta” töörežiimile on Spike-LR-il ja Spike-ER-il veel „lase, vaatle ja korrigeeri” töörežiim, mis võimaldab raketti juhtida lennu ajal läbi fiiberoptilise kaabli-kaamerapildi vahendusel. Fiiberoptilise kaabliga ühendatud rakett (soojuskaameraga varustatud) saadab relvasüsteemile pildi ja operaator saab jälgida raketi lendu ekraanilt ning vajadusel teha korrektiive sihtmärgi valikul.

Fiiberoptilise kaabliga ühendatud rakett võimaldab muuta sihtmärki pärast raketi väljalendamist, saada uut luureinformatsiooni, hinnata lahingu kahjusid, lennutada rakett sihtmärgile, mida operaator otsesihtimisega ei näe, ning viia tsiviilkahjud miinimumini. Näiteks nähti positsioonilt liikumas tanki künka või mõne muu takistuse taha, kuid visuaalne kontakt kaob ja sihtur ei jõudnud raketti lukustada. Sihtur saab lukustada raketi selle künka peale, lasta see välja ning kui rakett on tõusnud nii kõrgele, et takistuse taga olev sihtmärk ilmub nähtavale, saab nihutada sihikuristi õigele sihtmärgile ning lask tabab tanki.

Tandemlõhkepeaga raketi laskmisel saab kasutada nii otsetabavat kui ka kõrget trajektoori, et lüüa sihtmärki (tanki) pealtpoolt, kus soomuskaitse on nõrgem. Spike-LR-i relvasüsteemi kasutatakse laskmiseks kolmjalalt või paigutatuna sõidukile. Relvasüsteem koosneb laskeseadmest (CLU), kolmjalast ning konteineris raketist, mis kinnitatakse laskeseadme külge. Relvasüsteemi saab kasutada ja paigaldada erinevatele soomukitele ning autodele. Sihtimiseks kasutatakse kas optilist või soojussihikut. Raketil on soft launch’i võimekus, mis võimaldab rakette lasta ka väikeses ruumis, see on väga oluline linnavõitluses.

Spike on välja arendanud ka uue täiustatud laskeseadme ICLU (Integrated Command Launch Unit). Uues laskeseadmes on laskeseade ja soojussihik liidetud üheks tervikuks. Sellel on sisemine audio/video salvestamise võimalus. Laskeseadmesse on integreeritud GPS, laserkaugusmõõdik ja kompass, mis võimaldab lihtsalt määrata nii enda kui ka vastase asukohta, kaugust sihtmärgini ning sisuliselt tagab relvameeskonnale kõik tehnilised vahendid kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks. Lihtsustatud on ümberlaadimist ning uut laskeseadet saab kasutada vaatluseks (ka ilma raketita).

Spike-raketi ainuke teadaolev miinus võrreldes Javeliniga on see, et kui rakett aktiveerida1, siis Javelinil piisab raketi aku vahetamisest, kuid Spike-rakett tuleb tehases täita.

TT-raketisüsteem MMP

Kõige uuem ja nüüdisaegsem tehnoloogia on välja arendamisel Prantsusmaal. Viienda põlvkonna tankitõrjeraketiks peetav MMP (Missile Moyenne Portée- Medium Range Missile) on praegu katsetuste järgus ning tootmise algus on plaanitud aastasse 2017 (TTA tabel 1). Prantsusmaa relvajõud on juba teinud lepingu 400 laskeseadme ja 2850 raketi ostmiseks raketisüsteemi arendavalt firmalt MBDA.

Relvasüsteem koosneb laskeseadmest (CLU), konteinerisse paigutatud raketist ja kolmjalast. Laskeseadmesse on integreeritud päeva- ja soojuskaamera (IR), laserkaugusmõõdik, kompass ja GPS-seade. IR-kaamerat pole vaja jahutada ning see muudab relvasüsteemi kasutuselevõtu oluliselt kiiremaks. Samuti võib MMP-raketti piiramatult aktiveerida. Relvasüsteemil on pehme lasu võimekus. Raketi lõhkepea on eelkäijatest (Javelin ja Spike-LR) võimsam.

Lisaks „lase ja unusta” ehk „lukusta enne laskmist” süsteemile saab MMP-d kasutada „lase, vaatle ja muuda” (lukusta pärast laskmist) süsteemi, kasutades selleks fiiberoptilist kaablit. Raketi peas on CCD-TV päevakaamera ning soojuskaamera, mida ei ole vaja jahutada (uncooled infrared sensor imagery) koos inertsiaalse navigeerimissüsteemiga (inertial navigation system – IMS). See võimaldab MMP-d lasta koordinaatide järgi.
Joonealused märkused:
Aktiveeritakse raketis asuv soojus- ehk infrapunakaamera. Selle jahutamiseks kasutatav energia asub Javelinil vahetatavas patareis, kuid Spike-LR rakett laetakse ümber tehases. Lähimad tehased asuvad Poolas, Saksamaal ja Hispaanias. Javelini raketti on võimalik hoida aktiveerituna 4 minutit, sest nii kaua peab aku vastu.

Soomuse RHA ekvivalent on soomuse kaitseomadused kumulatiivse või kineetilise energia eest, mida võrreldakse terassoomusega (RHA). Ehk erinevate materjalide kasutamine (kihiline soomus) ning aktiivsoomuse enda paksus ei ole 1000 mm, kuid tema kaitseaste on võrdne 1000 mm terassoomusega (RHA).

Vene föderatsiooni relvajõududes kasutusel olevate põhitankide soomuskaitse kumulatiivenergia vastu (NB! andmed pärinevad internetist ega pruugi olla päris tõesed, kuid suurusjärk tundub õige olevat):

Põhitank T-72BM

Torni esisoomus 800–1220 mm RHA

Kere esisoomus 940 mm +/- RHA

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

Põhitank T-80U

Torni esisoomus 800–1320 mm RHA

Kere esisoomus 1080 mm +/- 40 mm RHA

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

Põhitank T-90

Torni esisoomus 800–1180 mm RHA

Kere esisoomus 940 mm RHA

Torni küljesoomus 310–460 mm RHA

Kere küljesoomus 260–280 mm RHA (pluss u 20 cm kütusepaakide ja u 30 cm aktiivsoomusega kaetud osadele).

Torni soomus pealt 700 mm RHA

(http:// fofanov. armor. kiev. ua/ Tanks/ MBT/ t-90_armor. html)

Erinevate põlvkondade taktikalised eelised

Vaatame nüüd lähemalt, milliseid eeliseid erinevad põlvkonnad teiste ees annavad. Võrdleme esmalt Javelini ja Milan 2 raketisüsteemi.

Kõige olulisem eelis on sihtmärgi hävitamise tõenäosus tänu pealttabavale raketile. Javelini tandemlõhkepeaga raketi soomustläbistavus on 750 mm RHA, mis peaks tagama kõikide tänapäevaste lahingutankide hävitamise. Milan 2 raketil pole tandemlõhkepead, see on otsetabav ja soomustläbistavus on 800 mm RHA. See tähendab, et on vaja mitut lasku ühte kohta, et esmalt purustada aktiivsoomus ning seejärel läbistada põhisoomus. Teine võimalus on lasta tanki küljelt või tagant aktiivsoomusega katmata ning nõrgema soomuskaitsega piirkondadesse. Isegi kui osta uuemaid Milan 2 T-rakette, mis on tandemlõhkepeaga ja mille soomustläbistavus 1000 mm RHA, ei taga see, et ühe raketiga hävitatakse tänapäevane põhitank, sest uuematel Vene föderatsiooni põhitankidel on esisoomuse ekvivalent üle 1000 mm2 RHA (Rolled Homogenous Armor).

Pealttabav rakett teeb oluliselt lihtsamaks ka positsiooni valiku ja kogu lahingutegevuse plaanimise. Milani puhul peab otsima positsioone vastase lähenemissuuna tiibadele, et saaks vastase soomustehnikat hävitada küljelt. See omakorda nõuab positsioonide nihutamist jalaväelastest ette, mis omakorda nõuab jalaväelaste lisatoetust lähijulgestuseks. Javelini puhul on hävitamise tõenäosus sisuliselt ühesugune ükskõik mis suunalt lastes ning seega saab TT positsioonid paigutada jalaväe vahele või nende taha.

Teine suurim eelis on segamiskindlus. Milan 2 raketti mõjutavad erinevad IR-kiirgajad, nt põlev tank, mets, kulu vms. Nõnda tekib oht, et laskeseade peab põlevat tanki raketiks ning saadab õigele raketile suuna muutmiseks vale signaali, mille tõttu kaotab õige rakett juhitavuse. Javelinil sellist probleemi ei ole, sest teoreetiliselt kaotab rakett sihtmärgi vaid juhul, kui sihtmärk muudab oluliselt või kaotab täielikult oma soojuspildi.

Kolmas eelis on „lase ja unusta” süsteem ehk laskur saab pärast raketi väljalendu kohe varjuda või asuda positsiooni vahetama. Milan 2 raketi puhul peab sihtur hoidma sihtmärki sihikul kuni tabamuseni, mis maksimumkaugusele lastes on 13 sekundit. Selle aja jooksul võib aga vastane lasu avastada ning avada vastutule. Isegi kui tuli ei ole päris täpne, nõuaks see sihturilt raudseid närve, et tule all rakett lõpuni juhtida. „Lase ja unusta” süsteem vähendab ka võimalikku laskuri eksimust, seda eriti liikuva sihtmärgi tabamisel.

Neljas eelis on pehme lasu võime, tänu sellele on lasu jälg väiksem ehk vastasel on lasu asukohta raskem tuvastada ning samuti on võimalik lasta hoonetest.

Viies eelis on laskekaugus. Suurim laskekaugus 2000 m vs. 2500 m ehk ei olegi nii suur eelis kui vähim laskekaugus. Milan 2 rakett stabiliseerub ja muutub juhitavaks u 300 m kaugusel. Lasta saab ka lähemale, aga sellisel juhul on tabamistõenäosus väike, sest rakett võib 1–300 m vahel teha mitmemeetriseid võnkeid. Javelini minimaalne laskekaugus on 65 m. Seega sellise relva olemasolul on 200–400 m kaugusel olevaid põhitanke mõistlikum lasta Javeliniga, tagades nende kindlama hävitamise kui nt Carl Gustavi granaadiheitjaga.

Kuues eelis on Javelini laskeseadmesse ehitatud termosihik, mida saab kasutada ka vaatlusseadmena. Milan 2 TT-raketiseadeldisel on eraldi termosihik Mira, mis lisab relva transportimisel kaalu ning lisadetaile (nt ühendusjuhtmed, akud jms).

Javelini eelis on ka sisseehitatud enesetestimise süsteem. Milani puhul on vaja laskeseade enne laskmist eraldi testimisseadmetega kontrollida ja kalibreerida, selleks on vaja eriväljaõppega relvatehnikuid.

Miinustena peab välja tooma loomulikult Javelini raketi hinna võrreldes Milani raketiga ning seetõttu võib juhtuda, et kõik ajateenijatest sihturid ei saa päris raketti lasta. Samas on Javelinil simulaatorid, mis võimaldavad väga tõetruult laskmist harjutada. Miinusena peab välja tooma ka laskmiseks valmistumise aja, mille hulka kuulub raketi soojuskaamera jahutamine ning raketi lukustamine, mis võib kokku aega võtta 10–20 sekundit. Milani puhul on võimalik sihtmärgi ilmumisel rakett kohe välja lasta.

Spike-LR TT-raketisüsteemil on kõik need eelised Milani ees mis Javelinil, kuid lisaks neile on veel häid omadusi.

Esiteks on Spike-LR-i laskekaugus 4000 m võrrelduna Javelini 2500 m. Samas on lähim laskekaugus mõnevõrra suurem ehk 200 m.

Kõige olulisemaks eeliseks pean ma siiski „lase, vaatle ja korrigeeri” võimalust tänu fiiberoptilisele kaablile. See võimaldab lasu sooritamise järgselt sihtmärki muuta või rakett sihtmärgist mööda juhtida. Viimast võimalust võib vaja minna eriti just välismissioonidel, et vältida tsiviilkahjude tekkimist. Sihtmärgi muutmise vajadus võib tekkida olukorras, kui lastakse nähtavat sihtmärki, aga raketi lennu ajal ilmub nähtavale esimese sihtmärgi läheduses olnud, kuid otsevaatluse eest varjatud, kõrge tasuvusega sihtmärk. Näiteks laseme tanki, aga lasu ajal tuvastame läheduses asuva sillatanki või juhtimissoomuki. Samuti võimaldab see lasu ajal sihtimispunkti muuta ehk sisuliselt on võimalik rakett tankiluugist sisse juhtida.

Tänu fiiberoptilisele kaablile saab lasta väljaspool otsesihtimist asuvaid sihtmärke. Soomukid ja tankid liiguvad taktikaliselt sööstudega varje tagant varje taha. Sellises olukorras ei pruugi jõuda sihtmärki lukustada, kuid Spike-LR võimaldab lasta ka varje taga asuvaid sihtmärke, kui me nende olemasolu kindlalt teame. Sellisel juhul saab raketi lukustada takistuse peale (küngas, maja, kivihunnik, metsatukk), mille taga sihtmärk asub. Kui rakett on tõusnud piisavalt kõrgele ja sihtmärk ilmub raketi peas asuva kaamera vaatevälja, mille pilt kuvatakse läbi fiiberoptilise kaabli laskeseadmesse sihturile, saab sihtur liigutada sihikuristi õigele sihtmärgile.

Uude laskeseadmesse integreeritud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS võimaldavad täpselt positsioneerida vastase asukohta ning seega on igal relvameeskonnal tehnilised vahendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks.

Spike-LR-i miinus võrreldes Javeliniga on laskeseadme mõnevõrra suurem kaal (13 kg vs. 6,5 kg) ning see, et pärast raketi aktiveerimist tuleb rakett saata tehasesse laadimisele, samas kui Javelinil piisab aku vahetamisest.

Viies põlvkond on tulekul

Prantsusmaal arendataval MMP raketisüsteemil on kõik tuntud head omadused, mis Javelini ja Spike-LR-i raketisüsteemidel, kuid on tehtud ka palju edasiarendusi:

  • - Soojuskaamerad laskeseadmes ja raketis ei vaja jahutamist ning vähendavad sellega laskmiseks valmistumise aega.
  • - Raketti saab korduvalt aktiveerida ilma, et peaks vahetama patareid või viima seda tehases uuesti täitma.
  • - Raketil on suurem soomustläbistavus (1000 mm RHA) kui Javelini ja Spike-LR-i rakettidel (750 mm RHA), mis arvestab ka võimaliku soomuskaitstuse suurenemisega nt uue ja efektiivsema aktiivsoomuse kasutuselevõttu.
  • - Laskeseadmesse on integreeritud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS, mis võimaldavad täpselt positsioneerida vastase asukohta ning seega on igal relvameeskonnal tehnilised vahendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks.

Suurimaks eeliseks pean ma selle relvasüsteemi võimet lasta koordinaatide järgi. Kui Spike-LR-i raketil pidi sihtmärk asuma objekti läheduses, millele rakett lukustati, siis MMP puhul piisab koordinaatidest, mis pärit tulejuhtidelt või luureüksuselt. See annab oluliselt suurema võimaluse hävitada lahinguvälja sügavuses paiknevaid kõrge väärtusega ja kõrge tasuvusega sihtmärke, nt juhtimis-, pioneeri-, kaudtule- ja õhutõrjesoomukeid.

Tankitõrjeraketid on olnud ja on siiani pidevas arengus. Kindlasti on suurimad hüpped olnud üleminek ühelt põlvkonnalt teisele ehk juhtimissüsteemi muutused ning tandemlõhkepea kasutuselevõtmine. Milani tankitõrjeraketikomplekside asendamine Javeliniga on Eesti kaitseväe tankitõrjevõime arengus kindlasti pikk samm edasi ning tagab suurema sihtmärgi hävitamise tõenäosuse ning ka suurema laskuri ellujäämise võimaluse. Samas ei ole Javelin enam maailmas tankitõrje viimane sõna ning jalaväebrigaadide tankitõrjekompaniide relvastamisel Spike-LR või MMP TT-raketiseadmetega suureneks Eesti kaitseväe tankitõrjevõime veelgi.

Suuremalt vaatamiseks kliki tabelil:

Kasutatud kirjandus:

  • FM 3-22.37. Javelin – Close Combat Missile System, Medium. 2008. Washington, DC: Headquarters, Department of the Army.
  • Turbe, G.; Bonsignore, E. 2008. The Infanry ATGW Systems Market. Military Technology, No. 2, 66–75. TTRK MILAN instruktori käsiraamat. 2004. Tartu: KVÜÕA.
  • Tankitõrjeraketikompleks MAPATS. 2001. Tallinn: Maaväe staap.
  • Spike Family-Multi Purpose Missile System. 2014. Tallinn: EuroSpike GmbH.
  • MBDA Land Combat System MMP. 2014. Tallinn: MBDA.
  • Army – Technology, The website for the defence industries – army, 2014. Javelin Portable Anti-Tank Missile, United States of America. 2014. www.army-technology.com/projects/javelin, 03.09.2014.
  • Army – Technology, The website for the defence industries – army, 2014. Spike Anti-Tank Missile, Israel. 2014. www.army-technology.com/projects/gill, 03.09.2014.
  • Army Guide, 2014. Spike LR. www.army-guide.com/eng/product1245.html, 04.09.2014.
  • EuroSpike, 2009. The SPIKE Family of Missiles. www.eurospike.com, 04.09.2014.