Maine’i osariigis Bathis tegutsevas laevaehitustehases Bath Iron Works valmistatud 183 meetrit pika ja 15 000 tonni raske laeva kapteni ametisse on määratud James Kirki nimeline mees, mis peaks tele- ja kinosarja "Star Trek" austajatele tuttav ette tulema.

Zumwalt-klassi alus on kavandatud toime tulema nii ookeanivoogudes kui ka madalas vees ning suudab täita mitmesuguseid ülesandeid, s.h pakkuda kaitset suurematele laevadele ja anda tuld maismaal asuvate sihtmärkide pihta.

USA mereväe standardite järgi on laeva töö ka suurel määral automatiseeritud, mistõttu pole pardale korraga vaja rohkem kui 158-liikmelist meeskonda — mida on peaaegu poole vähem kui nõuavad mereväes praegu kasutusel olevad Arleigh Burke’i klassi hävitajad.

Zumwalt-klassi sõjalaevad suudavad ka ise toota piisavalt palju elektrienergiat, et hakata tulevikus pakkuma toidet praegu alles väljatöötamisjärgus relsskahuritele ja laserrelvadele, ehkki arendamiskulude kasvamine on aluste valmisehitamist pidurdanud.

Algse kava kohaselt pidi valmis ehitatama 32 laeva, kuid peagi kahanes nende hulk 24-le, seejärel seitsmele ja viimaks kolmele.

Iga aluse tootmise hind jääb pärast uurimis- ja arenduskulude väljaarvamist veidi alla nelja miljardi dollari (3,67 miljardi euro).

Välikatsed ookeanis panevad proovile Zumwalti iseäraliku konstruktsiooni — ja eriti selle stabiilsuse. Nimelt on alusel püstkitsenevate parrastega nn tumblehome-kuju.

Puust sõjalaevade ja 19. sajandi soomustatud laevade juures oli selline disain tavaline, kuna tegi pardale tungimise keerulisemaks ja tugevdas soomust (rõhtsa parda asemel kaldpinda tabavatel mürskudel on suurem tõenäosus kõrvale paiskuda ning need peavad läbistama rohkem materjali).

Püstkitsenevad pardad kadusid eelkõige napi stabiilsuse tõttu kasutuselt 20. sajandi alguses.

Mereväe pressiesindaja kinnitusel aitavad Zumwalti püstkitsenevad pardad ja teravnurkne vöör aga laeva radarite eest varjata, samas kui uudsed raalsüsteemid kompenseerivad kõiki võimalikke ebastabiilsuse-ilminguid.