Sihitaja: isik, kes teatab, kus vastase kõige ohtlikum lennuk asub

 (4)
Sihitaja: isik, kes teatab, kus vastase kõige ohtlikum lennuk asub
Sõdur 5/2016

Taevas on piiritu ja tühi. Vaid harva on näha kõrguses üksikuid lennukitest jäetud triipe. Selline näeb taevas välja maapealse vaatleja jaoks. Hoopis teine pilt avaneb õhuväele, kes otsivad püüdurhävitajate ja neid sihtmärkideni juhtivate sihitajate harjutusteks vaba õhuruumi.

Ilmus ajakirjas Sõdur 5/2016

Augustis Eestis toimunud sihitajate ja püüdurhävitajate F-15C ühisharjutustest ja sellest, kuidas saavutada üleolek õhus, räägib lähemalt leitnant Tõnis Pärn, õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse ülema kohusetäitja.

Seni on suured õppused toimunud õhuturbemissiooni ajal ja nende põhieesmärk on toetada õhuturbe- või õhupolitseimissioone, kus keskendutakse konkreetsete probleemide, nagu näiteks side puudumine jne. lahendamisele. Augustis Eestis toimunud ameeriklaste harjutusprogrammi kuulunud õppus keskendus õhukaitsele ja oli hoopis suurema mastaabiga. Sellest võtsid osa Suurbritannias Lakenheathi õhuväebaasis paiknevad 12 USA F-15C püüdurhävitajat, millele lisandus neli ajutiselt Rumeenias Câmpia Turzii õhuväebaasis paiknevat California rahvuskaardi hävitajat ja NATO õhuturbehävitajad – Briti üksuse Ämaris paiknevad Eurofighter Typhoonid ja Šiauliais baseeruv Portugali üksus, kellel on kasutada F-16-d. Lisaks nimetatuile lõid õppustel kaasa veel Rootsi õhuväe S-39 Gripenid ja soomlaste hävitajad F-18.

Seotud lood:

Õppus oli suunatud õhukaitsele ja seda nii pilootide kui ka sihitajate väljaõppes ning keskendus suurte formatsioonide tegevusele ja nende juhtimisele õhus. Lennukid sooritasid õhuvõitlusharjutusi ehk vastase tõkestamist õhust. Hävitajad olid jagatud nn sinisteks ja punasteks ning õppuste legend oli läbi mängida situatsioon NATO-sse kuuluva riigi piiri lähistel, kui piiri püüavad ületada vaenulikena identifitseeritud lennumasinad, mis tuli alla lasta. Eestis toimus nii suurte formatsioonidega nagu neli versus kaheksa või neli versus kümme lennukit hõlmav õppus esmakordselt.

Just lennukite suur arv ja vajaliku vaba õhuruumi suurus ongi Euroopa väiksuse ja elanikkonna tihenduse juures õppuste läbiviimise kõige suurem probleem. Euroopas on selliste suuremahuliste õhuväeõppuste jaoks keeruline leida ajutiselt eraldatud õhuruumi, millel pole tavapärast klassifikatsiooni ja kust tsiviilõhujuhtimise teenindus on kohustatud lennuliikluse kõrvale suunama. Näiteks väikese pindala, kuid suure rahvaarvuga Belgias, kellel on korralik õhuvägi, on niivõrd tihe tõusev ja laskuv tsiviillennuliiklus, et õppusteks vaba õhuruumi on võimatu tekitada.

Sama keeruline on olukord ka Saksamaal, Prantsusmaal ja mitmel teisel suure õhuväega riigil. Veidi kergem on Hispaanial ja Skandinaavias, sest näiteks Lõuna-Hispaania mõningad piirkonnad ja Põhja-Skandinaavia võimaldab läbi viia suuri ajutiselt eraldatud õhuruumi nõudvaid õppusi. Õnneks on Eesti elanike suhtumine liitlastesse ja ka nende väljaõppe eesmärkidel sooritatud mürarikastesse madallendudesse mõistev, sest õhujõudude tähtsusest riigi kaitseplaanides saadakse aru.

Mida tähendab ülemvõim õhus

Õhus on kolm ülemvõimu klassi:

  • Õhuüleolek (ingl k air supremacy) – vastastel ei ole võimalik teha teise poole üksustele mingit kahju, ülekaal õhus on täielik, vastasel pole võimalik teist poolt õhus mõjutada. Hävitatud on õhutõrjeraketikompleksid, lennukid jne. Üks pool hoiab nii enda kui ka vastase territooriumil täielikku õhupuhtust, kontrollib kõike, mis õhus liigub, vastase maavägedel on võimalik piiratud määral kasutada vaid kaasaskantavaid õhutõrjeraketisüsteeme.
  • Õhuülekaal (ingl k air superiority) – ühe poolel on ajutiselt võimalik vajalikul ajahetkel tekitada õhus täielik ülekaal, näiteks oma üksuste õhust katmiseks, kui üksused on vaja toimetada operatsioonipiirkonda, õhuruum ajutiselt mingiks piiratud ajahetkeks oma kontrolli alla saada, et sõjaline operatsioon läbi viia jne.
  • Õhuülekaalu kõige madalam ehk kolmas tase (ingl k air parity) – suudetakse hoida kontrolli taevas vaid enda üksuste positsioonide kohal.

Kui keeruline on õppusteks vajaliku suurusega ala leida, sellest annab tunnistust sellise ala reaalne suurus, sest kogu väljaõppeala hõlmas 5000 – 50 000 jala, ligikaudu 1500 m kuni 15 km kõrgusel asuvat piirkonda, mis asus umbes viiendiku Eesti pindala kohal. Selles tsiviillennuliiklusele suletud alas tagati, et sinna ei sisenenud ajutiselt ühtegi lennumasinat peale õppustel osalenud 16 hävitaja, kes sooritasid oma ülesandeid sihitajate kontrolli all.

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse jaoks oli õppuste kõige käegakatsutavam kasu võimalus pakkuda sihitajateenust suurte formatsioonide jaoks. Seireoperaatorid said reaalse kogemuse, kuidas päriselus läbi mängida vaenulike lennukite sõbralikku riiki sisenemise ja tagasitõrjumise situatsioone, mida tavaliselt saab harjutada vaid kriisiaja õppustel ehk matkitult. Võimalust kontrollida korraga nii suurt hulka lennukeid ei tule just väga sageli ette.

Sihitajad jagunevad kolme taseme vahel – madalaim ehk õhuturbevalmidustase, kitsendustega lahinguvalmis ja kõrgeim ehk lahinguvalmis tase. Õppuse tulemusena jõudis Eesti suure sammu lähemale esimese lahinguvalmis sihitaja kvalifitseerimiseni. Eesti õhujõudude jaoks on see suur samm edasi: õppustel läbi harjutatud taktika leiab rakendamist mistahes sõjalise konflikti korral, kui vastasel on kasutada lennuvägi ja sõbralik õhuruum vajab selle vastu kaitset. Nüüdsest on Eesti sihitajad võimelised tegelema ka selliste lahingusituatsioonidega.

Eesti poolelt võttis õppustest osa seiremeeskond ja relvastussektsioon. Kokku oli Eestist õppustel hõivatud neli sihitajat. Eestlastele lisandus neli belglast, kellest üks taktikalise sidelingi operaator, kaks sihitusinstruktorid ja üks sihitaja, ja kaks britti.

Õppustel kasutati valdavalt AIM-120 Advanced Medium-Range Air-to-Air Missile (keeruline keskmaa õhk-õhk-tüüpi juhitav rakett) ehk AMRAAM-i laskemoona imitatsioone, mille laskekaugus ulatub nägemisväljast kaugemale ja on sõltuvalt raketi modifikatsioonist kuni 50–160 km, et vastase lennukid hävitada varem, kui nende relvastus vastutuld avada võimaldab.

Sihitaja kui tippspetsialist

Hea sihitaja väljaõpetamine on suur töö, lisaks on oluline osa aja jooksul lisanduvatel kogemustel. Sihitajate ehk radarlennujuhtide peamine ülesanne on õhus oma lennukeid kontrollida ja vastase lennukite tegevuse kohta infot edastada. Eestis iga päev toimuvate õhuturbemissioonide ajal kontrollib sihitaja konkreetset lendu (kaht lennukit), ütleb enda juhtimise alla kuuluvale lennule kõrguse, suuna ja kiiruse, kas lubab või ei luba lennuki viia ülehelikiirusesse. Piloodi tegevust suunab suures osas sihitaja, kes juhatab piloodid ka sihtmärgile.

Augustis toimunud õppustel oli sihitaja ülesanne nn pilti maalida ehk anda sõbralikele lennukitele infot, kus asuvad vastase lennukid, mis suunas vastased liiguvad, milline on kõige kõrgem lennuk ja millised on vastase lennukite kiirused. Alati on vastase formatsioonis prioriteetsemaid ja vähem prioriteetseid lennukeid, mille tähtsus määratakse informatsiooni põhjal, kuidas lennukid üksteise suhtes asetsevad, kui kiiresti nad liiguvad ja millistel kõrgustel nad lendavad. Rusikareeglina on kõige kõrgemal ja kõige kiirem lennuk kõige ohtlikum ja sihitaja ülesanne on oma pilootidele esimese asjana teada anda, kus vastase kõige ohtlikum lennuk asub.

Kuigi kõikidel tänapäeva hävitajatel on peal radarid, millega on võimalik sihtmärke tuvastada, on lennukitele paigaldatud radarite tööraadius alati väiksem kui sihitajate käsutuses olevatel radaritel. Mida suurem ja võimsam on radar, seda enam ta energiat vajab, samuti tuleb lennukile paigaldatud radari puhul leida sellele optimaalne kaal, mis lennuki lennuomadusi võimalikult vähe mõjutaks. Sihitajate käsutuses olevad võimsad radarid suudavad tagada stabiilse ja kvaliteetse pildi kogu tööraadiuse ulatuses, samas hävitajatele paigaldatud radarite puhul muutub sektor seda kitsamaks, mida kaugemale ette hävitaja oma radariga näha soovib.

Sihitajaks ei saa igaüks. Kõik selle eriala kandidaadid läbivad lennuakadeemias lennujuhtidega sama FEAST-testi. Kontrollitakse kandideerija isikuomadusi, peast arvutamise oskust ja ruumilist kujutlusvõimet ehk oskust kahemõõtmelisest pildist oma peas moodustada kolmemõõtmeline: radaripilt on kahemõõtmeline, millele on kantud kõrgused ja muu info, mille põhjal sihitaja peab suutma kogu info ruumiliseks muuta.

Samuti peab kandidaadil olema hea välkmälu, et pildi kadumise puhul säilitada oma peas ülevaade, kus asusid kõige ohtlikumad lennukid, kus enda lennukid, et suuta ennustada taevas toimuda võivaid tõenäolisi arenguid. Viimasel puhul muutuvad oluliseks kogemused, sest õhuoperatsioonide taktikalised lahendused on sageli standardsed, teada on, millal lõppeb kütus, milliseid manöövreid ja millises ulatuses suudavad lennukid sooritada, samuti on igal lennukitüübil oma nn mugavustsoonid, milles lennata on ökonoomne. Nii suudab kogenud sihitaja lennuki kõrguse, kiiruse ja muude parameetrite järgi tuvastada, kas tegu on tsiviil- või militaarlennukiga ning vastavalt ka reageerida.