See hiiresuurune putukaõgija on nii inimeste kui ka paljude teiste imetajate esiisa

 (102)
See hiiresuurune putukaõgija on nii inimeste kui ka paljude teiste imetajate esiisa
Foto: Carl Buess / ajakiri Imeline Teadus

Hobused, lõvid, nahkhiired ja inimesed põlvnevad kõik ühest väikesest karvasest loomast, kes ahmis 65 miljonit aastat tagasi putukaid süüa.

Teadlased oskavad seda looma kirjeldada isegi kuni hammaste arvu ja kasuka värvuseni, avaldab ajakiri Imeline Teadus.

Kui dinosaurused umbes 65 miljonit aastat tagasi kadusid, said imetajatest maailma valitsejad.

Hiljuti näitasid Ameerika teadlased kõige põhjalikuma omataolise uurimusega, et suur osa praegustest imetajatest tekkis plahvatusliku evolutsioonilise loomise käigus pärast katastroofi, mis hävitas dinosaurused.

Teadlased suudavad meie esiisast isegi täpse pildi joonistada: väike karvane putuktoiduline, kes kerratõmbununa oli umbes peopesa suurune.

"Inimesed vaatavad seda ja küsivad: "Miks just see loom meie esiisa on?" Me ei tea seda, aga ta oli olemas ja see on meie teadusliku töö tulemusel saadud ettekujutus sellest, milline ta välja nägi," ütleb New Yorgi Stony Brooki ülikooli paleontoloog Maureen O’Leary, kes korraldas uurimuse koos viiest riigist pärit kolleegidega.

Kõike muud kui maailmavallutaja

See kuni 250grammine rahumeelse välimusega putuktoiduline ei paista just sedamoodi, et tegu oleks tulevase maailmavallutajaga.

Sellegipoolest pani ta aluse tervele trobikonnale imetajaliikidele, alates väikesest 1,5grammisest kimalas-nahkhiirest kuni 200tonnise sinivaalani.

Seotud lood:

Suures tühimikus pärast dinosauruseid lõid imetajate esiisa järeltulijad õitsele ja vallutasid ookeanid, õhuruumi ja maismaa.

Mõne tuhande aastaga tekkisid fantastilise mitmekülgsusega liinid, mis viisid tänapäevaste imetajavormideni – lõvide, kaelkirjakute, elevantide, gnuude, jääkarude, morskade, vööloomade, nina­sar­vikute, küülikute, hobuste, hiirte, sigade, koerte ja muidugi primaatideni, kelle hulgas oleme ka meie. Neile lisanduvad väljasurnud imetajad, nagu mõõkhambuline tiiger, mammut ja hiidlaiskloom.

Need kõik on loomad, keda teadlased nimetavad pärisimetajateks ehk plantsentaalideks. Imetajad, sest vastsündinuna toidab meid meie ema piim, ja platsentaalid, sest meie ema ja loote organism on ema kõhus ühendatud emakoogi (platsenta) kaudu.

Kaks teist imetajarühma on munevad ainupilulised, näiteks nokkloom, ja kukkurloomad, näiteks känguru. Umbes 5100 praegu elava liigiga on platsentaalid kõige suurem rühm ja teadlased on pikka aega vaielnud nende evolutsioonilise päritolu üle.

Kivistised näitavad, et imetajate ajalugu algas ligikaudu 210 miljonit aastat tagasi. Vanimad imetajad olid pisikesed hiiresarnased loomad, kellel olid tänapäevaste imetajate tunnusjooned.

Nad olid püsisoojased, neil oli kasukas ja hästiarenenud hambad, millega purustada ja närida toitu. Osa lõualuu luid oli saanud uue funktsiooni sisekõrva luuna, mis muutis kuulmise teiste loomade omast paremaks.

Järgmise 145 miljoni aastaga hargnes imetajate sugupuu kõigepealt ainupiluliste liiniks, seejärel kukkurloomadeks ja lõpuks platsentaalideks.

Vaidluste tuumaks on küsimus, kuidas platsentaalid edasi jagunesid: kas see toimus enne dinosauruste väljasuremist, võib-olla kaua aega enne, või toimus see umbes 65 miljonit aastat tagasi, kui maismaa, õhk ja ookeanid olid ühtäkki vabad hirmuäratavatest hiiglastest nagu dinosaurused, lendsisalikud, meresisalikud ja hiidhaid.

100 miljoni aasta pikkune ajalugu

Viimasel 20 aastal tehtud geneetilised analüüsid viitavad sellele, et platsentaga imetajad tekkisid umbes 100 miljonit aastat tagasi. Teadlased jõudsid sellisele järelduseni, kui võrdlesid tänapäeva loomade pärilikkuse materjali ja kombineerisid tulemusi teadmistega sellest, kui kiiresti DNA-järjestused muutuvad (nn molekulaarne kell).

Arengut varastest platsentaalidest praeguse imetajate mitmekesisuseni on teadlased proovinud seletada mandrite lahknemisega.

Ligikaudu 200 miljonit aastat tagasi hakkas hiidmanner Pangaea jagunema. See protsess kestis mitu miljonit aastat. Suured imetajarühmad said lausa nime maismaamassiivide järgi, kus nad arvatavasti tekkisid.

Nüüd ollakse seda teooriat kõrvale heitmas. Uus laiaulatuslik uurimus viitab sellele, et platsentaalide juured ulatuvad esiisa juurde, kes elas veidi aega pärast massilist väljasuremist umbes 65 miljonit aastat tagasi – ja sel ajal oli hiidmanner juba jagunenud.

Uue uurimuse kohaselt toimus mõnesaja tuhande aasta jooksul evolutsiooniline "plahvatus", mille käigus tekkisid kõik platsentaalide eellased. See eeldab, et praegune liikide jagunemine toimus korraga mitmes üksteisest eraldatud paigas.

Kombineerides tohutu hulga andmeid nii praeguste kui ka väljasurnud imetajate kohta ning töödeldes neid uute täiustatud arvutiprogrammidega, õnnestus teadlastel joonistada ka uskumatult täpne portree meie ühisest esiisast – lausakuni tema hammaste ja vurrude arvuni välja.

Pilt kujutab väikest kohanemisvõimelist ja mitmekülgset putuktoidulist, kes oskas küll ronida, joosta ja ujuda, kuid polnud ühelgi alal siiski silmapaistev meister.

Praegu on kõikide imetajate ühise esiisa olemasolu ja väljanägemine vaid hüpotees, aastatepikkuse laboratooriumis tehtud töö ja sellele järgnenud arvutitöötluse tulemus. Alles siis, kui teadlased leiavad looma kivistunud jäänused, saab teooria lõpuks kinnitust.

"Molekulide struktuuri hinnangud annavad meile asjast aimu, aga meetod, kuidas testida teooria tõesust, on minna välja ja leida kivistised," tunnistab Maureen O’Leary.