Sõdur: Kanada soomusvägede Afganistani õppetunnid

 (15)
Sõdur: Kanada soomusvägede Afganistani õppetunnid
Kanada sõdurid Kandahari lähistelAP Photo / Scanpix

Kanada relvajõudude juhtkond on veendunud, et soomustatud raskerelvastusel on jõutasakaalu hoidmisel otseses lahingutegevuses väga suur tähtsus. 2006. aasta oktoobris saadeti Afganistani Leopardi tankid ja soomustatud insenerisõidukid, mis seal edukalt tegutsema asusid.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Kanada soomusüksused hakkasid Lõuna-Afganistanis pakkuma jalaväele suurepärast kaitset. Just tankide toel oli jalaväel võimalik väga keerulistes maastikuoludes fanaatiline ja meelekindel vaenlane lähivõitluses hävitada.

Samas ei pea Kanada soomusjõude domineerivaks väeliigiks ja viimase aja lahingukogemused tõestavad, et ülekaalu saavutamiseks on oluline eri väeliike kombineerida. Väljaõpe ja sõjaliste operatsioonide tegevus peaks just sellisest seisukohast lähtuma.

Operatsiooni taust

Pärast pikaleveninud operatsiooni Lõuna-Afganistanis seisis Kanada 1. pataljoni printsess Patricia nimeline jalaväerühm 2006. aasta kevadel silmitsi mässuliste tegevuse olulise intensiivistumisega Kandahari provintsi Panjwayi ja Zhari piirkonnas. Kuigi tihedas koostöös Afganistani rahvusarmeega suudeti vaenlase tegevust takistada, kinnitasid uued Talibani jõud regioonis kanda kohe pärast iga nende vastu suunatud operatsiooni lõppu. Taliban oleks saanud kirja olulise infovõidu, kui nad oleksid suutnud kõnealustele aladele püsima jääda. Rahvusvahelised julgeolekuabijõud ehk ISAF (International Stabilization Assistance Force) poleks ilma kohalike elanike usalduse ja toetuseta suutnud väljakuulutatud riigi ülesehitusmissiooni täita. Sellepärast saigi 2006. aastal sõjatandrile saabunud Kanada tankieskadron ülesande puhastada Panjwayi ja Zhari piirkonnad Medusa-nimelise operatsiooni käigus Talibani võitlejatest.

Seotud lood:

Erinevalt oma tavataktikast, mis põhines väikeste üksuste sooritatud varitsusrünnakutel, otsustas Taliban Pashmulis paigale jääda ja kaitsepositsioonid sisse võtta tiheda taimestikuga kaetud viinamarja- ja moonipõldudel. Talibani võitlejad mineerisid kõik piirkonna teed või katsid juurdepääsud otsetulega.

Kanadalaste rühmaülem kolonelleitnant Omer Lavoie mõistis kohe, et vaenlase väljatõrjumiseks on hädavajalik taastada oma üksuste mobiilsus. Kuna tema käsutuses soomukeid polnud, kasutas ta teede puhastamiseks buldoosereid, et sõduritel oleks võimalik mässulistele läheneda. Selline taktika osutus äärmiselt tõhusaks. Buldooserid liikusid edasi raskekahurväe ja lennuväe õhulöökide toel, võimaldades jalaväel vallutada strateegiliselt tähtsad kohad ja vastase vastupanu maha suruda. 13. septembriks 2006 olid Pashmulis ja Zharis tegutsevad Talibani võitlejad kas tapetud, alla andnud või piirkonnast põgenema sunnitud.

Kuigi operatsioon Medusa osutus edukaks, oli selge, et operatsioonide läbiviimisel on eri relvaliikide koostöö väga oluline. Kolonelleitnant Lavoie hinnangul oli tankidel ja soomustatud insenerisõidukitel Talibani vastases võitluses kindel koht, sest tihti tegutses Taliban ka ise konventsionaalseid sõjapidamismeetodeid kasutades.

Kanada relvajõud ja valitsus nõustusid kolonelleitnandi hinnanguga. Kanada brigaadikindral David Fraser tegi valitsusele taotluse saata seni Afganistanis rahvusvahelist ülesehitusmeeskonda kaitsvale jalaväekompaniile lisaks eskadroni Leopard C2 tanke ja soomustatud insenerivägesid.

Armee sai ülesande moodustada 15 tankist koosnev eskadron ja soomustatud inseneriüksus, kanda hoolt väljaõppe eest ja tagada üksustele suutlikkus jõuda maailmas eri paigus positsioonidele kuue nädala jooksul alates käsu saamisest.

Kanada soomusväed jõuavad kohale

Loe veel

Kui Afganistani saabunud tankid 2. detsembril 2006 edasiliikumist alustasid, hakkasid nad etendama väljapaistvat osa kõigis Kanada üksuste läbiviidavates sõjalistes operatsioonides. Tankide esmane ülesanne oli sisse võtta positsioonid, kust tulega toetada edasi liikuvaid jalaväekompaniisid. Tankid moodustasid lahingurühma tuumiku, mis pidi olema suuteline läbi viima operatsioone kogu Kanada vastutada olevas piirkonnas. Talibani mässulised said peagi tunda Leopardi 105 mm pearelva tulejõudu, kui nende Zhari piirkonda imbunud varitsusrühmad üritasid Kanada üksuste kindlustatud punkte granaadiheitjate ja kaudtulega rünnata. Täpsed mürsutabamused pühkisid nad lihtsalt maapinnalt.

Olles julgestanud Siah Choy piirkonna, ühines Kanada tankieskadron Ameerika eriüksuse ja Kanada luureeskadroniga, et haarata initsiatiiv ja viia vastase jõud Dowrey-Arghandabi poolsaarel tasakaalust välja. Kanada eskadron jäi sõjatandrile peaaegu terveks kuuks ja hakkis vastaseid Helmand-Kandahari provintsipiiril. Lisaks sellele abistati Afganistani riiklikke julgeolekujõude mässuliste väljatõrjumisel Howz-e-Madadist ja Sangsarist.

Kuigi spetsiifiliste ülesannete jaoks säilitati tankiüksuse terviklikkus, tegeldi pidevalt kahe ülesandega, mis jagasid üksuse kaheks: neljast tankist koosnevad kaks rühma ja eskadroni peakorter moodustas võitlusrühma A-kompaniiga, samal ajal kui kolmas tankirühm anti operatsioonipiirkonnas teise allüksuse käsutusse.

Tankid ei tegutsenud kunagi iseseisvalt, vaid kombineeritult teiste üksustega ja sellise taktika eelised olid ilmsed. Tankieskadroni ülem juhtis operatsioone sissemurdmise etapil. Ala puhastamise ja positsiooni korrastamise etappidel läks juhtimine üle jalaväekompanii komandöridele. Hoolimata sellest, et operatsioonide planeerijad olid algul tankiüksuse teiste eriüksuste koosseisu jagamise vastu, sest kartsid kahjustada tankieskadroni lahinguvõimet, on sellisel viisil organiseerumisest nüüdseks saanud Kanada lahingurühmade toetamise eeskuju.

Operatsiooni Achilleus ajal tundis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude reservpataljon tankide üle suurt heameelt, sest Leopardi miiniatru sai kasutada teiste veokite ja nende meeskondade ära toomiseks veel Nõukogude Liidu Afganistani invasiooni aegadest pärinevatelt miiniväljadelt.

Alates 2007. aasta maist on tankieskadron pidevalt toetanud Kanada ja Afganistani jalaväge lähivõitluses Talibaniga. Koos kahurväe, inseneriüksuste, ründelennuväe ja motoriseeritud üksustega on löödud mässulisi Zhari ringkonna Howz-e-Madadi, Nalghami ja Sangsari piirkonnas, kus viinamarjakasvandused ja punkrid muutsid teiste sõidukitega liikumise eriti raskeks.

Ründavate mässuliste hävitamiseks kasutavad Leopardi tankimeeskonnad edukalt 105 mm HESH-i (High Explosive Squash Head) mürske ja pakuvad jalaväekompaniidele tuletoetust, kuid veelgi olulisemad on tankide rullikud ja adrad, mis aitavad puhastada teid isevalmistatud lõhkekehadest ja rajada miiniväljadesse läbipääse. Tankide tohutust panusest Kanada operatsioonipiirkonnas annab tunnistust see, et juba on muutunud rutiiniks moodustada A-eskadronist rühmasuurusi või väiksemaid üksusi, mis jalaväekompaniidega liidetakse, kuid samas teeb selline tankide detsentraliseeritud kasutamine tankiüksuse lahinguvõime säilitamise keeruliseks.

Soomusüksuse operatsioone mõjutas märkimisväärselt ka Afganistani suve äärmuslik kuumus. Leopard C2-l pole kliimaseadet ega hüdraulilisi tankitorni juhtimissüsteeme. Kui välistemperatuur tõusis päikese käes 50 °C-ni, siis tankimeeskonnad pidid taluma peaaegu 65 °C ulatuvat kuuma. Lahinguoperatsioone püüti läbi viia öösel või varahommikul, et kasutada ära jahedamat ilma. Kasutusele võeti jahutusvestid ja tagasiside sõduritelt oli suurepärane, sest tänu vesijahutusega vestidele langes meeskonnaliikmete keskmine kehatemperatuur oluliselt ja see aitas taluda lahingutegevust pikema aja jooksul. B-eskadroni sõdurid töötasid iga tanki jaoks välja improviseeritud tolmukaitse, et vähendada mulla ja prahi sattumist tanki väljalasketorudesse. Need täiustused mitmekordistasid ala, kus Leopard töötada suutis.

Soomusvägede „puudused“

Peagi pärast Kanada valitsuse otsust saata Leopardid Afganistani kiirustasid sõjandusasjatundjad seda kritiseerima. Briti Columbia ülikooli politoloogiaprofessor Michael D. Wallace argumenteeris oma artiklis „Leopard Tanks and the Deadly Dilemmas of the Canadian Mission in Afghanistan“, et „1960-ndatel konstrueeritud Leopard 1 C2 lahingus kasutamise riskid on suuremad kui nende Kanada üksustele Afganistanis pakutav lisakaitse.“1

Wallace pidas tankide saatmist valeotsuseks, sest nood olevat kaitsetud juhitavate tankitõrjerakettide ja isevalmistatud lõhkeseadmete ehk IED-de vastu. Kuigi Wallace’il oli selles õigus, kui ütles: „... isegi kõige moodsamad tankid ei suuda vastu panna kõigile erinevatele rünnakutele,“ eiras ta tõsiasja, et lahinguväljal ei ole ega ole kunagi olnudki relva, mis oleks vaenlase rünnakutele täiesti immuunne.

Jalaväe kaitseks Afganistani lähetatud Leopardi tankid on praegu koalitsioonijõudude kõige turvalisemad masinad. Kui on võimalus kasutada raskeväe eeliseid, oleks rumal jätta tankid kui võtmetähtsusega relvaliik teadlikult valikust välja ja asuda mässulistega võitlema viisil, mida nood Afganistani karmides maastikuolude harjunud võitlejad ise kasutavad. Kuigi kontsentreeritud rünnakud ja moodsad tankitõrjerelvad on tankidele ohtlikud, on tankimeeskondade ellujäämisvõimalused siiski suured ja jalaväele pakutav tugi kaheldamatu.

Hr Wallace ja teised kriitikud on väitnud, et Kanada tankide kasutamine võib põhjustada kaaskahjustusi, mis pööravad kohalikud elanikud välismaalaste vastu ja isoleerivad sõdurid tsiviilelanikest. On tõsi, et NATO sõjaliste operatsioonide tagajärjel on hukkunud ka süütuid tsiviilelanikke ja kahjustatud infrastruktuure. Kuigi see räägib tankide kasutamise kahjuks, on täiesti alusetu selline süüdistus, nagu oleks tankide kasutamine kohalikke elanikke rohkem heidutanud kui muud relvasüsteemid. Üheksa kuud kestnud lahingutegevuse käigus on Kandahari provintsis Kanada tankide tulega hävitatud kümneid mässulisi, kuid tsiviilohvreid pole. Täpsete ja sihtmärke eristatavate tulejuhtimissüsteemidega varustatud Leopardi tankid on vähendanud vajadust ebatäpsete õhurünnakute ja sageli sama ebatäpse kaudtule järele. Vastupidiselt kartustele on tankide Afganistani saabumise järel suurenenud kohaliku elanikkonna toetus Kanada vägedele, piirkond on muutunud stabiilsemaks ja Taliban on saanud selge sõnumi, et NATO-l on nüüd võimekus neid endale sobival hetkel ja kohas rünnata.

Selgus, et tankide kasutamine on kaaskahjustusi Kanada operatsioonipiirkonnas hoopis vähendanud, sest tänu suuremale heidutusele on sõjalisi operatsioone vähem vaja. Kuigi tankiüksuse ülim soov oleks vaenlasega kohtuda keset tühja kõrbe, peituvad Talibani võitlejad tiheda taimestikuga viinamarjaistandustes, linnades asuvates punkrites ning kasutavad sageli naisi ja lapsi elava kilbina, mis raskendab õhurünnakute ja suurtükitule kasutamist.

Kahjude vähendamiseks teevad tankiüksuse juhid kaaskahjustuste hinnangu ja kasutavad satelliidifotosid, et vältida hooneid, milles võivad asuda inimesed. Tule avamise reeglistik määratleb selgelt relvad, mida linnalahingus võib kasutada. Võimalusel püütakse likvideerida kahjustused, mida soomukite manööverdamine niisutussüsteemidele ja põllumaadele tekitatud on.
Ka ei vasta tõele väide, et soomusvägede kiire ületoomine pole võimalik, sest armee suutis 15 tankist koosneva eskadroni ja soomusjõudude insenerirühma kuue päeva jooksul kokku panna ja ümber paigutada.

Enne suure transpordilennuki C-17 Globemaster omandamist ei olnud Kanada relvajõududel strateegilise õhuveo võimekust. See mõjutas kõikide militaarsõidukite logistikat, sest näiteks lennuki C-130 Hercules abil võib teatud sõidukeid küll lühemate vahemaade taha transportida, kuid kindlasti mitte nii kaugele kui Kanadast otse Afganistani. See sundis Kanada rasketehnikat liigutama samamoodi nagu tankiparki: kas meritsi või strateegilise õhuveo abil. Kanada Leopardid siirdi 2006. aasta oktoobris Afganistani liisitud Vene An-124 Antonovi ja USA õhujõudude C-17 Globemasteri abil. Hiljuti omandatud neli C-17 õhuhiiglast aitasid aga muuta Kanada relvajõud liitlastest vähem sõltuvaks.

Vanad tõed korratakse üle

Kuigi tankid tagavad lahingurühmale suurema tulejõu, kaitstuse ja liikuvuse, on nad lahingupiirkonnas iseseisvaks tegutsemiseks liiga haavatavad. Jalavägi ja soomusväed tagavad vastastikku üksteise julgeoleku.

Jalaväge ei tohiks saata võitlusse enne, kui tema kaitseks on tarvitusele võetud kõik abinõud. Afganistanis on vaenlane suutnud otsekontaktis tappa vaid üksikuid Kanada sõdureid. Suurem osa Kanada võitlejaid on saanud vigastada või surma teel lahingusse, hukkudes miinide, isetehtud lõhkekehade ja fanaatiliste enesetapupommitajate rünnakute tulemusel. Sellepärast otsivad Kanada insenerid soomusüksuste toel kiirustamata läbi ohtlikud mäekurud ja kitsad läbipääsukohad.

Soomusjõudude tähtsust tänapäevastes operatsioonides ei seata kahtluse alla, kuid eri võimaluste üle tanke grupeerida ja kasutada käivad tulised vaidlused. Kas otsetule koondamiseks tuleks tankieskadroni terviklikkus säilitada või tuleks soomusväed detsentraliseerida ja lisada jalaväerühmadele, et tagada jalaväelastele kaitse keerulisel maastikul ja linnas? Vastus neile küsimustele on mõlema lahenduse vahepeal. Möödas on ajad, mil soomusväe väikseim taktikaline üksus pidi olema eskadron. Sõdimine Afganistani linnades ja raskel maastikul sundis vägesid detsentraliseerima. Vaenulikule tulele avatud jalaväerühmadel polnud piisavalt tulejõudu, et hästi kaitstud ja maskeeritud vaenlase positsioonid hävitada. Tankid tagasid selle ülesande täitmise, isegi kui see tähendas ressursside hajutamist.

On olemas logistilised ja taktikalised piirangud, mis nõuavad tankirühma hoidmist vähemalt miinimumtasemel, sest Afganistani karmides tingimustes kipuvad tankid rikki minema ja nende õigeaegne lahinguväljalt äratoimetamine oleneb sellest, kui kiiresti on võimalik kasutada toetusmasinaid. Tabamuse saanud tanki lahingutandrilt kättesaamiseks on vaja teist tanki või soomustatud pioneerveokit, samal ajal kui rühma kaks ülejäänud tanki katavad äravedu.

Eskadroni jagamine rohkem kui kaheks tekitab ka muid probleeme. Kuna tankieskadroni koosseisu kuulub ainult kaks kvalifitseeritud Leopardi tehnikut, kes hoiavad korras side- ja tulejuhtimissüsteeme, väheneb üksuse lahinguvõime oluliselt, kui see osaleb korraga mitmes operatsioonis. Praktilised kogemused näitasid, et puudujäägid hooldustöödes suurenesid hüppeliselt, kui allüksus tegutses samal ajal rohkem kui kahes kohas. Kuna kvalifitseeritud tehnikuid ei jätkunud, jäi ennetav hooldus tegemata, selle tagajärjel kannatas masinate tegutsemisvõime.

Veel enam tekitas muret olukord, kus tankid muutusid jalaväelastele tegelikult koormaks, kuna väärtuslik ressurss jagunes lahingurühma vahel liiga hõredalt. Saanud ülesande toetada mitut operatsiooni ja maadeldes samal ajal masinapargi hooldusprobleemidega, seisis A-eskadron kogu 2007. aasta juuni silmitsi katsumusega, kuidas leida piisavalt soomukeid kiirreageerimisjõududele antud ülesannete täitmiseks. Näiteks sai A-eskadron ülesande eraldada jalaväekompaniile kaks tanki, et tugevdada kontrollpunkti, mida Taliban oli ootamatult rünnanud. Kuna kõik adrad ja rullikud olid mujal kasutuses, olid tankimeeskonnad sunnitud riskantsed liikumisteed puhastama neist lihtsalt üle sõites, kusjuures üks tankidest jäi sügavasse kuivanud jõesängi kinni. Kinni jäänud Leopardi välja tõmmata üritades lakkas teise tanki mootor töötamast, mis sundis jalaväekompanii pimedani lisajõude ootama.

Alates tankide ühinemisest Kanada lahinguüksusega on võitlusrühma juhtidena tegutsevad jalaväekompanii ülemad jätnud operatsiooni edasiliikumise ja sissemurde etapid tankieskadroni ülema hooleks, sest on ülimalt oluline, et seda lahingufaasi juhiks keegi, kes mõistab tankide keerulisel maastikul kasutamise peensusi.

Mistahes vanuses tankide hooldamine on äärmiselt töömahukas. Afganistani ümberpaigutatud Leopardi tankieskadroni lahinguvõime säilitamiseks eraldati neile eriešelon, mis on varustatud kütuse-, laskemoona- ja tarvikuteveokitega, sõidukitega tankide lahinguväljalt evakueerimiseks ja mobiilse ambulantsiga. Ühelegi teisele väeosale ei ole Afganistanis eriešeloni määratud.

Tankieskadroni ešeloni juhtivaid kohti täidavad traditsiooniliselt soomusvägede liikmed. Leopardi tanke hästi tundvate spetsialistidena on nad saanud väljaõppe soomusüksuses töötamiseks ja mõistavad üksuse toetusvajadust ja taktikat. Nii suutis ešelon 2006. aasta detsembris nobedasti eri tüüpi 105 mm laskemoona sortida ja laiali vedada, osutada abi erakorralisel tankihooldusel ja ette näha Leopardi masinapargi konkreetseid kütuse- ja määrdeainevajadusi.

Väljaõpe ja tankiüksuse üleviimine

Tankiüksuse individuaalne väljaõpe keskendub meeste füüsilise vormi ja võitlusoskuste täiustamisele: laskmistäpsus, lahingus haavata saanute eest hoolitsemine ja spetsiifilised ametioskused nagu sõiduki juhtimine ja pearelva käsitsemise oskus.

Üksuse kollektiivne väljaõpe lihvib allüksuse ülemate oskusi sünkroniseerida lahingurelvi ja kombineerida omavahel väeüksuste tegevust. Koolitus algab tanki-jalaväeüksuse koostöö tutvustamisest, annab ülevaate Leopardi võimalustest ja ohutusabinõudest, ühistest drillidest, taktikalisest liikumisest, sidepidamisest ja sihtmärgi määramisest. Viimistletakse lahingurühma oskusi konventsionaalsetes operatsioonides nagu pealetung, sh rünnak keerulisel maastikul, kaitse ja vastumanöövrid; edasiliikumine kontaktini ja pettetegevused. Rühmi harjutatakse lahendama lahingu käigus tekkivaid probleeme nagu sõidukite rikked ja äravedu, tegevus miinide korral ja IED-rünnakud, enesetapurünnakud, varitsused ja haavatute evakueerimine. Sõdurid ja juhid peavad olema kursis omavahel kombineeritud eri tüüpi üksuste taktikaga ja seda nii öisel kui ka päevasel ajal.

Spetsiifiline väljaõpe selgitab sõduritele Lõuna-Afganistanis valitseva kolme peamise ohugrupi vahelist dünaamikat ja suhteid: Taliban, narkoüksused ja hõimuvõitlejate rühmitused, kusjuures väljaõpe käsitleb just kõike seda, millega Afganistani saabuvad võitlejad peavad praktikas silmitsi seisma.

Kuigi Afganistani saabuva tankieskadroni põhiülesandeks sai keerulisel maastikul Kanada üksuste mobiilsuse taastamine, olid saabumiseelse väljaõppe võimalused tankiseadmete kasutamist täiuslikumaks lihvida piiratud. Rasket maastikku uuriti satelliidipiltide abil ja viidi läbi üllatusmomente sisaldavaid sõjamänge, milles üritati vaenlaselt võtta maastikueelis ja hoida lahingutegevuse tekitatud kaaskahjustused minimaalsed. Ülimalt tähtis oli juba varem juurutada lahingu planeerimiseks vajalikud oskused, et tanki ülem ei hakkaks viinamarjapõllust läbipääsu otsimist õppima alles siis, kui ta esimest korda vaenlasega kokku puutub. Samuti peaks meeskonnal olema võimalus juba Kanadas väljaõpet läbides kasutada tanki põhirelva päris moonaga, tehes seda võimalikult Afganistani maastikku ja ehitisi jäljendavas keskkonnas.

Missioonieelse väljaõppe järel tankid ja ehitusmasinad puhastati, remonditi, asendati vedrustus ja paigaldati MEXAS-e lisasoomustus. Tankid viidi Edmontoni rahvusvahelisest lennujaamast tsiviiltranspordilennuki An-124 Antonoviga Kõrgõzstani asuvasse Manasi vahebaasi, kus nad laaditi edasitoimetamiseks USAF-i C-17 Globemasteri lennukitele. Afganistanis oli Kanada vastutusalale saabunud 17 tankil ja 4 saatemasinal vastas meeskonnad ja tankide lahtikonserveerijad, kes kõik olid varasema Afganistani missiooni kogemusega.

Tulevaste operatsioonide planeerimiseks oli oluline hinnata, mida täpselt Leopardi masinapark kogu operatsiooni kestel oma lahinguvõime säilitamiseks vajab. MEXAS-e soomustuse lisamisel ja veokite remontimisel läks Kanadas kaduma suur hulk tööriistu, meeskonna- ja ohutusvarustust. Kuna varuosade, tööriistade, kütuse- ja määrdeainete vajadust ei hinnatud Kanadas õigesti, siis saabus kriitilise tähtsusega varustus Afganistani hilinemisega. Alles 2006. aasta novembri lõpus saabus täiskogus 105 mm laskemoona, selle puudumine oli takistanud eskadroni õigeaegset üleviimist.

Kuigi meedia armastab efektseid pilte transpordilennukist väljaveerevatest tankidest, peavad enne neid kohale jõudma pioneeriveokid ja mobiilsed remondisõidukid, mis on täis tuubitud eritööriistu, kütust, määrdeaineid ja varuosasid, millest piisab 30 operatsioonipäevaks. Ilma sellise toetuseta oleksid tankid peagi kasutud. Tugimeeskonda peavad juhtima soomusväe ohvitser ja vanemhooldustehnik, kellel võiks ideaalis olla varasem samalaadne soomusüksuse ületoomise kogemus.

Liikumist väljaspool alalist baasi peetakse lahinguoperatsiooniks ja seega väljastatakse käsud kõigi selliste tegevuste kohta NATO standardset käsuformaati kasutades. Terroritõrjeoperatsioonide keerukust arvestades viidi läbi üksuse ületoomisõppus, mille käigus mängiti läbi võimalikud mis-juhtub-kui-stsenaariumid, kasutati läbipääsuteede planeerimiseks satelliidipilte, selgitati välja andmed kõigi teadaolevate miiniväljade ja võimalike isetehtud lõhkeseadmete kohta. Pärast missiooni hankisid ülem või nooremstaabiohvitser rühmadelt tagasisidet täiustamist vajavate valdkondade kohta, et vajalikke tegevusi järgmiste samalaadsete operatsioonide jaoks täiustada.

Taktika ja psühholoogiline efekt

Tank Leopard C2 võimaldab vaenlast täpse otsetulega tabada kuni nelja kilomeetri kauguselt. See on kaks korda enam Kanada soomukitele paigaldatud 25 mm M242 kuulipildujate efektiivse tule ulatus. Seetõttu ei soovinud Taliban Leoparditega avamaastikul kokku puutuda, eelistades varjumist kas viinamarjade kuivatamiseks mõeldud hüttidesse või betoneeritud punkritesse. Enne Leopardide saabumist ei suutnud soomukid isegi massiivse raskekuulipildujatule toel Talibani vastu märkimisväärset edu saavutada ja Kanada üksused olid sageli sunnitud kasutama õhulööke või riskima jalaväelaste tuletsooni saatmisega, et keset vastase tankitõrjerakettide plahvatusi läbipääse rajada.

Üks Leopard C2 105 mm HESH-mürsk suutis aga punkri seina tekitada rohkem kui 5–6-meetri suuruse avause. Kuigi jalaväe roll läbimurde- ja puhastusoperatsioonides jäi suureks, oli mõttekas saata jalavägi lahingualasse alles siis, kui vaenlase vastupanu oli distantsilt HESH-mürskude abil maha surutud. Sellise taktika kasutamine vähendas jalaväe kaotusi mässuliste otsetule läbi oluliselt. Lähidistantsilt osutusid mässuliste mahasurumisel tõhusaks tankidele paigaldatud ja enamasti õhutõrjeks mõeldud 7,62 mm kuulipildujad.

Sageli arvatakse ekslikult, et tank on mõeldud põhiliselt vastase soomukite tõrjumiseks. Taliban üritas ära kasutada ratasveokitele läbimatu maastiku eelist. Nad üritasid ära arvata rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude üksuste lähenemisteekonnad ja kasutada ründa-ja-põgene-taktikat, mis tähendab varitsusest rünnakut käsirelvade ja granaadiheitjate või isetehtud lõhkeseadmetega ja isegi enesetapurünnakute kasutamist. Neljast tankist koosnev Leopardide üksus on varustatud buldooserihõlma, miinirulliku ja miiniadraga, mille abil suutsid tankid ületada ratassõidukitele läbimatuid viinamarja- ja marihuaanapõlde ja puhastada miinivälju. Tankide ja soomustatud insenerisõidukite loodud uued lähenemisteed muutsid mässulistele oma positsioonide kaitsmise palju raskemaks ja vähendasid samal ajal ohtu koalitsioonisõduritele. Vaenlane löödi tasakaalust välja, sest ta ei teadnud, kust võitlusrühm edasi liigub, lisaks moodustasid tankid linnades kavandatud puhastusoperatsioonides jalaväe ümber nn terasest kaitseringi. Tankieskadrone sai kasutada keeruliselt maastikult haavatute ja vigastatud sõidukite äratoomiseks.

Mehhaniseeritud võitlusrühmad liikusid kolonnis, mille eesotsas olid tankid, välja arvatud juhtudel, kui oldi absoluutselt kindlad, et miine ja isetehtud lõhkekehasid teel ei ole. Juhul, kui mässuliste sissepiiramiseks või oma haavatute äratoomiseks oli vaja läbida keeruline maastik, üritasid rühmad rajada kaks läbipääsu, et tagada endale liikumisvabadus. Iga 50 meetri järel aeti läbipääsul sisse hoovõtukohad, mis aitasid liikumisteed pioneeri- ja meditsiinisõidukitele takistustest vabad hoida. Kui võitlusrühmal ei olnud võimalik läbipääsuteed kogu operatsiooni ajal jälgida, lahkuti alalt teist liikumisteed mööda või kontrolliti tee uuesti tankiatradega üle. Just tankiadrad on teinud kahjutuks väga palju miine, päästes niimoodi koalitsioonisõdurite elud, aga keeruliseks on osutunud sõdurite kaitsmine kauglõhatavate isetehtud lõhkekehade eest. Lisaks võttis rullikute paigaldamine kaua aega ja nende pööramisraadius oli suur.

Leopard C2 on varustatud MEXAS-e lisasoomustusega, mis kaitseb tõhusalt otsetabamusega kildmürskude eest. Ühtlasi on Leopard 2A6M varustatud tankitorni lisakaitsega ja täiustatud on tankipõhja kaitset, mis vähendas miinide ja isetehtud lõhkeseadmete põhjustatud ohtu. Tänu sellistele abinõudele on Afganistani siirdud Leopardi tankid ja nende meeskonnad üle elanud arvukalt isetehtud lõhkeseadmete ja tankitõrjemiinide plahvatusi, RPG-7 otsetabamusi ja enesetapurünnakuid, mis teistsuguste masinate puhul oleksid lõppenud fataalsete tagajärgedega.

Hästi teada on tankide psühholoogiline mõju. Leopardide suur tulejõud ja pakutav soomuskaitse suurendas Kanada üksuste võitlusvaimu ja pealetungivalmidust. Tankide võimekus koostöös teiste üksustega vähendas oluliselt vaenlase aktiivsust. Luureandmed kinnitavad, et Talibani lihtvõitlejad tundsid tankide ees kabuhirmu ja olid tihti soomusüksustega kaetud koalitsioonijõudude ründamise vastu.

Järgmine etapp: soomusüksuste arendamine

Kuigi Leopard C2-d näitasid lahingutes väga häid tulemusi, hakkasid need 30 aasta vanused sõjamasinad ajale jalgu jääma. Sellest, kui oluliseks peetakse soomusüksuste arendamist, andis märku Kanada valitsuse 2007. aasta aprillis tehtud otsus kiita heaks 20 Leopard 2A6M liisimine Saksa armeelt. Tehingule järgnes hollandlastelt 100 Leopard 2A4 ja 2A6 ostmine.

Leopard 2 ei ole veel lahingutes proovitud, kuid paljud riigid peavad seda maailma parimaks tankiks. Leopard 2 kaalub üle 60 tonni, on varustatud muljetavaldava 1500 hj mootoriga – võrdluseks, Leopard C2 mootor oli vaid 830 hj – ja L55 120 mm sileraudse kahuriga. Tankitorni liigutav elektrimootor võimaldab kahurit külgsuunas kiiremini pöörata. Temperatuur tanki sees on oluliselt väikesem, aga mis kõige tähtsam: Leopard 2A6M tagab meeskonnale parima kaitse miinide ja isetehtud lõhkeseadmete eest.

Siiski pole uutele tankidele paigaldatud veel kõiki tehnilisi uuendusi nagu miinitraalid, buldooseri käpad ja saabunud pole eriotstarbeline lahingumoon. Kuni selliste probleemide lahendamiseni kaaluvad Kanada sõjaväelased Leopard C2 ja Leopard 2 üheaegset kasutamist.

Kokkuvõte

Afganistanis 18 kuud kestnud pidev lahingutegevus kinnitas Kanada armee professionaalsust. Kõige ilmsem üle korratud õppetundidest oli eri väeliikide kombineerimise tähtsus ning tankide ja soomustatud insenerisõidukite suur roll nüüdisaegses operatsioonikeskkonnas. Selgus ka, et hinnati üle oma võimekust kõiki keerukas lahingukeskkonnas peituvaid ohte ja vaenlase kavatsusi ette näha.

Mitu sõjaväe arendajat ja soomusjõudude kriitikut väitsid, et tankide tähtsus väheneb pidevalt ja seda mitmel põhjusel: neid on kallis pidada, üleviimine on kulukas ja keeruline, raskel maastikul ja linnades on nad ohtudele avatud. Tähelepanekud olid küll õiged, kuid kõik see kehtis ka suurema osa teiste väeliikide kohta, eriti kui neid iseseisvalt kasutada. Tankid võimaldasid suuremat tulejõudu, kaitset, taktikalist mobiilsust, psühholoogilist mõju ja on muutunud tänu sellistele omadustele Kanada armeele väga oluline relvaliik.

Autorist
Major Trevor Cadieu on soomusrügemendi Lord Strathcona’s Horse (Royal Canadians) ülema asetäitja. Cadieu saabus hiljuti oma teiselt Afganistani missioonilt, kus ta juhtis B-eskadroni Leopardi tankieskadroni ja Kanada kuningliku rügemendi lahingurühma 1. pataljoni suurepäraseid sõdureid.

Märkus

  • 1 Michael Wallace. „Leopard Tanks and the Deadly Dilemmas of the Canadian Mission to Afghanistan“, Canadian Centre for Policy Alternatives Foreign Policy Series, (2. kd, 1. number, veebruar 2007), http://policyalternatives.ca/documents/National_Office_Pubs/2007/Leopard_Tanks.pdf