Ja see, et igapäevaseid uudiseid sealt eriti ei kuule, ei tähenda küll kahurite vaikimist. Süüria sõjas võib selgelt rääkida neljast, kui mitte viiest erinevast jõust. Bashar al-Assad on oma tankivägede ja õhujõudude toel, aga kohati ka massihävitusrelvi kasutades suutnud hoida enda käes veidi enam kui kolmandiku riigist (enamasti läänerannikul ja lõunaosas). Iraagist saadud toetus on aga Islamriigil võimaldanud kehtestada oma verise režiimi peaagu sama suurel, kuigi peamiselt kõrbealal riigi idaosas. Vähem kui kolmandik riigist jääb seega Süüria ühendatud opositsiooni (kes saab selgelt toetust nii Türgist kui ka USA-st) ja Süüria kurdide relvajõudude kätte, kelle võimalus Assadit kukutada on juba ammu takerdunud sellesse, et nad asuvad kahe tule vahel.

Vääritimõistmisi Süüria olude suhtes on tekitanud esiteks kramplikud püüded kogu Süüria opositsiooni Islamiriigiga samastada, mis on selge vale. See on aga osa maailma pannud arvama, et me peakski justkui Assadi poolele asuma, olgugi, et see diktaator on oma võimust kinni hoidmiseks valmis sooritama kõige rängemaid kuritegusid. Islamiriigi ohu tõrjumiseks pole aga lääneriikidel seni mitte mingeid toimivaid abinõusid, kui ehk vaid tuginemine Iraagi armee ja kurdide Peshmerga ebaselgele võitlusvõimele. Oktoobris tegi ka USA õhulööke, et toetada Süüria kurde Islamiriigi vastases lahingus. Türgile see liit kurdidega aga üldse ei istu.

Süüria kodusõja leerid.

Niisiis kaardil punase värviga on kujutatud Süüria valitsusvägede kontrolli all olevat ala. Enne kodusõja algust 2011. aastal oli neil maavägedes 220 000 ja õhuvägedes 100 000 meest, mullu oli neid aga järgi vastavalt 110 000 ja 63 000. Suur osa oli läinud opositsiooni või Islamiriigi poolele üle, osa ilmselgelt ka lahkunud põgenikena riigist. Enamik sõduritest on sunniidid, kuigi juhtkond ongi eelistatult pigem šiiitide sekti alaviitide liikmed. Elukutselistest sõduritest umbes 70 protsenti on alaviidid, kuigi kahurilihaks ongi pigem mobiliseeritud sunniidid. Lisaks on Assad oma toetuseks värvanud ka mitmesuguste teiste nimedega rühmitusi, kellest ennekõike tasuks mainida Liibanoni Hizbullah'd, aga ka Venemaalt värvatud palgasõduritest koosnevat nn Slaavi korpust (viimati 267 meest). Viimastele makstakse palka 5000 dollarit kuus. Kindel on see, et Süüria armee niipea laiali minemas ei ole ja ka Assad ei kavatse elu sees võimu käest anda.

Roheline värv tähistab kaardil Süüria ühendatud opositsiooni käes olevaid alasid. Nende valitsuse peaministriks on oktoobrist alates Ahmad Saleh Tu'mah al-Khader, mõõdukas islamist, relvajõudue põhiosaks on aga Vaba Süüria Armee (FSA), mille staabiülemaks on Abdul-Ilah al-Bashir. FSA on enamikus sunniidid, kuigi näha on sealgi alaviite ja teist sekti, druuse. USA president lubas mullu pool miljardit dollarit sõjalist abi just Süüria opositsiooni mõõdukamatele jõududele. Peamine opositsiooni kants on Aleppo linn, aga sellist sõjalist jõudu, et Assad lõplikult kukutada, neil ei ole. Siiani paistab ka, et Süürias al-Qaidat esindav al-Nusra rinne (kaardil valge värviga alad) oli veel 2014. aasta oktoobrini liidus Vaba Süüria Armeega, siis aga (ilmselt USA survel) need suhted katkesid ja algasid ka omavahelised kokkupõrked. Kas tõesti on Vaba Süüria Armees vaid 50 000 meest? Al-Nusra rinde suuruseks hinnatakse 6000 meest.

Kollane värv kaardil tähistab kurdide relvaüksusi - kohalikke rahvakaitseüksusi (65 000 meest) ja samuti ilmselt vabatahtlikke Türgi ja Iraagi Kurdistanist. Nendega on liidus Süüria assüürlaste ja kristlaste relvaüksusi. Süüria Kurdistan kuulutas oma autonoomia välja novembris 2013 (presidendiks Salih Muslim Muhammad)ja ilmselgelt kavatsevad nad jäädagi püsima sarnaselt Iraagi Kurdistaniga, hoides kõik vaenulikud jõud oma aladelt eemal, aga hoidudes ka oma aladelt palju välja tungimast. Kurdid on nii Iraagis kui ka Süürias kõige võitlusvõimelisem jõud Islamririigi vastu. Nende poliitiline eesmärk nõuaks küll samasuguste Kurdistani riigikeste teket Türgis ja Iraanis, kus selline asi aga hetkel võimatu.

Islamiriik on teatavasti fanaatilisele džihadismile rajatud äärmusjõud, mis kasvas välja Iraagi al-Qaidast, aga on tänaseks al-Qaida täielikult varju jätnud. Nende jõu hindamiseks tuleb küll vaadata veidi laiemat kaarti. Iraagis on nende käes läänepoolne kolmandik. Relvi on nad saanud peamiselt valitsusvägede relvaladudest, mis Süürias või Iraagis Islamiriigi vägede kätte langesid, seega ka USA Iraagile antud relvi. Islamiriik kuulutas oma liidri Abu Bakr al-Baghdadi mullu lausa kaliifiks. Ameeriklased väidavad islamiriigi vägede suuruseks 30 000 meest, kurdid arvavad siiski arvuks pigem 200 000. Ja Islamiriik tõmbab ligi ka fanaatilisi äärmusislamiste mujalt maailmast. Hinnaguliselt on nende kontrolli all Süürias ja Iraagis 32 000 ruutkilomeetrine territoorium.
Süüria ja Iraagi sõjatanner

Rindejooned Iraagis ja Süürias on küll juba ligemale aastaks enam-vähem paigale tardunud. Seda enam hakkab katkema parema eluga harjunud Süüria keskklassi kannatus, kes otsib selgelt põgenemisteed Euroopasse. Põgenike mass on hakanud just järsult kasvama.