Kaasajal tähistab Euroopa Liit Euroopa päevana 9. maid 1950. aastast, mil Prantsuse toonane välisminister Robert Schuman tegi ettepaneku luua söe- ja teraseliit Saksa- ja Prantsusmaa vahele, millest hiljem kasvas ka välja Euroopa Liit. Kuid Schuman polnud selgelt selliste ideede algne autor.

Churchill oli juba neli ja pool aastat varem, 19. septembril 1946 Zürichis esitanud palju detailsema visiooni Euroopa ühinemiseks, kuid kuna ta kasutas terminit "Euroopa Ühendriigid" on ta tänase Euroopa isa tiitlist ilma jäetud.

Tasub ka märkida, et kuni Margaret Thatcherini välja vedasid euroopameelsust Suurbritannias just konservatiivid. Pööre, mis tegi leiboristidest euroopameelsema partei, saabus alles 1984.

Euroopa Ühendriigid

Selleks, et sõjajärgsetest kriisiaastatest välja tulla, tuli Churchilli arvates kristlike väärtuste põhjal taasluua ühine Euroopa pere, et struktuurselt tagada rahu, julgeolekut ja vabadust. "Me peame looma omamoodi Euroopa Ühendriigid (United States of Europe)." See on ainus võimalus, et sajad miljonid töörügajad võiks tagasi saada lihtsad rõõmud ja lootused, et elu elamist väärt oleks.

Protsess oleks lihtne. Tuleb vaid edasi minna ideedest, mida varem pakkunud krahv Coudenhove-Kalergi ja sõdadevahelise aja mõjukas prantslane Aristide Briand. Polnud ka mingit põhjendust, miks ühineva Euroopa struktuurid peaks olema konfliktis ÜRO-ga.

Brittidel juba on olemas (1931. aastal loodud, toona veel viie, täna 53 liikmega) Rahvasteühendus, mille olemasolu vaid tugevdas rahuvõimalusi maailmas.

Aeg sõjale selg keerata

Sõja ajal oli nähtud hirmsaid asju ja oli selge, et süüdlasi vaja karistada. Saksamaalt tuli võtta võimalus edasisteks agressiivseteks sõdadeks. Kuid oli ka aeg mineviku õudustele selg keerata, teatas Churchill. Me ei saa lubada enda läbi aastate libisemist, kandes edasi mineviku vigastustest juurdunud vihkamisi ja kättemakse.

Churchill ja Prantsuse liider Charles de Gaulle:

Esimene samm sellel teel oleks luua partnerlus Prantsusmaa ja Saksamaa vahele. See oleks ainus võimalus, et Prantsusmaa saaks tagasi oma moraalse juhirolli Euroopas.

Euroopa Ühendriikidesse koondunud väikeriikidel oleks võrdsed õigused suurte kõrval.

Neli vabadust

Sajad miljonid inimesed tahavad elada õnnelike ja vabadena, jõukate ja turvatundega, nautides kõike nelja vabadust, mida president Franklin D. Roosevelt välja öelnud (s o 1941. aasta jaanuarikõnes) - sõnavabadust, usuvabadust, tahtevabadust ja vabadust hirmust. Seega igasuguse ühinemise aluseks saaks olla 1941. aasta Atlandi harta.

Hetkel valitses hingetõmbepaus - kahurid olid vaikinud, sõda oli läbi, kuid ohud kestsid edasi. Ja seega oli ehk esimene ja viimne võimalus asuda looma Euroopa Ühendriike või mis iganes nime see kooslus oleks saanud.

Aatomipomm tagas küll hetkel stabiilsuse, kuid oli selge, et selle kasutamine pidi olema ikkagi äärmine võimalus. Ülemaailmne ühendus, Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, mis oli loodud alles 1945. aastal, ülesandega just rahu järele valvata, vajas tugevdamist.

Euroopa Nõukogu

Euroopa ühise pere jaoks oli vaja aga luua regionaalne ühendus, mille esimeseks sammuks oleks Euroopa Nõukogu (loodi 1949, asutajaiks Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi ja Suurbritannia).

Kui ka kõik riigid pole kohe nõus liituma, peaks olema võimalik uut ühendust Euroopas looma hakata ka nende osalusel, kes on nõus. (Sisuliselt deklareeris juba Churchill nn kahe kiiruse Euroopat.)

Churchill ja Lääne-Saksa liider Konrad Adenauer:

Saksa-Prantsuse telg

Ühinemise pakilise töö nimel peaksid Prantsusmaa ja Saksamaa võtma juhiohjad enda kätte (Churchill nõudis sisuliselt nn Saksa-Prantsuse telje loomist).

Suurbritannia koos oma rahvasteühendusega, võimas Ameerika ja kolmandast küljest ka NSV Liit, peaksid olema selle uue Euroopa sõbrad ja sponsorid (ehk Suurbritannia oleks ikkagi kõrvaltvaataja, mitte ühineja).

Niisiis, Churchilli nägemus jättis Suurbritannia selgelt liidust välja, üheks kolmest tugevast jõust edasises Euroopas.