Siis, kui Eesti sõjavägi paisati punavormis rindele: Katkend raamatust "Eesti sõduri murepäevad"

 (12)
Siis, kui Eesti sõjavägi paisati punavormis rindele: Katkend raamatust "Eesti sõduri murepäevad"
Territoriaalkorpus koos varustusega veeti Eestist Venemaale. Foto raamatust

Kirjastuse Ammukaar välja antud raamatus "Eesti sõduri murepäevad. Territoriaalkorpus 1940-1941" kirjeldavad autorid Hanno Ojalo ja Toe Nõmm Eesti sõjaväe lammutamist ja nüüd juba "töölis-talupoegade Punaarmee" territoriaalse laskurkorpuse nime all 1941. aastal rindele paiskamist. Avaldame raamatust katkendi.

Peatükk 4: SÕJA OOTUS

4.1 Korpuse tegevus

Moodustatud eesti territoriaalkorpust pidi vähemalt 1. jaanuarini 1941 ülal pidama vabariigi rahadest. Seetõttu koostas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1940. aasta viimase nelja kuu peale ka Eesti viimase sõjaeelarve, kokku 17 326 360 krooni väärtuses. Kuu lõikes varasematest aastatest tunduvalt suurema rahaeralduse tingis vajadus korpuse uusi majutuskohti omandada ja sisse seada ning tõsta ohvitseride palka ja sõdurite toidunorme.

Kuid ootamatult saabus 12. detsembril 1940 Balti ESR-i tagasiulatuva jõuga korraldus viia korpus juba 16. novembrist NSV Liidu finantsalluvusse. Palgad, varustamine ja toitlustus ühtlustati nüüd Punaarmee normidega.

Seotud lood:

Kehtima jäi endine, Eesti sõjaväe vormiriietus, millelt eemaldati õlakud ning õmmeldi peale Punaarmee eraldusmärgid.1 See tähendas kraenurkadele õmmeldud lõkmeid koos kolmnurkade, „kuubikute“, „liiprite“ ja viisnurkadega, samuti varrukatel kantavaid „vinkleid“. Lisaks asendati senised mütsikokardid punaste viisnurkadega. Vana vormiriietus säilitati mitte nostalgilistel kaalutlustel, vaid puhtpraktilises mõttes, kulude kokkuhoiuks. Oli ju ladudes piisavalt Eesti sõjaväe vormiriietust, mille kvaliteet ületas tunduvalt Punaarmee kehvakest riietust. Igal juhul tuli Balti ESR juhataja käskkirja kohaselt eraldusmärgid vahetada 29. augustiks 1940.2 Lisaks vormiriietusele säilitati ka Eesti sõjaväes kasutusel olnud Inglise ja Saksa tüüpi kiivrid.

Riigiks hüütakse külmemat kõigist külmadest koletistest. Külmalt ta valetabki; ja see vale roomab ta suust: “Mina, riik, olen rahvas.” Vale on see! Hävitajad on need, kes seavad püüniseid paljudele, hüüdes neid riigiks: nad riputavad mõõga inimeste üle ja sada himustust. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud. Võlts on temas kõik; varastatud hammastega ta pureb, purelik. Võlts on isegi ta sisikond.
Friedrich Nietzche. Nõnda kõneles Zarathustra

1940. aasta detsembris olid põhiliselt valmis Punaarmees kehtivate määrustike eestikeelsed tõlked ja alates 12.detsembrist võeti need korpuses kasutusele.3

Teenistus korpuses oli pingeline. Isikkoosseisuga ainult 2/3 ulatuses komplekteeritud väekoondises tuli hooldada suurt hulka varustust ja hobuseid, lisaks vajasid majutuspaigad täiendavat sisseseadmist. Keskeltläbi viiendik meestest viibis pidevalt puhkusel või komandeeringus, olid aresti all või haiged. Ülejäänutest tuli komplekteerida enam kui tuhandemeheline toimkond ning leida mitmesuguste jooksvate tööde tegijad. Igapäevastel õppustel sai viibida parimal juhul pool reakoosseisust.

Õppekavad olid väga mahukad. Näiteks 1941. aasta veebruari- ja märtsikuule oli kokku ette nähtud 50 täisõppepäeva 382 tunniga ehk ligemale 8 tundi päevas, lisaks vene keele õppimine ja punane ajupesu poliitõppuste nime all. Äärmiselt hõivatud oli ka ohvitserkond ehk komandörkoosseis. Kõige ettenähtu täitmine ei olnud neis oludes reaalne. Ometi suudeti päris palju ära teha.

Kui Balti ESR kontrollis 1941. aasta kevadel korpuse ettevalmistust, olid tulemused rahuldavad ja isegi head. Kuid vajaka jäi praktilistest tegutsemisoskustest välitingimustes. Enamik sõduritest oli aega teenima kutsutud 1939. aasta sügisel ja 1940. aasta kevadel. Suvel 1940 tõsisemat ettevalmistust välilaagrites läbi viia ei olnud võimalik, mistõttu praktilisi kogemusi jäi väheseks. Suuri lootusi pani juhtkond selles osas 1941. aasta suvele, kui korpus pidi viibima Petserimaal välilaagris.4

Tegelikkus aga kujunes hoopis teistsuguseks.

4.2 Eluolu

Toitlustamisel hakkasid üleöö ilma igasuguse selgituseta kehtima Punaarmee toidunormid, mis liha ja rasvainete poolest olid 50% kehvemad kui Eesti sõjaväes. Kohv asendati teega, lisandusid sellised eestlaste jaoks tol ajal harjumatud produktid nagu tatar, hirss ja päevalilleõli. Liha asendati suures osas kalaga, kahel päeval valmistati toit aga kuivproduktidest. Suurenes ainult leivaportsjon. Mitmes väeosas tekitasid need muudatused rahulolematust, kuid päris mässuks siiski ei läinud. Rahulolematuse ilminguid selle muudatusega käsitleti aga Punaarmee moraali ja võitlusvõime laostamisena ja see kuulus karmile karistamisele.

Nii sõdurite kui ka ohvitseride tööpäevad olid väga pikad. Näis, et Punaarmees on kombeks sõjaväelased maksimaalselt välja kurnata, neile mitte hetkegi vaba aega anda, et nad mõtleksid ainult unele ja ei millelegi muule. Hommikune äratus oli kell 6 ja öörahu saabus õhtul kell 23. Seega oli õppuste, poliitkasvatuse, vene keele õppimisega ja muude toimingutega täidetud kogu ööpäev, uneajaks jäeti 7 tundi. Leitnant Mihkel Hennoste toob ära näidispäevaplaani, mille järgi elasid nii sõdurid kui ka ohvitserid.5

  • 6.00 äratus
  • 6.10-6.30 hommikvõimlemine
  • 6.50-7.00 hommikune ülevaatus
  • 7.00-7.30 hommikueine
  • 8.00-13.00 ennelõunased õppused
  • 13.00-14.30 lõuna
  • 14.30-17.30 pealelõunased õppused
  • 17.30-19.30 vene keele õppimine
  • 19.30-20.30 õhtusöök
  • 20.30-22.30 „massitöö“ (propaganda), ajalehe lugemine jms
  • 23.00 öörahu.

Ohvitserid olid lisaks veel ametis kõikvõimalike plaanide koostamise ja aruandlusega. Poliitõppuse üheks eesmärgiks oli murda eestlaste rahvuslik vaim ja nad „ümber kasvatada“ internatsionalistlikeks punaväelasteks. Sel eesmärgil laimati ja halvustati igati iseseisvat Eesti Vabariiki ning ülistati piiritult isakest Stalinit, Nõukogude Liitu, kommunistlikku parteid ja „võitmatut“ Punaarmeed. Sellele lisandus ka usuvastane propaganda. Lisaks muule punasele ajupesule organiseeriti ka üksuste vahelist „sotsialistlikku võistlust.“6

Lisaks pingelistele päevadele kahanes minimaalseks ka puhkusesaamise võimalus, mis samuti rahulolematust tekitas. NSV Liidule omane salatsemise ja pideva kahtlustamise maania ja sellises hirmuõhkkonnas elamise selgeksõppimine seisis eestlastel veel ees. Eesti sõduritele tundus veider väeosade köökide suletud territooriumiks muutmine ning toiduportsjonite väljaandmine läbi väikeste aknakeste. Selle põhjuseks nimetati asjaolu, et muidu võivad kahjurid punaväelaste toidu mürgitada või sellesse klaasi- või metallipuru segada.7 Samasuguse valvsusega kontrolliti relvi ja laskemoona ning tundus, et eestlaste kätte usaldati neid suure vastumeelsusega nii vähe kui võimalik. Kui vabariigi ajal hoidsid väeosad tihedat kontakti kohalike omavalitsustega siis nüüd keelati see kategooriliselt. Punaarmee oli omaette riik riigis ja väeosad eraldati muust maailmast okastraataedaega, ümbritseti relvastatud patrullidega, sissepääsude juures paiknevad tunnimehed aga ei lubanud väeosade territooriumile ühtki isikut, kel selleks vastavat õigust või käsku ei olnud.8

Sovjettide ja eestlaste erinev kultuuritase ja elulaad tekitas pidevalt pingeid ja ka konflikte. Meinhard Leetmaa kirjeldab peale 23. veebruaril 1941 suure pidulikkusega toimunud vandetõtuse andmist Elva koolimajas toimunud punakomandöride „balli“.

„Eesti ohvitseride abikaasad ilmusid ballile õhtutualettides. Vene ohvitseride abikaasad aga viltjalatsites, kampsunid seljas ja baretid peas. Vene naised saali tulla ei julgenud, vaid vaatasid koridorist läbi lahtise ukse. Mõned julgemad istusid ukse läheduses pinkidel. Balli algus venis, sest komissar Manohin ei ilmunud kohale. Kella 21.00 jal ilmus komissar koos eriosakonna ülemaga, mõlematel mütsid peas ja nagaanid paremal küljel. Kardetud mehed istusid kõrvuti saali seina äärde pingile ja jälgisid tähelepanelikult inimeste tegevust. Tantsiti tublisti ja demonstreeriti sihilikult lõbusat meeleolu. Järgmisel päeval kiitsid venelased taevani balli ja meie naiste tualette. Nemad ei olevat nii ilusat pidu veel oma elus näinud.“9

4.3 Eesti sõjaväelaste arreteerimine ja tapmine

Kohe okupatsiooni algul alustasid NSV Liidu julgeolekuteenistused Eesti sõjameeste represseerimist. Esimesed eestlased vangistati juba enne 17. juunit, kui mereblokaadi teostava Balti laevastiku sõjalaev kaaperdas 16. juuni öösel Soome lahel President K. Pätsi kiirkaatri, arreteerides kaptenmajor Jaan Klaari ja motorist Anton Viina.10

1940. aasta juunist kuni novembrini vallandati esialgu Eesti sõjaväest, seejärel Territoriaalkorpusest 206 sõjaväelast, kellest enamus olid ohvitserid - juunis 3, juulis 9, augustis 53, septembris 49, oktoobris 63, novembris 29. Neist 70 arreteeriti ja enamuses hukati, 15 õnnelikumal õnnestus järelümberasumise käigus pääseda aastal 1941 Saksamaale. Ülejäänutest läks teatud osal korda end varjata (nt kolonelid Viktor Koern, Jaan Maide) või välismaale põgeneda, teised arreteeriti ja küüditati hiljem.11

Kapten Peeter Kangro meenutab seda aega:

“Punaste aastase okupatsiooni jooksul juhtus sageli, et üksikud ohvitserid kadusid jäljetult NKVD rüppe. See sündis imelihtsalt: ohvitser kutsuti oma väeosa eriosakonda (ossobõi otdel) ja sealt ta enam välja ei ilmunud. Millal või kuidas ta ära viidi, sellest ei teadnud keegi kõnelda ega juletud ka küsida. Mõne aja möödudes selgus vaid kurb fakt, et olime ühe kaasvõitleja võrra jällegi vaesemaks jäänud.”12

Eesti korpuse sõjameeste valikuline arreteerimine jätkus kuni 1941. aasta juunini, kui okupatsioonivõimud valmistasid ette suurejoonelise küüditamisaktsiooni. Selle raames viisid Territoriaalkorpuse eriosakonnad koos NSV Liidu julgeolekuorganitega läbi Eesti ohvitseride massilise arreteerimise. Just eriosakondade töötajad koostasid vahistamisele kuuluvate eesti sõjaväelaste nimekirjad ja viisid koos Moskvast ja Riiast toodud abijõududega täide eestlaste arreteerimise ja küüditamise.

Korpuse ja kahe diviisi eriosakondi juhtisid 14. juunil 1941 vastavalt Paul Utikas, Rudolf Prants ja Johannes Tipner (kõik venemaa-eestlased, NSVL kodanikud). Arreteeritavate nimekirjad kinnitas NKGB rahvakomissar Merkulov.13 Kõigepealt saadeti Moskvasse ja Gorkisse “kursustele” korpuse kõrgem juhtkond – kokku 26 eesti ohvitseri, kes arreteeriti sõja puhkemise järel 28. juunil. Arreteeritutest viis pääsesid eluga ja ilmusid välja 1942. aastal 8. eesti laskurkorpuse formeerimise ajal. Need olid kolonelid-polkovnikud Jaan Lukas, Vassili Külaots, Verner Trossi, August Vassil ja Artur Saueselg.14 Ainsana pääses sellest valikust 140. laskurpolgu staabiülem kolonel Ants Lõhmus, kellel jätkus nutikust end varjama hakata.15 Esialgu pääses arreteerimisest ka kindralmajor Richard Tomberg, kes arreteeriti 1944. aastal süüdistusega spionaažis inglaste kasuks. Tomberg oli ka ainuke Eesti kindral, kes ellu jäi ja kodumaale tagasi pääses. Tema sõnul aimasid nad kõik juba Moskva pooleteele asudes oma edasist saatust ette.16

Võrdluseks võib lisada, et kindral Gustav Jonsoni (1880-1942) kolleegid Roberts Klavinš (1885-1941) ja Vincas Vitkauskas (1890-1965) arreteeriti enam-vähem ühel ajal Moskvas, kuid kui läti kindral lasti maha juba oktoobris 1941, Jonson aga järgmise aasta kevadel, siis leedulane (kes oli oma kolleegidest tunduvalt noorem ja lisaks muudele põhjustele seega ilmselt punastele sobivam) pääses eluga ja teenis ustavalt uut „Suurt Kodumaad“ kuni oma surmani. Korpuse staabiülem Mart Tuisk hukati, kuid tema kolleegid Läti korpuse staabiülem kindralmajor Otto Udentins ja Leedu korpuse staabiülem kindral Jonas Černius pääsesid eluga.

14. juunil arreteeriti Petseris ligi 231 eesti tegevsõjaväelast (179 ohvitseri ja lipnikku, 49 allohvitseri ja sõdurit), kellele lisati mujal Eestis kinnivõetud 36 kaadrisõjaväelast ja saadeti Venemaa polaaraladele. Eelnevalt piirati sõjaväelaagrid igaks juhuks valvepostide ahelikuga ja kedagi sel ajal välja ei lubatud. Korpuse ohvitseride vahistamine toimus Petseri Kaitseliidu hoones, kuhu nad olid kutsutud taktikaõppustele saatmise ettekäändel. Kõigilt võeti ära relvad, rebiti maha eraldusmärgid ja tehti teatavaks, et nad on arreteeritud nõukogudevastase tegevuse pärast. Peaaegu kellelegi ei esitatud mingeid ametlikke süüdistusi, ei toimunud mingit juurdlust, mehed lihtsalt küüditati Venemaale (suur osa Norilskisse), kus enamus neist suri vanglates või koonduslaagrites enne kohtuotsuse langetamist. On teada, et 69 eesti kõrgemat ohvitseri hukati 1942. aastal Norilskis. Peale Stalini surma pöördus 1941. aasta juunis arreteeritud sõjaväelastest kodumaale tagasi kõigest 37 ellujäänut.17

Raamatu kaanepilt

Toome ära ühe hiljem Norilskist eluga pääsenud mehe tunnistuse, mis pärineb tema kriminaaltoimikust. 202. sapööripataljoni komandör major Erich Möldre:

„14. juunil 1941 kell 22.00 tuli minu juurde pataljonikomissar Purro ja andis edasi, et ta sai äsja telefoni teel käsu korpuse staabist, mille kohaselt mina, minu asetäitja vanemleitnant Volkov, major Kermet, kapten Ratassepp, leitnant Lillak, kokku 5 isikut, on otsekohe vajalikud seoses õppustega sõjaväeringkonna kindrali juures Petseri Kaitseliidu majas ja lisas, et auto on juba mind ootamas.

Kõik meie, väljakutsutud komandörid, ilmusime 14. juuni hilisel õhtul Kaitseliidu majja. Vastuvõtutoas võttis meid vastu staabiülem ühes 22. korpuse diviisist, kelle nimi oli Ivanov või Mihhailov, täpselt ei mäleta, tüse, paljaksaetud peaga, umbes 46-aastane, kes ütles, et meid oodatakse, viidates toa uksele,, kuhu meil tuli ükshaaval sisse astuda.

Mina läksin sellese tuppa esimesena, nähes seal järgmist. Laua taga istus umbes 50-aastane kindral, keskmist kasvu, jässaka kehaehitusega, tema nime ma ei tea. Olin näinud teda paar kuud varem Tallinnas Narva maanteel asunud eriosakonnas, samas majas, kus asus laskurkorpuse staap, kui esitasin talle isikliku toimiku jaoks vajatavaid päevapilte. Kummalgi pool kindralit seisid mulle tundmatud ohvitserid. Ma ei jõudnud veel raporteeridagi, kui üks ohvitseridest tuli minu juurdejärgmiste sõnadega: „Kaitse rahvakomissariaadi käsuga olete sõjaväeteenistusest vallandatudja arreteeritud.“ Samal hetkel haarati mul kätest ja need käänati teiste sõjaväelaste poolt selja taha, kuna minu ees seisev ohvitser rebis minult pagunid, võttis ära mauser-püstoli ja käskis selle järel astuda trepist alla klubi saali, kus ma märkasin paljusid põrandal istuvaid sõjaväelasiseljaga klubi seina poole. Mind viidi lava alla. Seal viibis mitu mulle tundmatut sõjaväelast, kes võtsid minult ära Omega-kella suure kuldse monogrammi ja kuldse ketiga, kuldse abielusõrmuse, jahinoa, rahakoti koos suure rahasumma ja dokumentidega. Samal laual nägin kuhjas väärtasju – kelli, kuldsõrmuseid, raha, rahakotte, rohkesti muid asju ja varustust. Peale väärtasjade äravõtmist kästi mul põrandale istuda teiste ohvitseride juurde.

Nii arreteeriti ka kõik teised, välja arvatud minu asetäitja Volkov. Mille eest mind arreteeriti, on mulle tänaseni arusaamatu.“18

Samasugune massiline sõjaväelaste arreteerimine teostati ka Lätis ja Leedus, kus arreteeriti ka 424 Läti ja 285 Leedu korpuste ohvitseri.19 Merkulovi aruanne 17. juunist: eestlasi 224, lätlasi 424, leedulasi 285.20 Kuigi arreteeritud ja Siberisse saadetud sõjaväelaste arvud erinevates allikates veidi erinevad (tegelikult ei olegi olemas kokkulangevaid numbreid), oli neid kokku üle tuhande. Georg Leets toob ära sellised andmed kolme riigi sõjaväelaste kohta, keda transporditi 1941. aasta suvel Jenisseil vangistuspaikadesse: eestlasi 318, lätlasi 498 ja leedulasi 269. Kokku 1098.21 Vene ajaloolane Sergei Buldõgin toob oma raamatus ära arreteeritud ohvitseride nimekirja: eestlasi 258, lätlasi 426, leedulasi 268.22

15. juuni hommikul korpuse väeosades korraldatud miitingutel teatasid komissarid ja politrukid, et eelmisel päeval puhastati kuulsusrikka Punaarmee read rahvavaenlastest, reeturitest ja inglise agentidest. 23

On selge, et see traagiline sündmus (seda enam, et kuni 1945. aastani peeti kaudsete tõendite põhjal tõenäoliseks, et ohvitsere mitte ei veetud Venemaale, vaid mõrvati) koos teadetega üldisest naiste, laste ja vanurite massküüditamisest kogu Eestis mõjutas oluliselt kogu Territoriaalkorpuse eesti sõjameeste edasist käitumist ja ärgitas neid võimalusel vihatud punaimpeeriumile vastu hakkama.

625. suurtükiväepolgu reamees Juhan Peegel, kelle kogu perekond (peale venna) küüditati:

„Ma ei taha sellest rääkida, lisan ainult niipalju, et mõni päev enne sõja algust sain vend Aleksandrilt – Sassilt – Saaremaalt kirja, milles oli kohutav teade sellest, mis oli kodus 14. juunil juhtunud. Sain kirja kätte siis, kui polk oli miitingul, kus komissar Dobrõnets tõotas viia meid Berliini vallutama. Nutsin eemal ühe männi najal. Poisid küsisid paar päeva hiljem: mis sul viga on, nii palju halli on juustesse tulnud? Ma ei vastanud neile midagi. Ei saanud ja ei julgenud vastata.“24

Lisagem siia veel, et eesti sõjaväelaste arreteerimised ja tapmised jätkusid Eestis ka peale Territoriaalkorpuse Venemaale viimist. Järgmisena võeti käsile Tallinna jalaväekooli jäänud ohvitserid, kellest osa (siiski mitte kõik) arreteeriti juunis ja juuli algul. Seejärel viidi nad Venemaale vangilaagritesse. Arreteeritute hulgas olid kolonel Artur Laats, kolonellelitnant Karl Arengu, majorid Feliks Breede, Villiam Nortman ja Heino Onni, kapten Juhan Kuutma.25 Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste viimane ülem kolonel Karl Laurits, kes oli vahistatud juba 20. septembril 1940, oli selleks ajaks juba Tallinnas hukatud.26

Korpuslaste meeleolu võtab kokku kapten Meinhard Leetmaa:

„Kuna eesti sõjaväelased olid sunniviisil pandud sõdima punaarmeesse nende poolele, kes röövisid meilt iseseisvuse, küüditasid rahva paremiku Siberisse surema, oli igal meist selge, et võitluse lõpetamine punaarmees on igati õigustatud ja tänuväärt tegu, isegi kui aukohustuse täitmine oma rahva vastu.“27

Ka mitmed Vene ajaloolased on Balti riikide territoriaalkorpuste ajalugu uurides selgusele jõudnud, et mitmetel erinevatel põhjustel, aga eelkõige just halastamatute repressioonide tõttu olid need korpused 22. juunil 1941 täiesti võitlusvõimetud (nebojesposobnõje)28 – see tähendab: nad ei kavatsenudki kaitsta Stalini režiimi.