Mida kujutab endast „Vabad mehed“?

„Vabade meeste“ fookuses on inimsuhted, sõprus. Tegelased olid esimesel hooajal võhivõõrad, kes tulid aega teenima, ja nad said sõpradeks. Nüüd, käsikirja järgi neli aastat hiljem, näeme, mis neist saanud on.

Reservõppekogunemine on lihtsalt vorm, mis võimaldab lugu jutustada. Meil on ühel pool kordusõppusele tulnud reservväelased ja tegevväelased, kellest on nii mitu lugu rääkida. Kõigil on oma probleemid ja kõik peavad nendega toime tulema nii, et austavad üksteist ja jäävad sõpradeks.

Teiselt poolt on meil tegevväelased, üks kapten ja üks nüüdseks vanemveebel, kes vanast ajast head sõbrad, koos Afganistanis käinud. Nad on oma eluga ka jõudnud mingisse kriitilisse punkti, kus nad peavad aru saama, mida nad tahavad edasi teha, mis neil on elus vajalik.

Reservväelased ja tegevväelased on omavahel seotud. Nad lähevad koos põllu peale. Nad satuvad koos olukordadesse, kus nad peavad unustama omavahelised hõõrumised või konfliktid, et sellest välja pääseda. Kui kõik algab meil olmetasandi probleemidest, siis sarja lõpuks jõuame kohta, kus kaalul on inimeste elud. Lõpus jõuame tulirelvade ja laskemoonani.

Kas seriaal suudab inimesele, kes ei ole ise ajateenistuses käinud või tegevväelastega-ajateenijatega kokku puutunud, anda edasi olemuse, mida kaitsevägi endast kujutab?

See on keeruline küsimus, sest meile on ette heidetud seda, et me ei näita tegelikku poolt. Me ei näita rutiini, igapäevast rividrilli, praktikat, teooriatunde. Me distantseerume sellest ja loome olukorrad, kus inimesed kaitseväe ideoloogiat kasutades saavad sellest läbi. Meie idee on, et suudame edasi anda kaitseväe vajalikkust ja seda, et ajateenistus annab inimesele kogemuse ja võimaluse vaadata oma tegusid ja ennast hoopis uuest küljest. Võimaluse tõmmata joon alla ja teha restart, kui on vaja.

Ühelt poolt tulevad sinna inimesed, kes ei oska midagi. Neil ei ole kogemust iseseisvaks eluks, nad saavad selle kätte. Teisalt õpivad nad ajateenistuses vastutama oma tegude eest. Ja nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, nad õpivad olema millestki vabad.

Kas sellest tuleb ka seriaali pealkiri?

Absoluutselt. See on ühelt poolt mingisugune tsiviilelus tekkinud arusaam, et kaitsevägi on täiesti halli massi kasvatamine – kasvatada inimene, kes ei mõtle, vaid ongi ainult kahuriliha. Tegelikult ei ole nii. Tegelikult õpetatakse mõtlema ja oma tegude eest vastutama. See hoiab sind vabana.

Millest tuli innustus, et seda seriaali hakata tegema? Kas oli ka sügavam põhjus?

Ma tahtsin seda kindlasti teha, aga asjaolud mängisid niimoodi kätte, et ühel hetkel tuli teema välja, mis meeldis kõigile. Iseenesest temaatika meeldib, seda on endalgi huvitav kõrvalt jälgida. See on uus maailm, millele minul isiklikult ei olnud varem ligipääsu. Kaitseväe ega Kaitseliiduga ei olnud ma varem seotud. Pärast esimest hooaega ma nägin kaitseväe ja ajateenijate elu seestpoolt. Saan öelda, et olen rahul sellega, mida nägin. Minu laps läheb kindlasti kaitseväkke aega teenima.

Kui palju jõuate üldse koostööd teha kaitseväe ja tegevväelastega?
Esimene hooaeg oli täielikult kaitseväega koostöös. Nüüd nii palju on muutunud, et lisaks kaitseväele oleme palju abi saanud ka Kaitseliidust, Võru malevast.

Kuidas nad teid aitavad?

Kaitsevägi aitab alates sellest, et saame Kuperjanovi jalaväepataljonis olla, seal magada. Saame vajadusel sealt varustuse, masinad ja ajateenijad. Kui me sealt ei saa nii palju inimesi, siis pöördume Kaitseliidu poole ja nemad annavad juba puudujääva osa.

Kui saate kaitseväe varustust ja tehnikat kasutada, kas teile tehakse ka mingisugune väljaõpe?

Absoluutselt. Kõik näitlejad on saanud väljaõppe. Enne esimest hooaega tegid nad kiirkorras 10-päevase SBK (sõduri baaskursus – toim) – olid kümme päeva Kuperjanovis, olid metsas, klassis. Nad tegid kõik nii, nagu teeb tavaline ajateenija. Neile õpetati samamoodi relvade kasutamist (AK4) ja ohvitsere mängivatele näitlejatele näidati, kuidas püstolit käsitseda. Kõik on vastava koolituse läbinud. Samamoodi ka tehnika kasutamise kohta, minagi olen saanud sõita GD-ga (Mercedes-Benzi maastur – toim), samuti MAN-i ja Unimogiga (veoautod – toim).

Uus, hea kogemus.

See on vinge, GD on minu lemmikmasin. (naerab)

Kui suur on „Vabades meestes“ erinevus väljamõeldu ja tegelikkuse vahel?

Väga suur. Me paneme silma kinni nii väljanägemise kui ka teenistusalluvuse jälgimisel. Meie tegelaskujud suhtlevad üksteisega ja eriti ülematega natuke vabamalt. Sarnaselt camo’ga võivad mõnel olla valed rakmed või mõni nööp lahti. Me ei leia, et see peab olema dokumentaalne, see ei pea tegelikkust üks ühele kajastama. Kogu olukord, mida mängime, ei oleks päriselus saanud juhtuda. See on vaid vorm, sellele ei tohiks keskenduda.

Mis on selle seriaali tegemisel kõige keerulisem?

See erineb Eesti tavaseriaalist mitme asja tõttu. Esiteks, meil on kaadris kogu aeg palju rahvast. Mida rohkem inimesi on kaadris, seda kauem läheb selle üles võtmiseks aega, sest seda ei tehta ühe duubliga, vaid mitme kaadriga. See tähendab omakorda, et kõik peavad ühtemoodi tegema, olukorda peab mitu korda läbi mängima. Kui näiteks vahepeal läheb päike ära, siis algus- ja lõpprakursid ei lähe enam omavahel kokku. Lõpetades sellega, et stsenaariumi järgi toimub tegevus nelja-viie päeva jooksul. Me alustasime filmimist Võrus juuli alguses ja lõpetasime oktoobris. Kogu tegevus toimub kevadel metsas. Võite ette kujutada, kui erinev võib olla kevadine ja sügisene mets. Lõpuosades võib vabalt olla nii, et üks kaader on filmitud juulis ja teine, kõrvalolev oktoobris. Kollased lehed, mustikad ja seened, mida mais justkui ei tohiks olla … see kõik on katsumus. Näiteks filmisime inimesi, kes käisid pesemas ja suplemas oktoobris. Näitlejatel on natuke külm ka, jah. (naerab)

„Vabad mehed“ on saanud palju erinevat tagasisidet. Mõned võivad vaadata algusest lõpuni isegi mitu korda ja kiidavad. Samas usun, et tuleb ka negatiivset tagasisidet. Millist oled ise seni kõige rohkem kuulnud?

Olen kuulnud esimese hooaja kohta seda, et me näitame asju nii, nagu need päriselus ei ole. Alates sellest, et meil olid mingid vägivallajuhtumid stsenaariumis, lõpetades omavahelise suhtlemisega. Põhilised etteheited olid tegevteenistujatelt endilt. Osa kaitseväelasi ütles, et nii see ei ole ja meie sellise „juraga“ ei tegele. See ongi kunstiline vorm – selleks, et lugu rääkida, on vaja värvi juurde. Kuskil vinti peale keerata. Meie idee ei ole näidata olmet, vaid rääkida lugu ja joonistada lõppkokkuvõttes tervikuna positiivne kuvand. Arvan, et saime hästi hakkama küll.

Kui mõni on skeptiline, et see ei sarnane dokumentaaliga …

Jah, siis ma küsiksin, et mida me näitaksime? Rividrilli päev otsa? Kui huvitav oleks seda tund aega vaadata? Ei ole huvitav. Paraku peab kujutav kunst olema selline, kus on mingi konflikt, mille ümber tegevus toimub. Kas see konflikt on välja mõeldud või reaalne … andke meile olukord, mis on reaalselt. Paraku ei ole anda nii palju. Siis peame neid ise välja mõtlema.

Mida arvad ajateenistusest ja reservväest ise? Kui vajalikuks seda pead?

Täiesti vajalik. Kui mõtlen oma lapse peale, kes viie aasta pärast peaks juba minema … see kindlasti oleks talle vajalik. See oleks talle alguses raske, sest tal on kodus kõik olemas. Võta ainult riiulist või külmkapist toit ja söö. Kaitseväes peab ta ise hakkama saama, alates sellest, et peab nööpi õmblema, ja lõpetades lihtlabase hügieeniga. Iseseisvus ja oskus võtta vastutus – need on väga vajalikud.

Kas usud, et ajateenistusest tuleb vastutusoskust juurde?

Absoluutselt. Kui nad teevad pahandust, siis nad saavad karistada. Teo ja tagajärje seos on seal hästi välja toodud. Pärast SBK-d, kui nad ainult õpivad alluma, siis hiljem antakse neile võimalus mõelda iseseisvalt. On antud käsk liikuda punktist A punkti B, aga kuidas nad jõuavad, on nende otsustada. Ei ole enam ema-isa, kes ütlevad, et siin kummarda ja siin pühi tagumikku natuke rohkem. Nad peavad ise tegema ja seda on vaja.

Suur tänu võtete toetajatele!

Ligi kuus kuud väldanud võtete ajal kasutas võttegrupp lisaks kaitseväe taristule kaitseväe varustust, relvastust ning transpordi- ja imitatsioonivahendeid. Kümnetele filmis kaitse- ja reservväelasi kehastavatele näitlejatele viidi enne filmivõtete algust läbi sõjandusalane koolitus, nende seas ka relvaõpe. Lisaks eelnevale osales filmivõtetel kokku sadakond vabatahtliku ajateenijat, tegevväelast ja kaitseliitlast.
Kaitseväe toetust koordineerisid filmivõtetel peamiselt kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna kaitseväelased ja spetsialistid. Filmivõtete korraldamisel osutasid abi 2. jalaväebrigaad, Kuperjanovi jalaväepataljon ja toetuse väejuhatus ning Kaitseliidu Võru malev.
Eriti tähelepanuväärsed ongi need inimesed, kes seriaali tegemisel kaasa lõid. Avaldame erilist tänu seriaali võtete toetamisel 2. jalaväebrigaadi teabeohvitserile leitnant Jaanika Ojakõivule. Samuti täname koostöö eest 2. jalaväebrigaadi ülemat kolonel Eero Rebo, toetuse väejuhatuse ülemat kaptenleitnant Roman Lukast ja Kuperjanovi jalaväepataljoni tolleaegset ülemat kolonelleitnant Hando Tõevere.
Lisaks avaldame suurt tänu kõigile kaitseväelastele, kes aitasid filmivõtete läbiviimist oma põhitöö kõrvalt ja kelle jaoks tähendasid filmivõtted olulist lisatööd ning ületunde: kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, major Toomas Tõniste, major Tõnis Vau, major Janek Rannamägi, kapten Andrei Šlabovitš, kapten Toivo Raudnagel, leitnant Anna-Liisa Vaher, staabiveebel Margus Isotamm, proua Margit Kõrnas ja proua Janne Voorel.
leitnant Eero Salmann, kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakond
Lisalugu: Eneseirooniata lähed kaitseväes halliks

Mõõgaga sõda ei pea

Seriaalist „Vabad mehed“ tuntud näitleja Karl Robert Saaremäe valiks endale kaitseväes võimalusel kõige lõbusama ametikoha. Sama koha, mida ta sai täita ajateenistuses. Mida arvab Saaremäe seriaali ja kaitseväe kohta täpsemalt, saab lugeda ajakirja Sõdur intervjuust.

Mängid „Vabades meestes“ Rait Keskpaika. Milline inimene on sinu tegelaskuju?

Rait on tegelikult lihtne poiss. Tema ambitsioonid ei ole kunagi käinud suure kaarega üle reaalsuse piiride, pigem vastupidi. Ta on alati tahtnud vaikselt nokitseda, lootes jõuda kas või tagasihoidliku õnnenigi.

Rait on üsna kiiresti põlemasüttiv noormees, kes haarab kinni igasugusest võimalusest. Ta ei ole sugugi laisk ja on suurima heameelega valmis eesmärgi nimel pingutama. Tema probleem on aga tema peas – ta kipub asju enda jaoks natukene liiga äärmuslikuks mõtlema. Tal on vahel tunne, et kogu maailm on just tema vastu ja ainult tema üksi suudab kogu kurjusega võidelda. Tegelikult tasub sellisel inimesel aga palju rohkem kuulata oma südame, mitte mõistuse häält.

Oled ka ise käinud ajateenistuses. Kus teenisid aega, mis eriala õppisid?

Minul läks selles mõttes õnnelikult, et mul õnnestus teenida vaid 8 kuud. Meid taheti küll sõbra Reijo Liivastega jaanuarikutsesse saata, aga palusime end siiski esimese bussi peale mahutada. Seega ei kaotanud me väärtuslikku ja esimest, keskkoolilõpuga väljateenitud suve. Saime oma sarvi veidike veel maha joosta, enne kui mundri selga pidime tõmbama.

Teenisin 2011–2012 Kirde kaitseringkonnas Tapal pioneeripataljonis. Oma erialalt olen ma ei keegi muu kui kuulipildur, seda KSP-d sai ikka seljas taritud küll ja veel.

Mis oli eredaim seik, mis on meelde jäänud?

Tore seik oli granaadiviskekaevikus, kus ma 20 külmakraadi juures otsustasin oma elu esimest granaati heita paljakäsi, arvestamata protsessi keerukust esimesel korral. Ma ei suutnud splinti korralikult välja tõmmata ja tõmbasin selle suure ärevusega katki. Siis palusin endale näpitsaid tuua, aga selle ajaga, mis selle suure pusimise peale kulus, jõudis mu paljas käsi granaadi külge praktiliselt ära külmuda. Vise küll õnnestus ning mina olin soorituse ja kogemuse võrra rikkam, aga paljakäsi ma seda enam ei tee.

Kuna seriaal on ikkagi väljamõeldis, kas see peab alati nii palju tegelikkusega kokku käima?

Absoluutselt mitte. See ongi minu arvates teatri ja filmi puhul geniaalne ning meeletult võimalusi andev, et neid võib küll kuvada, portreteerida kui reaalsetena, kui reaalsustena, aga võib ka kõik üle vindi keerata ja abstraktseks pöörata.

Milline „Vabade meeste“ tegelane iseloomustab sinu meelest kõige paremini Eesti kaitseväelast?

Elukutselist kaitseväelast kindlasti Anti Reinthali kehastatud Sander Torm. Veebel Torm võtab oma tööd väga tõsiselt ega kaota sealjuurest ära ka teatavat huumorit, mis on selles ametis oluline. Eneseirooniata võib kaitseväes minu arvates halliks minna.

Miks on ajateenistust ja reservväge vaja? Millisena näed enda osa selles?

Mulle läks väga korda mõte, mida Andrus Rootsmäe kord Koolonis ütles. Püüdes nüüd retsiteerida, ütles ta midagi sellist, et „iga sõda muutub meile kord isiklikuks, muutub isiklikuks esimese langenud lähedasega, aga siis ei ole meist ilma väljaõppeta kasu“. Mulle väga meeldib see mõte just kirjeldamaks kogu minu suhtumist kaitseväkke. Ma ei taha sõdida, ma ei ole sõdur ja ma ei ole meeletu patrioot, oo ei. Aga kui mul muud üle ei jää, siis võiksin ma vähemalt relva käes osata hoida (sest mõõkadega on tänapäeval vähe teha).

Kui saaksid valida ükskõik millise ametikoha kaitseväes, millise võtaksid?

Oleksin ikkagi heameelega JVP pioneerirühma teise jao kuulipildur, sest see on kõige lõbusam amet. Ei pea end tühjaga piinama ja sõber, kuulipilduri abi, on alati kõrval.

Millisest rollist unistad praegu näitlejana kõige enam?

Praegu on õnneks meeletult erinevad rauad tules ja saan teha eriilmeliste lavastajate käte all vähesarnaseid lugusid. Loodan, et see jätkub. Vähemalt esialgu, praegu teatrikooli lõpetades, tunnen ma, et tahan teha väga erinevat teatrit. Tahan katsetada, kombata piire ja avastada teatri kui meediumi võimalusi. Siis ehk lõpuks, kui olen oma jutustamisviisi leidnud, saan ka päriselt midagi öelda.