Selle aasta alguses anti avapauk uueks võidurelvastumiseks tuumarelvadega
Üllatust ei tulnud, nii nagu juba eelmise aasta lõpus oli lubatud, teatasid 2. veebruaril 2019 Ameerika Ühendriigid, et kuna Venemaa on juba pikemat aega teadlikult rikkunud kesk- ja lühimaarakettide likvideerimise lepingut (INF), alustab USA sellest lepingust väljumise kuuekuulist protsessi. Samal päeval vastas Venemaa omakordse lubadusega sellest lepingust väljuda.
INF-lepingu aeg saab sellega ümber, kuigi põhilise panuse tuumasõjaohu vähendamiseks on leping juba andnud, arvestades, kui palju tuumarelvi on just selle lepingu järgi likvideeritud. Desarmeerimisele aitas rohkem kaasa NSV Liidu kui riigi lõpp 1991. aastal ja tekkinud olukord, kus endistel NSV Liidu osadel (Valgevenel, Kasahstanil, Ukrainal) oli majanduslikult tulusam oma pinnal olnud tuumarelvad likvideerida.
Kaasnes ka strateegiliste relvade vähendamise leping START I, mis sõlmiti 1991 ja ratifitseeriti 1994. INF-lepinguga likvideeriti kõik maapinnalt teele saadetavad ballistilised ja tiibraketid, nagu ka stardiseadeldised, mille laskekaugus oli 500 kuni 5500 kilomeetrit, kuid see ei puudutanud tuumatriaadi teisi osi – merelt ja õhust teele saadetavaid tuumarakette. START I pani aga tuumarelvastuse ülempiiriks mõlemale poolele 6000 lõhkepead, tuues kaasa 80 protsendi tuumarelvade likvideerimise.
1993. aastal alla kirjutatud START II leping oleks lõhkepeade piirarvu vähendanud veel 3000 kuni 3500 peale, aga see leping jäi jõustamata. 2003. aastal jõustus üldsõnalisem Moskva ehk SORT (strateegilise ründerelvastuse vähendamise) leping, 2011. aastal aga START I ja SORTi asendanud uus START leping, mis peaks 2021. aastaks vähendama strateegiliste tuumarelvade stardialuseid veel poole võrra.
INF-leping oli tippsaavutuseks USA presidendi Ronald Reagani ja tollase NSV Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi vahelisel pingelõdvendusel 8. detsembril 1987 ja selle tähtsust alahinnata on võimatu. Enne seda oli maailma jõudude tasakaalu garantiiks vastastikune tagatud hävitamine (mutually assured destruction – MAD) tuumarelvalöökidega, mille tagajärjel poleks kummagi poole infrastruktuurist ja rahvastikust palju järele jäänud. Eriti lähedal oli maailm tuumasõjale Berliini ja Kuuba kriiside ajal 1961–1962, ja teist korda 1983. aastal, mil Moskvas oli võimule tulnud ülimalt paranoiline KGB-ga seotud juhtkond.
Maailmas oli 1980. aastate keskel kokku ligemale 70 000 tuumalõhkepead, mis olid suunatud vastaste sõjalistele rajatistele ja asustatud kohtadele, neist ligi 40 000 nõukogude arsenalis. USA tuumarelvastuse tipphetkeks olid olnud 1966. aasta 31 175 lõhkepead, järgnevalt suunati rohkem raha kosmosevallutusse ja 1987. aastaks oli USA tuumarelvade arv juba mõnevõrra vähenenud. Aatompommide ja vesinikpommide järel töötati USA-s välja juba neutronpomme, NSV Liit polnud aga majanduslike raskuste tõttu enam võimeline senises tempos jätkama.
Tuumariikide tulek
Esimese põlvkonna tuumapommideni, nn aatompommideni jõuti Trinity katsetusega 16. juulil 1945 USA Manhattan-programmi käigus. Neid relvi kasutati kahel korral ka sõjas – 1945. aasta augustis Jaapani Hiroshima ja Nagasaki linnade vastu. Surma sai ligikaudu 200 000 inimest, hirmutades maailma niivõrd, et hiljem pole tuumarelvi kordagi sõjas kasutatud. NSV Liit sai oma esimese aatompommiga valmis 1949. aasta augustiks, Suurbritannia 1952. a, Prantsusmaa 1960. a, Hiina 1964. a, India 1978. a, Iisrael (ja nendega koostöös ka Lõuna-Aafrika) hiljemalt 1979. a, Pakistan 1998. a, Põhja-Korea 2006. aastaks.
Teise põlvkonna ehk termobaarilise relva või vesinikpommini jõuti esimese katsetusega USA-s 1952. a, NSV Liidus 1953. a, Suurbritannias 1958. a, Hiinas 1967. a, Prantsusmaal 1968. a, Põhja-Koreas väidetavalt 2016. aastal. Võimsaima vesinikpommi lõhkamiseni jõuti nn Tsar Bomba (50 MT) katsetusega Novaja Zemlja kohal 1961. aastal.
Neutronpommi tootmiseni jõuti vaid USA-s 1981. aastal, viimane neutronpomm likvideeriti aastal 2011.
Täna on tuumariikide arsenalis oluliselt vähem relvi. Arms Control Association ja Stockholmi rahu-uuringute instituut väidavad 2018. aasta raportis, et Venemaal on praegu 6850 tuumalõhkepead, millest laskevalmis on 1444. USA-l on 6550 tuumalõhkepead, millest 1350 on laskevalmis. Enamik veel lammutamata relvi on kas maha kantud või ladustatud. Samuti arvatakse, et Prantsusmaal on 300, Hiinal 280, Suurbritannial 215, Pakistanil 145, Indial 135, Iisraelil 80 ja Põhja-Koreal 15 tuumarelva. Lõuna-Aafrika oli ise valmis oma tuumarelvastuse juba 1992. aastal likvideerima.
Desarmeerimislepinguid tuumarelvastuse vähendamiseks on aga omavahel sõlminud vaid Moskva ja Washington, ülejäänud tuumajõududelt pole võetud mingeid kohustusi tuumarelvastuse vähendamiseks. Riike, kes üritasid endale ise tuumarelvi välja töötada, on olnud ridamisi nii Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja isegi Austraalias, aga õnneks enamik neist tulemusteni ei jõudnud.
